Eve Kiiler "Linnavaatlused. Aiastatud aedlinn"

16.12-15.01.2017

Näitusel on 40 fotot ühest Tallinna aedlinnast, pildistatud suvel 2016. Eve Kiiler sõitis 2016. aasta suvel Tallinnas ringi ja otsis vastust mõnele ennastanalüüsivale küsimusele. Kui vaadata tema enda, aga ka mitmete teiste eesti linnapildistajate näitusi, domineerivad seal välisriikide linnad. Eve näitusefotod on enamasti tehtud Pariisis, Roomas, Veneetsias, Barcelonas, Londonis jm. “Aga kus on Tallinna pildid? Miks ma pole Tallinna pildistanud?”, tekib ootamatu küsimus. Nii sai “Linnavaatlused. Aiastatud aedlinn” alguse uudishimust. Kuna Eve elab ja töötab kesklinnas, pole tal põhjust igapäeva trajektoorist kõrvale astuda. Mis oleks aga see midagi, mis oleks iseloomulik ja eriomane Tallinna paiksele elanikkonnale, nende elustiilile ja kogemusele ning mis väljenduks kuidagi visuaalselt eristuvalt, nii et seda saaks ka pildistada? Eve käis Tallinna linnajaod läbi. Lõpuks valis ta välja Mähe, mõneti väga “tavalise” koha, nii “tavalise”, et see on jäänud kunstnike ja arhitektide silmis “nähtamatuks”. Mähe aedlinn asutati 1955. aastal omalaadse sotsiaalse võrdsuse ideaalina – kõigile anti võrdselt väike lapike maad. Perekondadele jagati tasuta väike peenramaa (krunt 600 ruutmeetrit). Maalapile tohtis ehitada vaid aiamaja, mitte kapitaalse elamu.  Alates 1990ndatest hakati siin kohati ka elamuid ehitama. Nii on siin ligi tuhatkond krunti, millel elatakse väga tihedalt koos, tänavad on väga kitsad, samas kuna puuduvad ametlikud ettekirjutused, milline tohib aed välja näha, kujundab igaüks oma elamise oma äranägemise järgi ise ja nüüdseks on tekkinud juba erinevaid ajaloolisi kihistusi. Pildistamise protsessis selgus, et fotograafil polnud võimalik anonüümselt tegutseda. Naabrivalve ja kogukonna tähelepanelik pilk jälgis tema tegevust kogu protsessi käigus. Eve pidi vastama küsimusele, miks ja kelle tellimusel ta pildistab, ega ta ometi mõnd kinnisvarahuvilist esinda. Vastus “Ma pildistan ilusaid väravaid” mõjus aga küsijaile igati rahuldava vastusena. Fotograafina võttis Eve selles projektis dokumentalisti hoiaku – need fotod esindavad keskkonna dokumenteerimist, mitte niivõrd esinduslikku arhitektuurifotot, pole ju paljud majad ranges mõttes arhitektuur. Fotod esindavad jalutaja pilku – selline on vaade, mis avaneb Mähel jalutajale tänavalt vaadates. Aadresse pole lisatud – sest taotluseks on pigem üldistus. Heie Treier

---------------------------------------------

“PIIRILKÕNNID” – PRANTSUSE INSTITUUDI JA GOETHE INSTITUUDI ÜHISPROJEKT

19.10 - 11.12.2016

Moodsas Euroopas on juba pikka aega töötatud piiride tähtsuse vähendamise suunas. See ei kehti vaid riigipiiride, vaid ka piiride kohta hariduses, infrastruktuuris, majanduses ja sotsiaalses kooselamises. Globaliseerumise ja interneti laiaulatusliku leviku tõttu tunnevad inimesed ülemaailmse võrgustumise tulemusi ka oma igapäevaelus. Kuid hoolimata paljudest jõupingutustest on teema ikka veel aktuaalne. Hiljutine põgenikekriis, mis ulatub ka Euroopa äärealadele ja tõus paremäärmusliku liikumise populaarsuses tõestavad just vastupidist. Endiselt tajume nii vanu kui uusi piire. Prantsuse Instituut Eestis ja Tallinna Goethe Instituut kutsusid seetõttu Eestisse kaks erinevat fotokunstnikku. Üks Prantsusmaalt, teine Saksamaalt – mõlemad jäädvustasid piire Tallinnas ja Narvas. Kunstnikke toetas EKA Narva kunstiresidentuur. Oma jäädvustustega dokumenteerisid nad läbi omakunstilise pilgu keelelisi, kultuurilisi, sotsiaalseid ja ka füüsilisi piire igapäevases linnaelus. Fotod puudutavad integratsiooni/eksklusiooni ja nähtavat/nähtamatut. Eesti idapoolseimas linnas Narvas, mille elanikud on ülekaalukalt venekeelsed, toimusid  Eesti taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise järel suured muutused ning pärast uue riigipiiri tekkimist nihkus linn Eesti piirialale. Tallinnaski on Nõukogude aja pärandi jälgi näha tänaseni. Näiteks võib linnapildis tuvastada veel praegugi vanu piire: mööda rannikut kulges sõjaväe keeluala. Projektis ei käsitleta mitte ainult füüsilisi, vaid ka nähtamatuid piire eestlaste ja venelaste vahel. Camille Laurelli on hetkel Tallinnas elav ja töötav prantsuse kunstnik. Ta kaitses kunstiteaduste doktorikraadi Annecy Kõrgemas Kunstikoolis 2014. aastal ja magistrikraadi Grenoble’i Kõrgemas Kunstikoolis 2005. aastal. 2011. aastast toetab tema tegevust Smirnovi & Sorokin fond Moskvas. Laurelli oli 2007-2014 OUI kunstikeskuse rajaja ja kuraator Prantsusmaal. 2013. aastast on Laurelli Grenoble’i Showcase galerii kuraator ja 2016. aastast kuraator Tallinnas. Lisaks õpetab ta külalisõppejõuna Eesti Kunstiakadeemias.

--------------------------------------------

Jaan Künnap

"Gravüürid valgusega"

Valgusmaaling fotograafias on imelihtne – pime ruum, fotokas, statiiv ja taskulamp. Säri üks kuni viis minutit ja fototöötlus minimaalne. Minu pildid matkivad gravüüre. Fotograafias nimetatakse taolist suunda pitorealismiks. Selle mõistega tähistatakse nii ajaloolist fotograafiastiili kui ka rahvusvahelist liikumist, mille kõige aktiivsem periood langeb ajavahemikku 1860. aastatest kuni Esimese maailmasõjani. 1920. aastatel püsis Euroopa fotokunstis valitseva fotokoolkonnana impressionistlikule graafikale lähedane käsitluslaad. Selle voolu esindajatele oli foto pigem võimalus kujutada reaalsust nagu see võis toimida joonistuse, maali või gravüüri kaudu, mitte niivõrd päriselu dokumenteerimisena. Sooviti kujutada ilu, harmooniat, üldistusi, poeetikat, emotsiooni, müstilisust ja sümbolistlikkust.
LINNAMUUSEUM.EE - KÕIK ÕIGUSED KAITSTUD. ILMA LOATA KOPEERIMINE KEELATUD.