Teatrisõbra laager augustis

25-27 august 2014

Augustikuus ootame 10-12-aastaseid lapsi mängulisse ja põnevasse teatrilaagrisse. Külastame Linnamuuseumi filiaale Eduard Vilde ja A. H Tammsaare muuseumi ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ja Särevi Teatrituba. Loomingulisi ja harivaid tegevusi leidub kõigis külastatavates paikades. Teatri „köögipoolt“ aitab avada Draamateatri külastus.

Laagri lõpetame esietendusega, kuhu publikuks on lahkesti palutud kõigi laste vanemad ja vanavanemad. Laagripäevad algavad kell 10.00 ja lõppevad kell 16.00.

Laagri sihtgrupp: 10-12 aastased lapsed; 
Laager toimub: 25.08-27.08 kell 10.00-16.00;
Laagri osalustasu: 40€ lapse kohta;
Laagris hinnas on: harivad muuseumitunnid, Draamateatri külastus, töötubade materjalid, soe lõuna ja suupisted kõigil kolmel päeval;
Laagrisse mahub 18 last.

Laagrisse registreerumine 8. augustini: info@tmm.ee See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ; 6013232

Kohtumiseni Teatrisõbra laagris!

Suveks!

Muuseum on sel aastal juulikuus suletud. Olete meie juurde oodatud jälle augustis!

Seniks soovime sisukaid suviseid lugemiselamusi, alustada võib Tammsaare blogist, kuhu lisasime uue artikli “Kultuurist ja demokraatiast”.

Lapsevanematele teadmiseks, et augustis toimub jällegi linnalaager “Teatrisõbra laager” koostöös Teatri- ja Muusikamuuseumi ning Vilde muuseumiga. Täpsem info siin!

Kaunist suve!

KULTUURIST JA DEMOKRAATIAST

Sagedasti on puudutatud meie kultuuriorientatsiooni küsimust. Sama sagedasti aga unustatakse, et mis aitab küsida, mida eelistame, kui ei küsi, mis on võimalik? Mis aitab, et saksa ja vene mõju asemel eelistame inglise, prantsuse ja skandinaavia oma, ega see ju meie maa geograafilist asendit ega tema loomulikke elutingimusi kuigi palju ei muuda? Ei ole lähemal ajal põhjusi näha, mis ajaksid lootma, et sakslaste ja venelaste asemele, kellega oleme külg külje ääres elanud, tuleksid prantslased ja inglased. Mis aga puutub Skandinaaviasse, siis kipub see ise kultuuriliselt Skandinaaviast välja:  teadlased kirjutavad oma teoseid võõras keeles ja auhindade kaudu otsitakse ilukirjanduse teoseid, millega tungida üle Skandinaavia piiride.

[---] Siis: kuidas kujutella nende kultuuride mõju, millede pesa seisab enam-vähem eemal? Kuidas pääseb see mõju üldse maksvusele? Üksikute kaudu, eks? Noorsugu läheb eelistatud kultuuri kodumaale haridust saama või ta läheb sinna palgalisena, enamasti aga ilma palgata teenima, nagu see meil teatud ringkonnis viisakaks kombeks, millega uhkustatakse. Loetakse kirjandust kas algkeeles või tõlkes. Aga suuruke saab nende abinõude mõju olla, arvestades massi, rahvast, mitte aga mõnda üksikut doktorit või preilit, kes on rahuldavalt tundma õppinud, kuidas kasitakse mõnes maailmalinnas heituvat tahma! Kultuurilisest mõjust rääkides tuleks ehk ometi esimeses järjekorras arvestada hulka, mitte üksikut.

[---] Muidugi, meie senised kultuurilised sundmõjutused on andnud eitavaid nähteid. Aga on see siis nii väga kõnesolevate kultuuride süü? Kas saavutatud eitavad nähted ei iseloomusta rohkem meid endid kui siunatud kultuure? Kas Venest peale logamuse ja lodevuse midagi muud õppida pole olnud? Aga Venes on ju vaime, mis on pool aastasajandit mõjustanud kui mitte kogu maailma, siis vähemalt kogu Euroopat. Kui Euroopal, kelle ees aina konutame, oli Venelt midagi head õppida, miks siis mitte meil?

Samuti on lugu Saksaga. Ega ometi keegi arva, et meil pole Saksast olnud ega ole ka praegu midagi head õppida? Meil oleks balti sakslaseltki nii mõndagi head õppida, aga meie omandame temalt kõigepealt tema eitavad omadused, tema nõrkused. Kogu maailm kiidab sakslase põhjalikkust ja süstemaatilikkust, aga kus on meie põhjalikkus ja süstemaatilikkus? Ent niipea kui sakslane on ka kohmakas ja raskepärane, siis need omadused kahekordistaksime meeleldi. Me teeme seda siiski, kui ise samal ajal ülistame prantsuse kergust ja arukust või inglase asjalikkust ja huumorit.

