NÄITUSED

Muuseumi ekspositsioon annab ülevaate Tallinna Püha Johannese hospidali ja kunagise Kivisilla eeslinna ajaloost.

Seek

Jaani seeki on esmakordselt kirjalikult mainitud 1237. aastal. Paavst Gregorius IX saadiku Modena Wilhelmi kirjas lubatakse kõigil soovijail Püha Ristija Johannese pidalitõbiste vendade majale annetusi teha.

Rahvasuus Jaani seegiks ristitud leeprahaigete varjupaik tegutses 16. sajandini majanduslikult ja juriidiliselt jõuka iseseisva asutusena. Seegile kuulusid mitmed külad ja mõisad Harju- ja Virumaal, lisaks omati maju ka Tallinna linnas.

Jaani seek oli Tallinna Kivisilla eeslinna suurim hoonetekompleks, kuhu algselt kuulusid haigetele mõeldud eluhoone ehk hospidal, kabel, vesiveski ja tõenäoliselt ka teenindava personali eluhoone. 15. sajandi ürikus on mainitud seegile kuuluvatena veel talli, sepikoda, sauna, käimlat ja kartserit.

Üldiselt asusid keskaegsed seegihooned linnamüüri sees, eraldatud olid ainult ägedate nakkushaiguste põdejad. Nende hooldeasutused ehitati linnadest välja elavate liiklus- ja kaubateede äärde, et möödujad võiksid oma hingeõnnistuseks annetusi teha ja seegi asukad saaksid ilma linna minemata elatist kerjata. Tallinna linnamüürist väljaspool asus peale pidalitõbila ka süüfilisehaigetele mõeldud Rõugemaja Suure Rannavärava taga. Tallinna linnas asus veel neli seeki: Nunne, Müürivahe, Pühavaimu ja Rüütli tänaval. Kõik nad olid aga rajatud hiljem ja polnud ka nii jõukad kui Jaani seek.

Jaani seegi algusaastatel võis asutust kontrollida Tallinna piiskop või Taani asevalitseja, hiljem tegelesid seegi järelvalve ja majandamisega kaks Tallinna raehärrade seast valitud seegieestseisjat. Üks neist tegeles panditud majadelt saadud tuludega, teine seegi maavalduste majandamisega. Eestseisjatele allusid omakorda seegi otsene ülevaataja ehk hoovimeister ning seegile kuuluvate külade majandamisega tegelev maajunkur. Viimasele allusid omakorda igas külas kupjad. Seegi abitöölistena on allikates mainitud veel virtinat, nooremat teenijat, karjust ja piimanaist.

Kui palju oli Jaani seegis hoolealuseid keskajal, pole teada. Täpsemad andmed nende arvu kohta pärinevad alates 17.sajandist. 1674. aastal oli elanikke 62, nende seas eestlased, sakslased, soomlased ja rootslased. 15.sajandist pärinev kodukord ja 17. sajandil koostatud nädalamenüü lubavad heita huvitava pilgu seegielanike olmesse.

Seegi igapäevaelust annavad ülevaate ka seegi alalt arheoloogiliste kaevamiste käigus leitu – nõud, mündid, ehted, tööriistad, tarbeesemed 1558.aastal alanud Liivi sõda ei jätnud puutumata ka Jaani seeki. Et seek asus otse linna külje all, käskis Tallinna magistraat lammutada seegi kompleksi kuulunud kabeli, et linna piirav vaenlase sõjavägi ei saaks seda oma tugipunktina kasutada. 1570. aastal hävis kogu seegi keskaegne hoonestus.

Kuigi seek ehitati juba 16. sajandi lõpul uuesti üles, ei saavutanud see enam oma endist jõukust. Sõja, reformatsiooni ja pidalitõve taandumise tõttu muutus Jaani pidalitõbiste varjupaik tavaliseks haiglaks ja vaestemajaks, mida peeti ülal juba ainult Tallinna linna tuludest.

20. sajandi alguses avati aadressil Tartu maantee 16 Jaani seegi uues hoones vaesteambulatoorium, kahe Maailmasõja vahel aga vanadekodu, mis töötas kuni 1960. aastateni. Kui Toomkirik välja arvata, oli Jaani seek Tallinna kõige pikema traditsiooniga ühel ja samal kohal paiknenud asutus.

Kirik ja kalmistu

Seegi kompleksi kuulus ilmselt selle rajamisest peale 13. sajandil kabel koos selle ümber kujunenud kalmistuga. Liivi sõja ajal keskaegne kabel lammutati. Peale sõda ehitati kirik juba teise kohta kalmistust veidi kõrvale. 18. sajandil ehitati kirik suuremaks, 19. sajandi lõpul sai hoone oma tänaseni säilinud terava viilkatuse ja uhke neobarokse tornikiivri. Nõukogude perioodil laohoonena kasutatud ja üsna nukras seisus olnud kirik restaureeriti 1998. aastal. Praegu kasutab kirikut Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus.

Kirik enne… ja pärast remonti…

Nagu näitasid arheoloogilised uuringud, jäi seegi kalmistu suuresti praeguse Tartu maantee läbimurde alale. Kalmistu oli sellel kohal kuni 1772. aastani, mil Vene keisrinna Katariina II keelas linna kirikaedadesse matmise. Arvestuslikult oli kalmistule sängitatud peaaegu 500 aasta jooksul umbes 6000-7000 inimest. Kalmistule maeti seegi hoolealuseid, tõenäoliselt ka eeslinna ja ümberkaudsete külade elanikke.

Arvestuslikult oli kalmistule sängitatud peaaegu 500 aasta jooksul umbes 6000-7000 inimest Kivisilla eeslinn

Tallinna esimene tööstusrajoon, Kivisilla eeslinn, tekkis tänu Härjapea jõele, mis ühendab Ülemiste järve merega ja oli keskaegse Tallinna kõige veerikkam jõgi.

Härjapea jõgi voolas veel lahtiselt

Mööda praeguseid Maakri ja Kivisilla tänavaid voolanud jõele ehitati esimesed veskid 13.sajandil. Neist vanima, Jaani seegile kuulunud jahuveski kohta on kirjalikke andmeid juba 1279. aastast. Järgmise sajandi jooksul tekkis veskeid üha juurde ja 17. sajandi linnaplaanil on Härjapea jõe kallastel näha kaheksat veskit, teiste seas paberi-, vasetöötlemis-, püssirohu- ja nahaparkimisveskid. 19. sajandi teisel poolel hakati nende asemele rajama suuremaid tööstusettevõtteid – Maakri tänavale Grünwaldti nahavabrik (hilisem Naha- ja Jalatsikombinaat “Kommunaar”), Johansoni paberivabrik praeguse Stockmanni kaubamaja kohale.

Tänu rohkele tööstusele reostus jõgi tugevalt, kahanes ka vee hulk jões. Nii suletigi Härjapea jõgi osaliselt juba 19. sajandil, lõplikult 1937. aastal maa alla kanalisatsiooni.

Paberi- ja nahatööstusega jäi Kivisilla piirkond seotuks kuni 1990. aastate lõpuni. Siis suleti viimasedki tööstushooned ja senini üsna mahajäänud ilmega nurgakesele Tallinna kesklinnas leiti uus lahendus.

LINNAMUUSEUM.EE - KÕIK ÕIGUSED KAITSTUD. ILMA LOATA KOPEERIMINE KEELATUD.