Eelinfo: Teadlaste öö 2014 Tammsaare muuseumis

26. septembril toimub üleeuroopaline Teadlaste öö, teemaks meditsiin. Tammsaare muuseumis toimuvas teaduskohvikus keskendutakse vaimsele tervisele ja kitsamalt mäluprotsessidele, mis on seotud traumanarratiivide, õiguspsühholoogia, ülestunnistuste ja mõistagi ilukirjandusega.
Kuidas kontekst määrab loo, mida me endale jutustame? Kas valemälestused teevad rohkem head või halba, hävitavad või kaitsevad meid? Mis saab siis, kui meie mälust/ mälestusest sõltub kellegi teise elu (ülestunnistus kohtus, mälestusteraamatud jm)? Mida teeb inimesega pihtimine ja ülestunnistus ja kas kõiki ülestunnistusi võib uskuda, isegi kui inimene neid ise usub? Kas ilukirjandus vastutab “valemälestuste” eest või on fiktsioonis kõik lubatud? Kust jookseb piir memuaristika ja ilukirjanduse vahel? Jne.
Kohvitassi taga arutavad asja Paul-Eerik Rummo, Kristjan Kask, Tiina Ann Kirss ja Maimu Berg.
Algus 17.00.

Kirjandusklassika lugemislaager

Eesti Kirjanike Muuseumide Ühing kuulutas välja registreerimise kirjandusklassika lugemislaagrisse, sihtrühmaks õpetajad. Grupi suurus on 15 inimest, toimumise aeg 18.-19. august. Loe edasi!

KIRJANDUSKLASSIKA LUGEMISLAAGER

Eesti Kirjanike Muuseumide Ühingu alustab suviste lugemislaagrite korraldamisega, et värskendada kirjandusklassika käsitlemist koolides. Esimene lugemislaager võtab vaatluse alla Juhan Liivi ja A. H. Tammsaare loomingu.

Kuupäevad: 18-19. august Marsruut: Tallinn-Vargamäe-Alatskivi-Tallinn
Päev 1: Loeng Tallinna Tammsaare muuseumis, liikumine Vargamäele. Lugemise töötoad õhtuni. Saun ja ööbimine Simisalus.
Päev 2: Pärast hommikusööki sõit Alatskivile. Loeng Liivi muuseumis, seejärel lugemise töötoad. Hilisõhtul tagasisõit Tallinnasse. Osalemistasu 30€ Registreerimine12. augustini aadressil tammsaare@linnamuuseum.ee

Lugemislaagri eesmärk on võtta vaatluse alla kõige kaasaegsemad käsitlused kirjandusklassikutest, kuid mitte ainult loengu formaadis. Peamine eesmärk on lugeda üheskoos ilukirjanduslikke tekste ja neid tööpaja vormis analüüsida ja interpreteerida. Nii saavad õpetajad ühtaegu vahetada kogemusi selle kohta, kuidas nemad antud teost klassis vaatlevad, võrrelda käsitlusi omavahel ning saada värskeid mõtteid ja vaatenurki, mida tunnis rakendada.

Täpne päevakava: 18. august
10.00 Loeng „Tammsaare loomingu kaasaegseid lugemismudeleid“ A. H. Tammsaare muuseumis, Koidula 12 A (Maarja Vaino)
12.30 Paus (kohv või jäätee, vastavalt ilmale + snäkk)
12.45 Muuseumi haridusprogrammide tutvustus (Berit Kaschan)
13.45 Sõit Vargamäele
15.00 Saabumine Vargamäele, lõuna
15.45 Muuseumi haridusprogrammide tutvustus (Siiri Kvell)
16.45 kohvi/jäätee/snäkipaus
17.00 Lugemise töötoad (tekstikatkendid romaanidest “Tõde ja õigus“ / „Kõrboja peremees“ / „Põrgupõhja uus Vanapagan“, juhendab Maarja Vaino )
20.00/21.00 õhtusöök, saun, magamine

19. august
9.00 hommikusöök
10.00 Sõit Alatskivile
12.00 saabumine Alatskivile, muuseumi haridusprogrammide tutvustus (Mari Niitra)
13.45 lõuna
14.00 Loeng Juhan Liivist (Mari Niitra)
15.30 Kohvi/jäätee/snäkipaus
16.00 Lugemise töötoad (“Vari”, luuletused, juhendavad Mari Niitra ja Tanar Kirs)
19.00 Sõit Tallinnasse, orienteeruv saabumine kell 22.00

Osalemistasu palume üle kanda 15. augustiks MTÜ EKMÜ arveldusarvele
EE311010220114584017 SEB. Selgitusse märkida „Kirjandusklassika lugemislaager + osaleja nimi“. Täpsustavad küsimused tammsaare@linnamuuseum.ee

Kutse esineda konverentsil

Tammsaare muuseumi selleaastase sügiskonverentsi teema on “Kodu kuvand eesti kirjanduses läbi aegade”. Kutsume üles konverentsil ettekandega esinema! Loe edasi.

