Vana asi

Ratsaväepüstol Napoleoni sõdade ajast

Püstol, ratsaväe, eestlaetav, ränilukuga. Raud, messing, kasepuit. Pikkus 42,5 cm, kaliiber 18 mm, rauapikkus 26,2 cm. Tehtud Tuula relvatehases, Venemaal 1813. a. TLM 3039.

Napoleoni sõdade ajal hoogustus kõikides Euroopa riikides relvade tootmine. Ratsaväepüstoleid vajasid või arvasid vajavat kõik sõdivad pooled: kaks igale ratsaväelasele. Venemaal valmistas püstoleid peamiselt Tuula relvatehas. Huvitaval kombel on Napoleoni sissetungi ajast, 1812 aastast pärit Vene püstolid harvaesinevad, palju rohkem on püstoleid 1813 ja 1814 aastast, nagu oleks tootmine õige hoo sisse saanud alles aasta hiljem. Ka Tallinna Linnamuuseumis on 1813 ja 1814 aastal valmistatud Vene ratsaväepüstoleid. Püstoleid kanti reeglina paarikaupa sadulataskutes, rauasuue allapoole. Tegemist polnud mingi imerelvaga, isegi 10 meetri kauguselt tulistades oli neist raske märki tabada. Nii ründeks kui kaitseks eelistasid ratsaväelased ebatäpsele püstolile mõõka. Napoleoni sõdade järel kadusid püstolid ratsaväe sõdurite relvastusest nii Venemaal kui ka Inglismaal ja Prantsusmaal, jäädes alles ainult ohvitseridele ning allohvitseridele. XIX sajandi alguse püstol on suurepärane näide minimaalse lahinguväärtusega relvast, mida vaatamata teadaolevatele puudustele kunagi suurtes kogustes valmistati. Sellised relvad näitavad hästi traditsioonide tähtsust. Tänapäeval ei hoitaks relvastuses viletsat püstolit, mida eeldatavalt lahingus ei kasutatagi. Seetõttu peegeldab iga säilinud tolleaegne siledaraudne ratsaväepüstol hästi vanade konservatiivsete sõjaväelaste ning relvatootjate kivinenud seisukohti. Muuseumis oma koha leidnud tüüpiline Vene 1813 aasta ratsaväepüstol on tegelikult 1809 aasta mudel. Nagu XIX sajandi algul kõikjal tavaline, toetub ka antud püstol Prantsuse eeskujudele, kõige paremini näitab seda rõngaskaelaga püstolikukk. Püstoli kaal on soliidsed 1200 grammi. Relva lukuplaadile graveeritud kiri näitab valmistamiskohana Tuulat 1813 aastal. Sileda õõnega raud kiirendas püstoli laadimist, ent vähendas lasketäpsust. Püstoli laad on kasepuust: tunduvalt odavam alternatiiv enamasti kasutatud pähklipuule. Laele on kinnitatud ovaalne messingplaat keiser Aleksander I-se initsiaali ning krooni kujutisega. Laesäärt ja relvarauda ühendab messingist hoiderõngas rauasuudme lähedal. Püstoli käepideme ümaral nupul on messingist kate koos sisselöödud numbriga 2. Tugevdatud käepidemega püstolit oli pärast lasku võimalik kasutada ka nuiana. Püstolil puudub laadimisvarras, seda kandis ratsaväelane eraldi ja hoidis hoolega, sest vardata eestlaetavat püstolit laadida ei saa. Muuseumi jõudis püstol 1957 aastal.

Ando Pajus, teadur

LINNAMUUSEUM.EE - KÕIK ÕIGUSED KAITSTUD. ILMA LOATA KOPEERIMINE KEELATUD.