Neitsitorni ajalugu

Neitsitorn on üks kõige ainulaadsem torn keskajal püstitatud kaitseehitiste seas linnamüüris.  Ligi 700 aastat tagasi ehitatud torn on nelinurkne, teised kaitsetornid on ümarad või hobuseraua kujulised, vaid väravatornid on ristkülikukujulised.  Torni seljaosa oli avatud, seal puudus sein – praegu asetsevad seal seinaknad.

Neitsitorn on ühes naabertorn Kiek in de Kökiga on mänginud tähtsat rolli linna kaitses – Tallinnat ei vallutatud kuni 18. sajandini.  Sama sajandi lõpus ehitati kaitsetorn ümber kahekorruseliseks elumajaks, kus elasid mitmed ajaloos tähtsad isikud ja kuulsad kunstnikud.

1970.aastatel torn taastati ja 1980. aastaal avati selles Neitsitorni kohvik.

21. sajandi algus haaras Neitsitorni enam kui 10 aastat kesknud omandivaidluste keerisesse ning kasutuseta torn lagunes.

2013 kevadel avati aga Neitsitorn juba muuseumkohvikuna.

Neitsitorni muuseumkohvik

Neitsitorni muuseumkohvik

Neitsitorn, keskaegse nimega Megede torn, püstitati arvatavasti 1360.–70. aastatel koos linnamüüri rajamisega nüüdse Taani Kuninga aia piirkonnas. Toompea kaguküljel eristuvat neemikut, mille harjale müür kerkis, kutsuti keskajal nii Suure Linnuse sarveks, aga ka Väikeseks mäeks. Kuid 1362. aastal, kui mäe alla koliti linna töökojad (marstall), siis hakati kutsuma ala Marstallimäeks. Nimi jäi kasutusele kuni maa-ala erastamiseni, 19. sajandi algusest on õueala kandnud eraomanike nimesid. Pikka aega tunti ala Nestleri aiana, seejärel Limanni ja Siversi aiana.  Veel  1930. aastatel tunti ala Kuningaaiana ja mõeldi, et läheduses on kunagi peatunud Rootsi kuningas. Taani Kuninga aia nimetus läks laiemalt käibele 1960. aastatel..

Pole selge, kas all-linna kaitseperimeeter kulges siinkandis juba varem piki „sarve“ või paiknes see esialgu mõnevõrra lääne pool – ligikaudu praeguse Rüütli tänava joonel –, nagu on arvanud Rein Zobel. Viimasel juhul oleks napilt linna piirest välja jääv kõrgendik pakkunud piirajale ülihea lähteasendi. Seetõttu on mõeldav, et vaadeldav maa-ala oli siiski juba enne hõlmatud kaitserajatistega. Nüüd rajati siia korralik müür, mis esindas Tallinna 14. sajandi linnakindlustustele iseloomulikku kaarniššidega tüüpi..

 

Rein Zobeli rekonstruktsioon Neitsitornist keskajal. A – II korruse plaan koos I ja III korruse kontuuridega; B – vaade tornile linna poolt. Allikas: R. Zobel, Tallinn (Reval): Keskaegsed kindlustused. Tallinn, 2011.

Rein Zobeli rekonstruktsioon Neitsitornist keskajal. A – II korruse plaan koos I ja III korruse kontuuridega; B – vaade tornile linna poolt. Allikas: R. Zobel, Tallinn (Reval): Keskaegsed kindlustused. Tallinn, 2011.

Algne Neitsitorn oli kolmekordne, põhiplaanilt nelinurkne ehitis, mille linnapoolne külg ehk selg oli avatud. Sellisena sarnanes ta Visbys 14. sajandi algupoolel levinud tornitüübiga. Korruseid eraldasid puitvahelaed, mis toetusid järk-järgult õheneva seina astmetele. Rae arveraamatutest selgub, et aastail 1455–1456 on Neitsitorni tugevdatud – arvatavasti lisati siis ehitisele kaks korrust. 1456 sai torn ka katuse. Samal aastal märgib üks arve „suurt nuppu Megede tornile“, teine aga tasu vasesepp Benthele kolme tuulelipu nupu ja lipulehe tegemise eest tornidele, mille seas nimetatakse ka Megede torni.

Alates 14. sajandist tuli linnakindlustuste täiustamisel üha enam arvestada tulirelvade arengu ja levikuga. 1470.–80. aastail, kui Neitsitorni naabrusse rajati võimas Kiek in de Köki suurtükitorn, sai linnamüür Neitsitorni ja Lühikese Jala värava vahel tubli täienduse nn paksendmüüri näol. Vana müüri kaitsekäigult kerkides kasvatas see müüri üldkõrguse tänapäeval näha olevani. Uus, katusega kaitserõdu oli mõeldud juba ainult tulirelvadele. Sellele osutavad laskeavade põhja müüritud lühikesed põikprussid – palklafetid, kuhu sai toetada suurekaliibrilise käsirelva, näiteks arkebuusi jalgtoe.