Kutse esineda konverentsil

Kodu kuvand eesti kirjanduses läbi aegade

Kodu on eestlastele olnud ikka midagi püha, väike oma kindlus muidu ebaturvalises maailmas. Kodu ei ole lihtsalt hoone ja teatud hulk ruutmeetreid, vaid meeleseisund, inimsuhted, ümbritsev maastik, lõhnad, miljöö…ning selle kohal hõljub kujutlus (metafüüsilisest) algkodust ja vastupidi, (eksistentsiaalne) kodutuse tunne. Kuskil liiguvad ka kodukäijad, ahjualused ja teised folkloorsed koduga seotud olendid.

Kui oluline koht on kodul eesti kirjanduses? Millise kuvandi on kodule, kodukandile ja kõigele koduga kaasnevale andnud eesti kirjanikud? Kuidas on see ajas muutunud? Millised eripärad ilmnevad kodukujutuses seoses suurte ühiskondlike muutuste ning ajalooliste draamadega? Kus on kirjanikud ise end hästi ja koduselt tundnud, millised on nende kodulood? Ning kuidas on globaliseerunud maailm oma nomaadliku ellusuhtumisega mõjutanud eesti kirjanikke ja nende kodukujutust?

Kutsume üles neil teemadel  mõtisklema ning esinema uurimusliku või esseistliku ettekandega Tammsaare Muuseumi 10. sügiskonverentsil, mis toimub 1. detsembril 2014 Tallinnas. 20-25-minutilise ettekande ja esineja lühike tutvustus palume saata 15. septembriks aadressile tammsaare@linnamuuseum.ee.

Teatrisõbra laager augustis

25-27 august 2014

Augustikuus ootame 10-12-aastaseid lapsi mängulisse ja põnevasse teatrilaagrisse. Külastame Linnamuuseumi filiaale Eduard Vilde ja A. H Tammsaare muuseumi ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ja Särevi Teatrituba. Loomingulisi ja harivaid tegevusi leidub kõigis külastatavates paikades. Teatri „köögipoolt“ aitab avada Draamateatri külastus.

Laagri lõpetame esietendusega, kuhu publikuks on lahkesti palutud kõigi laste vanemad ja vanavanemad. Laagripäevad algavad kell 10.00 ja lõppevad kell 16.00.

Laagri sihtgrupp: 10-12 aastased lapsed; 
Laager toimub: 25.08-27.08 kell 10.00-16.00;
Laagri osalustasu: 40€ lapse kohta;
Laagris hinnas on: harivad muuseumitunnid, Draamateatri külastus, töötubade materjalid, soe lõuna ja suupisted kõigil kolmel päeval;
Laagrisse mahub 18 last.

Laagrisse registreerumine 8. augustini: info@tmm.ee See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ; 6013232

Kohtumiseni Teatrisõbra laagris!

KULTUURIST JA DEMOKRAATIAST

Sagedasti on puudutatud meie kultuuriorientatsiooni küsimust. Sama sagedasti aga unustatakse, et mis aitab küsida, mida eelistame, kui ei küsi, mis on võimalik? Mis aitab, et saksa ja vene mõju asemel eelistame inglise, prantsuse ja skandinaavia oma, ega see ju meie maa geograafilist asendit ega tema loomulikke elutingimusi kuigi palju ei muuda? Ei ole lähemal ajal põhjusi näha, mis ajaksid lootma, et sakslaste ja venelaste asemele, kellega oleme külg külje ääres elanud, tuleksid prantslased ja inglased. Mis aga puutub Skandinaaviasse, siis kipub see ise kultuuriliselt Skandinaaviast välja:  teadlased kirjutavad oma teoseid võõras keeles ja auhindade kaudu otsitakse ilukirjanduse teoseid, millega tungida üle Skandinaavia piiride.