Sellest järgneb lihtne kartus: kui oleme sundkultuuridega talitanud eksivalt, kas ei või siis samuti sündida ka teiste kultuuridega? [---]

Üldse kipub nõnda olema, et räägitakse väga palju kultuurist, aga mõeldakse tsivilisatsiooni. Inglise kultuurina ilmub “igavene” piip, prantsuse kultuurina kleidilõige ja lõhnaõli. Aga seda ei maksa nii väga imestada. See oli juba tuhanded aastad tagasi samuti. Millalgi läks Aleksander Suur maailma ära võitma, et igale poole viia kreeka kultuuri. Tema suur ettevõte lõppes sellega, et Aleksander ise omandas aasialaste tsivilisatsiooni, muutudes peagi satraabiks. Mõnisada aastat hiljem kordus roomlastega seesama. Vallutades Kreeka, Egiptuse ja osa Aasiat, ei omandatud sealt kultuuri, vaid tsivilisatsiooni – priiskamist, pillamist, elunautimist, elumugavust, lodevust. Rooma keisreist said siis varsti jumalad. Umbes tuhat aastat hiljem tormas kristlik maailm oma kultuuriga Pühale maale– seda vallutama, valdama, hoidma, aga sajandiliste võitluste tulemuseks olid ainult elavamad ärisuhted ida ja lääne vahel.

Tõelikult on ikka nõnda olnud ja on praegugi, et kultuur on väheseid huvitanud – üksikuid! Kultuur tähendab pidevat, rasket, kurnavat tööd, aga töös on ikka nähtud sunnitööd, sellepärast pole tema vastu kuigi suurt lugupidamist. See kestab tänapäevani nõnda ja sellepärast ongi nii arusaadav, miks meie oma kaasmaalaselt sakslaseltki oleme katsunud omandada eelkõige tema härrasmehelikkuse, aristokraatluse, mis eeldab meie silmis logelemist ja elunautimist. Ükski ei taha olla kultuuriline mats, kõik taotlevad ebakultuurilist härrasmeest, nii et mõni võiks mõttele tulla, ebakultuur ja härrasmees on mingid sünonüümid.

Aga kui juba meesperega on nõnda, mis siis veel öelda naisperest, kes on ikka olnud tsivilisatsiooni harrastaja par excellence!

Ah! kultuur moekarjena ja lõhnaõlina on palju huvitavam ja mugavam kui kultuur teadusena või kunstina! Dünamiiti avastada on väsitav ja igav, aga dünamiidiga vastastikku üksteist õhku põmmutada on lõbus, nagu jahipidamine kunagi. [---]

Nõutakse dünamiiti ja ilusaid teraspurke, kuhu teda pakkida. Ning kui see nõue küllalt ruttu ei täitu, siis kogu maksev kord uppi, öeldes, – demokraatia on süüdi – sellepärast! [---]

Meie arvame ka, et kõiges on süüdi demokraatia – demokraatia, millest meil pole õieti kuigi palju aimu. Ja kust pidimegi seda aimu saama? Kõik meie poliitikategelased on ju noilt päevilt pärit, kus isevalitseja istus Piiteris, isevalitseja istus Toompeal, isevalitseja istus mõisas, seisis isegi tänavanurgal korrapidajana. See on meie poliitiline traditsioon, meie poliitiline kultuur. Ja siis katsusime hüpata demokraatiasse. Aga mehed jäid isevalitsejaiks, sest nad pidasid kinni oma traditsioonilisest kultuurist. Demokraatiast kõneldi, demagoogiat mõeldi, isevalitsust püüti teostada. Iga demokraatlise partei liige tunneb end liidrina, liider aga tunneb end satraabina, nagu oleks tal osa Aleksander Suure verest, kes võitnud juba maailma.

Selline on valitsev tõsiasi meie poliitikas. Aga nüüd ütleme äkki ühes itaallaste ja sakslastega, et demokraatia on süüdi. Demokraatia on süüdi ja sellepärast me enam mütsi ei kergita ega kätt ei anna, vaid tõstame ta taeva poole ja pöörame avatud peo tervitatavale vastu. Oleme roomlased ja hallelooja! Lihtne, eks!

Aga kuidas võib demokraatia süüdi olla, kui ta meil tõelikult puudub? Või arvab keegi, et inimesest saab sellega demokraat, kui ta nimetab end põllumeheks, asunikuks, kiriklaseks või sotsialistiks? Kultuur loob demokraatia, aga kultuur puudub meil. Kultuur nõuab traditsiooni, aga ka see puudub meil või ta on demokraatia vastane. Sama kultuur ja traditsioon puudub ka Itaalias ja Saksas, sest need mõlemad kui poliitilised üksused on väga noored maad. Mõlemad on alles hiljuti tekkinud hulgast iseseisvaist üksusist, mis kubisesid vürstidest, krahvidest, hertsogitest, kuningatest ja muist suurnikest, kes ei tahtnud demokraatiast teadagi. See on nende maade poliitiline kultuur ja traditsioon. Isevalitsus on igal pool muutunud tsivilisatsiooniliseks lõhnaõliks. Ka Roomas ilmus ta poliitilise kultuuri languse tähisena.