Stür den Kerl ja Neitsitorn (paremal) Tallinna Insenerikomando 1728. aastal tehtud ülesmõõtmisjoonisel. Allikas: R. Zobel, Tallinn (Reval): Keskaegsed kindlustused. Tallinn, 2011.

Stür den Kerl ja Neitsitorn (paremal) Tallinna Insenerikomando 1728. aastal tehtud ülesmõõtmisjoonisel. Allikas: R. Zobel, Tallinn (Reval): Keskaegsed kindlustused. Tallinn, 2011.

Tallinna 1577. aasta piiramine võis omajagu räsida ka Neitsitorni. Liivi sõja järgsel muldkindlustuste ajastul selliste vanemat tüüpi tornide kaitseotstarve nii või teisiti taandus. 18. sajandi algul oli torn säilinud nelja, sajand hiljem kahe ja poole korruse kõrgusena.

18. sajandi lõpul läksid torn ja ümbritsev ala eraomandusse, esimene kinnistu omanik oli püssitegija ehk relvasepp Johann Friedrich Kühnlenz.

 

 

1820 koostatud Toompea plaanil, samuti Tallinna ülesmõõtmisjoonistel aastaist 1820–25 näeb Neitsitorni juba elamuks ümber ehitatuna.

1842. aastast pärit teade kinnitab, et surnud kellassepp Nestleri aia (st Taani Kuninga aia) ja Toompea vahel on korda seatud täiesti lagunenud, lameda pultkatusega kahekorruseline torn ning et selle mõlemal korrusel asuvad eluruumid. Kellerdatud hoone vanalinna-poolset, omal ajal lahtist külge ilmestas suurte akendega klassitsistlik fassaad, mis nähtavasti ruumi juurdesaamiseks oli tehtud kumeralt eenduv.

Fassaadi krohvviimistlus jäljendas alumise korruse osas kvaaderladu, ülakorruse seina liigendasid korintose kapiteelidega pilastrid. Aadressiga Lühike jalg 9 kinnistu omanike seas on olnud kellasepp Nestler, kammerhärra Alexander von der Pahlen, kaupmees Julius Liemann, Georgi Sievers, maalermeister Otto Arrong ja suurettevõtja August Kimberg.

Maja teist korrust on ateljeena üürinud akvarellist Carl Alexander von Winkler.

C. A. von Winkleri akvarell koduõuelt (1909, fotokoopia)

C. A. von Winkleri akvarell koduõuelt (1909, fotokoopia)

Esimesel iseseisvusajal töötasid Neitsitornis kunstnikest kaksikvennad Kristjan ( aastatel 1918-1920) ja Paul Raud ( 1914-1930). 1945 asus torni elama oma Kadrioru kodu kaotanud tipparhitekt Karl Burman vanem, kes jäi siia surmani 1965. aastal. Arhitekti eluasemeks sai teine korrus, kus ligi 50-ruutmeetrise kööktoa juurde kuulusid paksude müüride sisse raiutud panipaik ja vannituba. Korterisse pääses torni kaguküljele lisatud trepikoja kaudu. 1955. aasta mõõdistusjoonistel on näha ka loodeseinas asunud müüritrepp, mis viis teiselt korruselt pööningule. Justkui trotsides kasinaid olusid, kuhu saatus ta oli paisanud, koostas K. Burman suurejoonelisi, ent teostamata jäänud eskiise Neitsitorni ümberehitamiseks rõdude ja katuseaedadaga villaks.

  1. sajandi keskel sai ajalooliste linnakindlustuste korrastamine, mis varem oli juhuslik ja eeskätt praktilistest vajadustest lähtuv, süstemaatilisema, teaduspõhise iseloomu. Tallinnas aitas sellele kaasa kogu keskaegse linnakindlustusvööndi kui unikaalse ehitusmälestise riikliku kaitse alla võtmine.

 

Restaureerimis- ja konserveerimistöödega linnamüüri lõigus, mis hõlmab Neitsi- ja Tallitorni, alustati 1951. aastal. 1973 valmis arhitekt Tiina Talviku (Linna) projekt Neitsitorni restaureerimiseks. Tuginedes arhiiviandmetele ja Villem Raami põhjalikele väliuuringutele, seati eesmärgiks taastada torn tema hiliskeskaegses hiilguses. Selleks kõrgendati säilinud kehandit kahe korruse jagu ja krooniti torn telkkiivriga. Torni kavandatud kohviku jaoks rajati maa alla ulatuslikud tehnoruumid ja köök, (taas)avatud linnakülg aga lahendati kolme ülakorruse osas suurte seinakendega.