[---] Siis: kuidas kujutella nende kultuuride mõju, millede pesa seisab enam-vähem eemal? Kuidas pääseb see mõju üldse maksvusele? Üksikute kaudu, eks? Noorsugu läheb eelistatud kultuuri kodumaale haridust saama või ta läheb sinna palgalisena, enamasti aga ilma palgata teenima, nagu see meil teatud ringkonnis viisakaks kombeks, millega uhkustatakse. Loetakse kirjandust kas algkeeles või tõlkes. Aga suuruke saab nende abinõude mõju olla, arvestades massi, rahvast, mitte aga mõnda üksikut doktorit või preilit, kes on rahuldavalt tundma õppinud, kuidas kasitakse mõnes maailmalinnas heituvat tahma! Kultuurilisest mõjust rääkides tuleks ehk ometi esimeses järjekorras arvestada hulka, mitte üksikut.

[---] Muidugi, meie senised kultuurilised sundmõjutused on andnud eitavaid nähteid. Aga on see siis nii väga kõnesolevate kultuuride süü? Kas saavutatud eitavad nähted ei iseloomusta rohkem meid endid kui siunatud kultuure? Kas Venest peale logamuse ja lodevuse midagi muud õppida pole olnud? Aga Venes on ju vaime, mis on pool aastasajandit mõjustanud kui mitte kogu maailma, siis vähemalt kogu Euroopat. Kui Euroopal, kelle ees aina konutame, oli Venelt midagi head õppida, miks siis mitte meil?

Samuti on lugu Saksaga. Ega ometi keegi arva, et meil pole Saksast olnud ega ole ka praegu midagi head õppida? Meil oleks balti sakslaseltki nii mõndagi head õppida, aga meie omandame temalt kõigepealt tema eitavad omadused, tema nõrkused. Kogu maailm kiidab sakslase põhjalikkust ja süstemaatilikkust, aga kus on meie põhjalikkus ja süstemaatilikkus? Ent niipea kui sakslane on ka kohmakas ja raskepärane, siis need omadused kahekordistaksime meeleldi. Me teeme seda siiski, kui ise samal ajal ülistame prantsuse kergust ja arukust või inglase asjalikkust ja huumorit.

Sellest järgneb lihtne kartus: kui oleme sundkultuuridega talitanud eksivalt, kas ei või siis samuti sündida ka teiste kultuuridega? [---]

Üldse kipub nõnda olema, et räägitakse väga palju kultuurist, aga mõeldakse tsivilisatsiooni. Inglise kultuurina ilmub “igavene” piip, prantsuse kultuurina kleidilõige ja lõhnaõli. Aga seda ei maksa nii väga imestada. See oli juba tuhanded aastad tagasi samuti. Millalgi läks Aleksander Suur maailma ära võitma, et igale poole viia kreeka kultuuri. Tema suur ettevõte lõppes sellega, et Aleksander ise omandas aasialaste tsivilisatsiooni, muutudes peagi satraabiks. Mõnisada aastat hiljem kordus roomlastega seesama. Vallutades Kreeka, Egiptuse ja osa Aasiat, ei omandatud sealt kultuuri, vaid tsivilisatsiooni – priiskamist, pillamist, elunautimist, elumugavust, lodevust. Rooma keisreist said siis varsti jumalad. Umbes tuhat aastat hiljem tormas kristlik maailm oma kultuuriga Pühale maale– seda vallutama, valdama, hoidma, aga sajandiliste võitluste tulemuseks olid ainult elavamad ärisuhted ida ja lääne vahel.

Tõelikult on ikka nõnda olnud ja on praegugi, et kultuur on väheseid huvitanud – üksikuid! Kultuur tähendab pidevat, rasket, kurnavat tööd, aga töös on ikka nähtud sunnitööd, sellepärast pole tema vastu kuigi suurt lugupidamist. See kestab tänapäevani nõnda ja sellepärast ongi nii arusaadav, miks meie oma kaasmaalaselt sakslaseltki oleme katsunud omandada eelkõige tema härrasmehelikkuse, aristokraatluse, mis eeldab meie silmis logelemist ja elunautimist. Ükski ei taha olla kultuuriline mats, kõik taotlevad ebakultuurilist härrasmeest, nii et mõni võiks mõttele tulla, ebakultuur ja härrasmees on mingid sünonüümid.

Aga kui juba meesperega on nõnda, mis siis veel öelda naisperest, kes on ikka olnud tsivilisatsiooni harrastaja par excellence!

