Tammsaare kirjanduslik debüüt oli aastal 1900. aastal jutustusega “Kilgivere Kustas”, mis ilmus ajalehes “Postimees”. Järgnevad jutustused “Ärakadunud poeg” (1900) , ”Mäetaguse vanad” (1901), “Kaks paari ja üksainus”(1902) ning “Vanad ja noored” (1903). Nendes lugudes on küll olemas juba kirjanikule omaseid teemade rõhuasetusi, kuid eelkõige oli see Tammsaare jaoks katsetuste, oma käekirja leidmise aeg. Aastast 1902. võttis kirjanik kasutusele pseudonüümi Tammsaare.

Juba varases loomingus tulevad esile kirjanikule nii omane anakronism (väärasse ajajärku paigutatu, konteksti nihkesse asetamine) ja peamine vahend selleks – jutustaja. Jutustaja roll ja jutustaja kui tegelane on Tammsaare loomingu oluline ja huvitav aspekt.  “Vanades ja noortes” on olemas Tammsaare loomingule omased ja hiljem aina põhjalikumat süüvimist leidvad motiivid: õigus, noorus, surm ja sünd, kannatus.

Järgneva paari aasta (1903-1907) jooksul kirjutas Tammsaare vähe ilukirjanduslikku loomingut, sest põhienergia kirjutamiseks võttis töö ajalehetoimetustes. Elu Tallinnas ja töö ühiskonnatundlikes lehtedes tingisid ka teemamuutusi loomingus, tõi sisse linnamiljöö ja revolutsiooniõhustiku kujutamise. Esimene novell, mille Tammsaare Tallinnas kirjutas, oli “Lehekandja nr 17″, mis on otseselt seotud “Teataja” toimetusega. Kõige poliitilisem on revolutsiooniteemaline jutustus “Raha-auk”, mis ilmus 1907. aastal. Tammsaare katsetas ka poliitilise satiiri kirjutamist (vrdl Vilde “Kaak”), õnnetunuimaks paroodiaks peetakse 1907. aastal ilmunud pala “Hea valitseja”, mis on huvitav ka selle poolest, et Tammsaare kasutab siin vanatestamentlikku kirjutusstiili, mis hiljem tuleb selgelt esile tema mõlemas näidendis, kunstmuinasjuttudes ja miniatuurides, kuid on mingil määral omane ka nt “Tõe ja õiguse” stiilile ja üldse Tammsaare kirjutamismaneerile.

Ülikoolis õppimise aeg (1908-1911) on Tammsaare loomingus jäädvustunud nn üliõpilasnovellide näol.

Novellide tegelaste hulgas kordub pidevalt armastuskolmnurga motiiv: kas armastab üks naistegelane korraga kahte meesterahvast või vastupidi, kaks meest sama naist. Ühtlasi tuleb novellides esile naisemantsipatsiooni teema.

Tuberkuloosi tõttu Kaukaasias veedetud aeg andis inspiratsiooni kunstmuinasjuttude ja miniatuuride kirjutamiseks. Tammsaare on nende loomisel saanud mõjutusi nii O. Wilde’lt kui Eino Leinolt. Oma osa oli ka ühiskondlikul olukorral, mis soodustas mõistukõnelisust (1905-1907 aasta revolutsiooni). Miniatuurid on seotud piibelliku  kujundlikkuse ja stiiliga ning filosoofiliste allhoovustega. Miniatuure võib näha Tammsaare tulevase loomingu pisimudelina – nendest väikestest lugudest leiab kõik olulisemad teemad ja märksõnad, mida kirjanik hiljem põhjalikumalt lahkama ja lahti kirjutama hakkab.

Peale maooperatsiooni venna juures Koitjärvel elades kirjutas Tammsaare samuti Kaukaasia-teemalise, impressionismihõngulise pikema jutustuse “Varjundid”, mis ilmus 1917. aastal. Seoses ühiskondlike kriisidega kirjutas Tammsaare ka ühiskonnakriitilist publitsistikat, 1914. aastal ilmus kogumik ”Sõjamõtted”. Paralleelselt omaloomingu kirjutamisega alustas Tammsaare tõlkimisega. 1919. aastal lahkus Tammsaare Koitjärvelt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Ka tema loomingusse tulid uued tasandid. 1921. aastal ilmus tema esimene näidend “Juudit”, millega algab kirjaniku loomingu kõrgperiood. 1922 ilmub romaan Kõrboja peremees, seejärel juba maailmakuulus viieosaline romaan “Tõde ja õigus” (1926-1933). “Tõe ja õiguse” I osast sai kohe pärast ilmumist omalaadne kultustekst eesti kirjanduses. See haaras sügavalt filosoofilisi ja samas elulisi probleeme koduselt, eestlaste jaoks tuttavates olukordades, tuttavlike inimtüüpide näol ning mõistetava ajaloolise ja ühiskondliku konteksti kaudu. Selline ühtaegu ajaloolist, filosoofilist ja argielulist mõõdet omav teos oli senini eesti kirjanduses puudunud. Eesti kirjanduse tüvitekstiks ja tippteoseks on “Tõde ja õigus” siiani.

1930.aastatel ilmusid  romaanid “Elu ja armastus” (1934), “Ma armastasin sakslast” (1935) , näidend “Kuningal on külm” (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma – “Põrgupõhja uus vanapagan” (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud. Tammsaarest sai elav klassik ning eesti romaani kõrgaja üks lipulaevadest. Selle põhjuseks on tema romaanide mastaapsus nii sisult kui mahult, teemade, motiivide ja kujundite rohkus. Tammsaare tegelased lähevad lugejale hinge ning tema tekst on nii keeleliselt kui tähenduslikult nauditav.