Anton Hansen Tammsaare publitsistika, mis hõlmab umbes 300 artiklit, moodustab omaette peatüki kirjaniku pärandis. See sündis ilukirjandusliku loomingu kõrval enam kui kolme aastakümne jooksul.

Kirjanikust kujunes laia probleemihaardega publitsist, kes ütles sõna sekka paljudel elualadel.

Anton Hansen Tammsaare ajakirjanduslik tegevus põimus tihedalt tema kirjanikutööga. Ka ajakirjanduses alustas ta siiski kirjanikuna, mitte ajakirjanikuna. Tema esimesed jutustused ilmusid “Postimehes” ajal, mil ta õppis Tartus, Hugo Treffneri eragümnaasiumis (1898-1903). Jutustused äratasid kroonugümnaasiumis õppiva Gustav Suitsu tähelepanu, kes pöördus noore autori poole, et saada kaastööd gümnaasiuminoorte almanahhile Kiired. Kiirtes ilmuski mitu Anton Hanseni jutukest.

1903. a sügisel siirdus kevadel gümnaasiumi lõputunnistuse saanud noormees Tallinna, kus oli vabanenud koht ajalehe Teataja [1]toimetuses. A. H. Tammsaare ülesandeks Teatajas oli materjali muretsemine lehe kohalike sõnumite rubriigile. Ta kirjutas artikleid ja sõnumeid Tallinna elust, samuti toimetas ja tõlkis ajalehe joonealust osa.

Ajakirjanikutööd alustas A. H. Tammsaare keeruliste ajalooliste sündmuste – Vene-Jaapani sõja ja 1905. aasta Vene kodanlik-demokraatliku revolutsiooni eelõhtul. Pöördeliste ühiskonnaelu sündmuste ajal jäi ta pigem tähelepanelikuks vaatlejaks, kui aktiivseks tegutsejaks.

Teataja oli hakanud ilmuma 1901. a, saades kiiresti üheks olulisemaks väljaandeks 20. sajandi alguse Eesti ajakirjanduses [2] . Tollal olid toimetuseliikmete ülesanded veel vähe eristunud ja ajakirjanikud pidid olema universaalsete oskustega, et suuta korraldada kõik ajalehe tegemisse puutuvat. Päeval saabunud kaastöö redigeerimine ja sõnumite koostamine, õhtul koosolekute, teatrietenduste ja iga liiki seltside peo- ja perekonnaõhtute külastamine jättis noorele kirjanikule vähe mahti loominguliseks tööks. Seetõttu ei kiindunudki A. H. Tammsaare ajakirjanikukutsesse kuigi sügavalt, vaid võttis seda kui ajutist tegevusala.

A. H. Tammsaare esteetiliste vaadete arengule mõjus soodsalt tema kontakt Tallinna teatrieluga. Teatrietenduste süstemaatiline jälgimine kujundas A. H. Tammsaarest kiiresti teravapilgulise teatrikriitiku [3] , kes eelkõige nõudis lavastuselt tegelaste psüühika tõepärast läbitunnetamist. Teatrikriitilistes artiklites hakkas ilmnema kirjaniku huvi suundumine psühholoogilise realismi poole.

Sõjaseaduse kehtestamine 1905. a detsembris pillas Teataja toimetuse laiali. 1906.-1907. aastal töötas A. H. Tammsaare ajalehtede Vaatleja ja Sõnumed toimetuses. Mõlema lehe toimetuses langes tema õlgadele kultuuri-, kirjandus- ja teatriküsimuste valgustamine. 1906. a tegi ta kaastööd J. Lilienbachi töölisalbumitele.

Peale seda, kui 1907. a juunis tsaarivõimud sulgesid ajalehe Sõnumed, lahkus A. H. Tammsaare Tallinnast, sest soovis astuda ülikooli. Ka ülikooliaastail (1907-1911) võttis Tammsaare ajakirjanduses elavalt sõna – küll tollase intelligentsi kujunemisprobleemide, küll Noor-Eesti ümber peetava võitluse kohta. Tema hilisem tagasivaade Noor-Eesti tegevusele sisaldab hinnanguid, mis rühmituse ajaloolise missiooni mõitmiseks on ajaloolise tähtsusega (“Noor-Eesti”, 1915).

A. H. Tammsaare ühiskonnakriitika [4] peegeldas Eesti ühiskonna arengutendentse ning sisemisi vastuolusid, samuti aitas leida vastuseid paljudele keerulistele probleemidele. Ühtlasi avas kirjaniku publitsistika tema kirjandusteoste ideelise ja filosoofilise tagapõhja ning viis Eesti sotsiaalset ning esteetilist mõtet suurte sammudega edasi.

Mõjukaks ja meisterlikuks publitsistiks, kes ühendas endas terava ühiskondliku analüüsivõime ja inimese olemust sügavuti mõtestava filosoofi, kujunes kirjanik Koitjärvel, kus ta veetis Esimese maailmasõja aastad. Sõja metsikus ja rahvaste kannatused tekitasid temas kahtlusi senistes ideaalides – Euroopa kõrges kultuuris ja tsivilisatsioonis.

A. H. Tammsaare kirjanduskriitika [5] vaatleb loominguprotsessi mitmesuguseid küsimusi ja kirjanduse funktsiooni ühiskonnas. Kultuurikriitikuna tundis Tammsaare huvi kultuurielu kõikmõeldavate probleemide vastu kuni moe ja kodukultuurini välja.

Kogu oma kirjanikutöö jooksul oli A. H. Tammsaare publitsistina tegev paljudes tollal ilmunud väljaannetes. Tema kaastöid avaldasid Olion, Päevaleht, Tallinna Kaja, Tallinna Teataja, Vaba Maa, Vaba Maa, Nädal Pildis, Tänapäev, Eesti Noorus, Eesti Kirjandus, Teater, Eesti Kodu, Looming, Uus Päevaleht, Rahvaleht jm.

Sõjavastased artiklid koondas kirjanik raamatusse “Sõjamõtted” (1919). Lisaks ilmusid kirjaniku eluajal omaette väljaandena ka artiklikogu “Sic transit…” (1924) ning pikem essee “Keelest ja luulest” (1915).

Pärast pikka vaheaega kirjastati eri brožüürina “Avalik kiri kirjanik A. H. Tammsaarele” (1964).

Hiljem on ligi veerand Tammsaare artiklite koguhulgast publitseeritud raamatus “Valitud artiklid” (1976, koostaja Heino Puhvel). Tammsaare publitsistika on koondatud “Kogutud teoste” 15-17 köidetesse (1986-1990).

A. H. Tammsaare üldistusjõulised, isikupärase nägemisnurga alt kirjutatud artiklid kuuluvad küll oma aega, kuid sisaldavad mõtteid, mis on aktuaalsed tänapäevalgi. Tema kirjutisi iseloomustab ühiskondlike ja kultuuriliste protsesside läbinägelik analüüs ning oskus väljendada universaalseid ideid ajaomasest laiemas kontekstis. Tihti esitas ta oma mõtteid vaimukates ja mänglevates seostes, pakkudes paradokse ja ootamatuid järeldusi. A. H. Tammsaare vaimseid otsinguid toestas hea võõrkeelte oskus, mis avas talle maailmakultuuri varasalved loodusteaduse, sotsioloogia, kultuuriajaloo, filosoofia, psühholoogia, eetika, kunstiteooria jm aladel. Parim osa tema publitsistikast muutub aastatega üha väärtuslikumaks.