Ah! kultuur moekarjena ja lõhnaõlina on palju huvitavam ja mugavam kui kultuur teadusena või kunstina! Dünamiiti avastada on väsitav ja igav, aga dünamiidiga vastastikku üksteist õhku põmmutada on lõbus, nagu jahipidamine kunagi. [---]

Nõutakse dünamiiti ja ilusaid teraspurke, kuhu teda pakkida. Ning kui see nõue küllalt ruttu ei täitu, siis kogu maksev kord uppi, öeldes, – demokraatia on süüdi – sellepärast! [---]

Meie arvame ka, et kõiges on süüdi demokraatia – demokraatia, millest meil pole õieti kuigi palju aimu. Ja kust pidimegi seda aimu saama? Kõik meie poliitikategelased on ju noilt päevilt pärit, kus isevalitseja istus Piiteris, isevalitseja istus Toompeal, isevalitseja istus mõisas, seisis isegi tänavanurgal korrapidajana. See on meie poliitiline traditsioon, meie poliitiline kultuur. Ja siis katsusime hüpata demokraatiasse. Aga mehed jäid isevalitsejaiks, sest nad pidasid kinni oma traditsioonilisest kultuurist. Demokraatiast kõneldi, demagoogiat mõeldi, isevalitsust püüti teostada. Iga demokraatlise partei liige tunneb end liidrina, liider aga tunneb end satraabina, nagu oleks tal osa Aleksander Suure verest, kes võitnud juba maailma.

Selline on valitsev tõsiasi meie poliitikas. Aga nüüd ütleme äkki ühes itaallaste ja sakslastega, et demokraatia on süüdi. Demokraatia on süüdi ja sellepärast me enam mütsi ei kergita ega kätt ei anna, vaid tõstame ta taeva poole ja pöörame avatud peo tervitatavale vastu. Oleme roomlased ja hallelooja! Lihtne, eks!

Aga kuidas võib demokraatia süüdi olla, kui ta meil tõelikult puudub? Või arvab keegi, et inimesest saab sellega demokraat, kui ta nimetab end põllumeheks, asunikuks, kiriklaseks või sotsialistiks? Kultuur loob demokraatia, aga kultuur puudub meil. Kultuur nõuab traditsiooni, aga ka see puudub meil või ta on demokraatia vastane. Sama kultuur ja traditsioon puudub ka Itaalias ja Saksas, sest need mõlemad kui poliitilised üksused on väga noored maad. Mõlemad on alles hiljuti tekkinud hulgast iseseisvaist üksusist, mis kubisesid vürstidest, krahvidest, hertsogitest, kuningatest ja muist suurnikest, kes ei tahtnud demokraatiast teadagi. See on nende maade poliitiline kultuur ja traditsioon. Isevalitsus on igal pool muutunud tsivilisatsiooniliseks lõhnaõliks. Ka Roomas ilmus ta poliitilise kultuuri languse tähisena.

On siis Itaalias ja Saksas, eriti aga meil poliitiline kultuur juba nii vana, et peaks mõtlema tema langusele? Mitte, vaid meie oleme poliitilised alaealised, kes ei armasta kohuse- ega vastutusetunnet. Meie usume, et kaota ühiskondlikus tegevuses vastutus ja kohustus, siis pöördub kõik heaks. Sellepärast trügivadki etteotsa inimesed, kes on oma paremad päevad ära elanud, ilma et nad kunagi oleksid tegelikult näidanud, on neil ühiskonna vastu kohuse- ja vastutusetunnet või mitte. Aga demokraatia tähendab ainult kohustust ja vastutust. Inglastel olevat seda, sest seal tahab kuningas, tahavad lordidki demokraadid olla. Ka prantslastel olevat seda, sest neil sureb kuulsaid avalikke tegelasi, kes ei jäta nimetamisväärseid varandusi järele. Meil muidugi poleks selliste meeste vastu kuigi suurt usaldust, sest mida loota ühiskondlikus elus mehelt, kes pole osanud oma isiklikus elus varandust saavutada või pankrotiga teistele külge teha? Selline mees peab olema tingimata kuidagi puudulik ja sellepärast lüüakse ta varsti igalt poolt välja: temal puuduvad kogemused. Sellepärast oleks ehk ometi hea, kui me katsuksime ka olude vastu, olude kiuste endid pisinatukenegi mõjustada prantsuse ja inglise kultuuriga. Nõnda ehk hakkaksime taipama, et häda pole selles, et on demokraatia, vaid et teda ei ole. Häda pole selles, et on liig palju kohustust ja vastutust, vaid et seda tunnet on liiga vähe. Ja isevalitsuslik kord pole seda tunnet kunagi kasvatanud ja kindlustanud, vaid aina vähendanud ja laostanud. Kahju, et prantsuse arukus ja inglise asjalikkus on oma tulekuga pisut hiljaks jäänud. Meie oleksime nagu unustanud, et inglise asjalik ja prantsuse arukas demokraatia leidis viimaste raskete katsumiste ajal õiged mehed õigele kohale, nii et suuremad ja sügavamad vapustused jäid tulemata. Saksas ja Venes aga, neis isevalitsuse pesades, paiskus kõik uperkuuti. Ja siiski öeldakse: demokraatia on süüdi. Aga meie isegi võitsime ju vabadusesõja demokraatidena. Ka meie demokraatia leidis õiged mehed õigele kohale. Ometi ütleme ka meie: demokraatia on süüdi.

