Tammsaare tõlkijana

Tammsaare alustas  tõlketegevusega Treffneri gümnaasiumis õppimise ajal, et endale lisaraha teenida. Eriti oluliseks elatusallikaks oli tõlkimine talle Kaukaasias viibimise ajal, kui ta seal ennast ravis.
Paljudele teostele kirjutas Tammsaare kirjastuse ülesandel ka ees- või järelsõna.
20. sajandi esimesel poolel ei olnud Eestis välja kujunenud kindlat tõlketeooria käsitlust. Keele seisukohalt oli tõlkimine eelmise sajandi alguses kindlasti väga oluline, seda eriti just terminoloogia rikastamise ja eestindamise osas. Tammsaare tõlkis 1918.aastal soome keelest Lauri Pihkala “Poiste spordiõpetuse” ning oli hädas eestikeelsete vastete leidmisega. Samuti oli ta hädas W.Scotti “Ivanhoe” tõlkimisega, kuna teoses oli palju arhaisme. Nende “lahti hammustamiseks” kasutas Tammsaare saksa- ja venekeelseid tõlkeid, mis Tallinna Keskraamatukogus olemas olid. F.Marryati “Tüürimees Tubli” tõlkimisel oli jällegi probleeme terminoloogiaga, nimelt mereasjanduse oskussõnastikule vastete leidmisega, mida ta otsis erinevatest teatmeteostest.

Tammsaare ise avaldas arvamust, et tõlkimine ei valmista talle erilisi raskusi ega pingutust. See olevat omaloomingu kirjutamise kõrval lausa puhkuseks, sest keeli, millest ta tõlgib, valdab ta piisavalt, pealegi oli tal pikaajalise kogemuse käigus välja kujunenud oma rutiin.

Oma tõlgetest tõi ta eriti südamelähedasena välja Dostojevski “Kuritöö ja karistuse” tõlke, mille eest Eesti Kirjanikkude Liidu juhatus talle 1924. aastal maailmakirjanduse tõlgete võistlusel auhinnaks 125 krooni määras. Tõlge ilmus aga alles 1929. aastal, kuna A.Oru kirjastus, mille all see pidi ilmuma, läks vahepeal pankrotti. Kui sama tõlge “Looduse” poolt ilma tõlkijalt luba küsimata 1939.aastal uuesti välja anti,  oli Tammsaare rohkem pahane mitte saamata honorari, vaid vananenud (ligi 15-aasta vanuse) tõlke muutmata kujul avaldamise pärast. Ta leidis, et kuna eesti keel neil aastatel on niivõrd kiiresti muutunud ja arenenud, oleks tõlge tulnud uuesti läbi vaadata ja parandada. Tal oli väga kahju, et lugejad nüüd kõik tõlkekohmakused tema arvele kirjutasid.

A .H. Tammsaare tõlkes on ilmunud:

N .A. D´Essar “Kadunud armastuse laul” (1901)

B. Lindemann “Maa” (1912)

M. Pemberton “Merealune linn” (1912)

E. Rosen “Saksa võrukael Ameerikas” (1912)

D. Merezkovski “Julianus Taganeja” (1913)

J. Schaffner “Raudne väärjumal” (1913)

N. Jevreinov “Looduse imed” I-II (1913-1914)

Leo Tolstoi “Ivan Iljitschi surm” (1914)

M. Reissner “Meie – baltlased” (1915)

L. Pihkala “Poiste spordiõpetus” (1918)

H. G. Wells “Sabatähe aastal” (1920)

N. Jevreinov “Kõige tähtsam” (1921)

G.Schwab “Homeros’e Ilias” (1923)

S.Lagerlöf “Härra Arne varandus”,  ”Soosauniku tütar”  , “Ühe mõisa lugu” (1926)

W. Scott “Ivanhoe” (1926)

F. Marryat”Tüürimees Tubli, ehk, “Pacific’i hukkumne” (1927)

J. Galsworthy “Valge ahv” (1928)

K. Hamsun “Viktoria” (1928)

O.Wilde “Dorian Gray portree” (1929)

F. Dostojevski “Kuritöö ja karistus” I-II (1929)

J. Conrad “Lord Jim” (1931)

G. B. Shaw “Tagasi Metusala juurde” (1931)

I. Gontšarov “Oblomov” (1934)

T. H. Lawrence ” Seitse tarkusesammast” (1939)

Tammsaare tõlked joonealustena:

- N. Leikini uudisjutt “Kahekordne orjus”,  “Teataja” 1903, nr. 274-282

- St. Zeromski ”Tuhas ja põrmus”, “Teataja” 1905 nr. 138-245,

- G. Gussev-Orenburski “Isade maa”, “Teataja” 1905 nr. 246-268.

- K. Hamsuni jutustus “Unistaja”, “Päevaleht” 1918, nr.3-19

LINNAMUUSEUM.EE - KÕIK ÕIGUSED KAITSTUD. ILMA LOATA KOPEERIMINE KEELATUD.