  1. sajandil oli Neitsitornile lisatud kergeid puidust juurdeehitisi. Koos klassitsistliku fassaadiga lammutati ka need ja torni Kiek in de Köki poolsele küljele vastu linnamüüri kerkis kitsaste vahekorrusega abiruumide korpus (eeskoda, tualetid). See säästis torniruumid tükeldamisest. Abiruumide plokk sai krooniks galerii, mis oma pultkatuse ja vahvärk-sõrestikuga markeeris kunagist linnamüüri kaitsekäiku, pakkudes välitrepi abil ühtlasi varuväljapääsu torni teiselt korruselt. Tornikorrused ühendati massiivsete puittreppidega, interjöörile andis rustikaalse näo Aala Buldase sisekujundus.

Vabariiklik Restaureerimisvalitsus jõudis töödega valmis 1980.–81. aasta vahetuseks. Ainulaadse õhustikuga Neitsitorni kohvikust koos kaitsekäigul avatud suveterrassiga sai peagi masse ligi tõmbav menukoht, seda enam, et avalikke meelelahutusasutusi polnud nõukogude aja lõpukümnendi Tallinnas just jalaga segada.

 

21. sajandi algus haaras Neitsitorni lõputuna näivate omandivaidluste keerisesse. Oma huvid olid esindada nii riigil (tollal Riigi Kinnisvara ASi kaudu torni omanik),

Kinnisvara ASi kaudu torni omanik), linnal, hoone rentnikel kui ka sõjaeelse omaniku õigusjärglasel. Samal ajal lagunes 2004. aastast kasutuseta seisnud torn hirmuäratava kiirusega.

Lahendus hakkas paistma 2010. aasta suvel, kui Tallinna linn ostis õigusjärgse omaniku pärijalt nõudeõiguse Neitsitornile ja lähialale. Sama aasta lõpus andis RKAS torni linna omandisse. Nüüd said alata ettevalmistused Neitsitorni, Tallitorni ja nendega piirneva linnamüüri taasavamiseks. Aluseks AS Restori projekt, tegi ehitushanke võitnud Tarrest LT OÜ 2012. aasta kevadel algust ulatuslike korrastustöödega.

Tehnovõrkude kaasajastamise, amortiseerunud osade asendamise ja muu hädavajaliku kõrval saadi maha mitmete ehitusarhitektuursete uuendustega. Vanalinnale avanevate seinakende ja galerii tihe ruudujaotus asendus suuremate klaaspindadega, samuti tõsteti akende rõhtprussi, mis varem poolitas linnavaate täpselt silmakõrguselt. Tallinna Linnamuuseumi koosseisu arvatud torni kasutusvõimalusi laiendas oluliselt Neitsitorni ühendamine Kiek in de Kökiga katustatud müürikäigu abil. Maa-alusel korrusel võideti laoruumide arvelt juurde ligikaudu 70 ruutmeetrit külastuspinda seminarisaali näol. Viimasele annab päevavalgust kolm katuselaternat, mis klaaspüramiididena ilmestavad torniesist terrassi.

Suurima silmnähtava muudatuse läbis Neitsitorni sisemus. Kui eelmise ajajärgu sisekujundust iseloomustas range minimalism, siis praegune, Maile Grünbergi loodud interjöör püüab pilku eri stiiliajastute motiivide julge ja erksavärvilise sulamina. Omalt poolt vääristavad interjööri tornikeldris väljapuhastatud laemaalingud. Tegemist on 1920. aastail jäädvustatud vappide ja loosungitega, mis annavad tunnistust tollase Tallinna Tehnikumi vene üliõpilaskorporatsiooni Boeteia ettevõtmistest.

KUIDAS SAI NEITSITORN NIME?

Neitsitorni tänane nimi on tunduvalt noorem kui torn ise. Alates esmamainimisest 1373. a tornipealike nimistus kasutavad keskaegsed allikad järjekindlalt nime Meg(h)ede t(h)orn(e). Nime algupära on seletatud ühelt poolt eestikeelse laenuga Mägede torn, teisalt samas linnajaos elanud Tallinna kodaniku Hinse Meghe nimega. Viimane polnud nimistu andmeil küll torni pealik, kuid võis jõuka linlasena toimida ehitusisandana, kelle ülesanne oli leida meistrid ja korraldada raega vajalikke rahalisi tehinguid. Tornide nimetamine nende ehitushärrade järgi oli keskaegses Tallinnas suhteliselt levinud pruuk.

Seose teenijaneiu või (toa)neitsiga võlgneb Neitsitorn juba 19. saj baltisaksa rahvaetümoloogiale, mis tõi käibele keskaegse nime luulelised mugandused Mägdeturm ja Mädchenthurm. Siit tuletatud eesti Neitsitorn näib olevat laiemalt juurdunud alles maailmasõdade vahelisel ajal, kusjuures veel kahekümnendail kohtab reisijuhtides ka kuju Neiutorn.