Ei, ei! Me vajaksime nii väga prantslase arukust ja inglase asjalikkust, toodagu seda meile kas või veinis, lõhnaõlis ja “igaveses” piibuski. Sest muidu võime tõepoolest arvamusele jõuda, et vene ja saksa tujukas ja arutu äärmusest äärmusse kargamine ongi see õige poliitiline kultuur. Me võime uskuma hakata, et inimesel tekib aru ja kohusetunne ainult siis, kui vabastame ta vastutusest. Credo, quia absurdum! Usun, sest et see uskumatu!

A.H.Tammsaare 1933

Väikese Raamatutoa loovtööde näitus

Kolmapäeval, 4. juunil avasime muuseumi galeriiesises  Väikese Raamatutoa loovtööde näituse. Loe edasi!

Väikese Raamatutoa loovtööde näitus

Kolmapäeval, 4. juunil avasime muuseumi galeriiesises  Väikese Raamatutoa loovtööde näituse.

Väike Raamatutuba on Tammsaare muuseumi ja Kadrioru raamatukogu ühine 2012. aasta sügisel alustatud ettevõtmine, mis pakub korra nädalas 1-3. klassi lastele kirjanduslikku meelelahutust.

Peamisteks Väikses Raamatutoas harrastatavateks tegevusteks on lugude lugemine ja loomine, sekka ka natuke illustreerimist. Avatav näitus pakubki ülevaadet selle poolaasta loomeviljadest.

Näitus jääb avatuks kuni suve lõpuni.
Olete teretulnud!

Raamatutoa järgmine hooaeg algab septembris ja siis ootame oma ridadesse ka uusi rõõmsaid raamatuhuvilisi.

Kadrioru suveõhtu X. Kodu Kadriorus

15.juunil toimub järjekordne, juba kümnes Kadrioru suveõhtu.

“Kadrioru suveõhtu” on nelja Kadriorus paikneva Tallinna Linnamuuseumi filiaali (E. Vilde, A. H. Tammsaare ja Peeter I majamuuseumid ning Muuseum Miia Milla Manda) ühisüritus, mille peaeesmärk on tutvustada Kadriorus elanud tuntud ajaloolisi persoone (A. H. Tammsaaret, E. Vildet, Peeter I-st) põnevate, inimlike ja isiklike teemade kaudu ning ühtaegu avada isikute muuseumidega seotud ajastute erinevaid tahke.

Käesoleva aasta teema “Kodu Kadriorus” eesmärgiks on avada kolme Kadriorus elanud suurmehe kõige intiimsem ruum- nende KODU.

Programm A.H. Tammsaare Muuseumis

12.00-16.00 Tammsaare ja kodu teemalised ekskursioonid kostümeeritud giidiga

14.00-19.00 Ajastu fotostuudio

19.00 Loeng “Kirjanikkonna ja kultuuritegelaste represseerimine 1940.aastatel” (Toomas Haug)

Lisaks:

* Kogu päeva on avatud raamatukuhil “Kodutud teosed” koostöös Hoiuraamatukoguga. Raamatud on tasuta koju kaasavõtmiseks!

* Lastele otsimismäng!

* Avatud on näitus “Kus on kirjaniku kodu? Tallinna kirjanike kodud 21. sajandi alguses”

Kogu kava peagi kättesaadav www.linnamuuseum.ee

LINNAMUUSEUM.EE - KÕIK ÕIGUSED KAITSTUD. ILMA LOATA KOPEERIMINE KEELATUD.