On siis Itaalias ja Saksas, eriti aga meil poliitiline kultuur juba nii vana, et peaks mõtlema tema langusele? Mitte, vaid meie oleme poliitilised alaealised, kes ei armasta kohuse- ega vastutusetunnet. Meie usume, et kaota ühiskondlikus tegevuses vastutus ja kohustus, siis pöördub kõik heaks. Sellepärast trügivadki etteotsa inimesed, kes on oma paremad päevad ära elanud, ilma et nad kunagi oleksid tegelikult näidanud, on neil ühiskonna vastu kohuse- ja vastutusetunnet või mitte. Aga demokraatia tähendab ainult kohustust ja vastutust. Inglastel olevat seda, sest seal tahab kuningas, tahavad lordidki demokraadid olla. Ka prantslastel olevat seda, sest neil sureb kuulsaid avalikke tegelasi, kes ei jäta nimetamisväärseid varandusi järele. Meil muidugi poleks selliste meeste vastu kuigi suurt usaldust, sest mida loota ühiskondlikus elus mehelt, kes pole osanud oma isiklikus elus varandust saavutada või pankrotiga teistele külge teha? Selline mees peab olema tingimata kuidagi puudulik ja sellepärast lüüakse ta varsti igalt poolt välja: temal puuduvad kogemused. Sellepärast oleks ehk ometi hea, kui me katsuksime ka olude vastu, olude kiuste endid pisinatukenegi mõjustada prantsuse ja inglise kultuuriga. Nõnda ehk hakkaksime taipama, et häda pole selles, et on demokraatia, vaid et teda ei ole. Häda pole selles, et on liig palju kohustust ja vastutust, vaid et seda tunnet on liiga vähe. Ja isevalitsuslik kord pole seda tunnet kunagi kasvatanud ja kindlustanud, vaid aina vähendanud ja laostanud. Kahju, et prantsuse arukus ja inglise asjalikkus on oma tulekuga pisut hiljaks jäänud. Meie oleksime nagu unustanud, et inglise asjalik ja prantsuse arukas demokraatia leidis viimaste raskete katsumiste ajal õiged mehed õigele kohale, nii et suuremad ja sügavamad vapustused jäid tulemata. Saksas ja Venes aga, neis isevalitsuse pesades, paiskus kõik uperkuuti. Ja siiski öeldakse: demokraatia on süüdi. Aga meie isegi võitsime ju vabadusesõja demokraatidena. Ka meie demokraatia leidis õiged mehed õigele kohale. Ometi ütleme ka meie: demokraatia on süüdi.

Ei, ei! Me vajaksime nii väga prantslase arukust ja inglase asjalikkust, toodagu seda meile kas või veinis, lõhnaõlis ja “igaveses” piibuski. Sest muidu võime tõepoolest arvamusele jõuda, et vene ja saksa tujukas ja arutu äärmusest äärmusse kargamine ongi see õige poliitiline kultuur. Me võime uskuma hakata, et inimesel tekib aru ja kohusetunne ainult siis, kui vabastame ta vastutusest. Credo, quia absurdum! Usun, sest et see uskumatu!

A.H.Tammsaare 1933

Väikese Raamatutoa loovtööde näitus

Kolmapäeval, 4. juunil avasime muuseumi galeriiesises  Väikese Raamatutoa loovtööde näituse. Loe edasi!

Väikese Raamatutoa loovtööde näitus

Kolmapäeval, 4. juunil avasime muuseumi galeriiesises  Väikese Raamatutoa loovtööde näituse.

Väike Raamatutuba on Tammsaare muuseumi ja Kadrioru raamatukogu ühine 2012. aasta sügisel alustatud ettevõtmine, mis pakub korra nädalas 1-3. klassi lastele kirjanduslikku meelelahutust.

Peamisteks Väikses Raamatutoas harrastatavateks tegevusteks on lugude lugemine ja loomine, sekka ka natuke illustreerimist. Avatav näitus pakubki ülevaadet selle poolaasta loomeviljadest.

Näitus jääb avatuks kuni suve lõpuni.
Olete teretulnud!

Raamatutoa järgmine hooaeg algab septembris ja siis ootame oma ridadesse ka uusi rõõmsaid raamatuhuvilisi.

Kadrioru suveõhtu X. Kodu Kadriorus

15.juunil toimub järjekordne, juba kümnes Kadrioru suveõhtu.

“Kadrioru suveõhtu” on nelja Kadriorus paikneva Tallinna Linnamuuseumi filiaali (E. Vilde, A. H. Tammsaare ja Peeter I majamuuseumid ning Muuseum Miia Milla Manda) ühisüritus, mille peaeesmärk on tutvustada Kadriorus elanud tuntud ajaloolisi persoone (A. H. Tammsaaret, E. Vildet, Peeter I-st) põnevate, inimlike ja isiklike teemade kaudu ning ühtaegu avada isikute muuseumidega seotud ajastute erinevaid tahke.

Käesoleva aasta teema “Kodu Kadriorus” eesmärgiks on avada kolme Kadriorus elanud suurmehe kõige intiimsem ruum- nende KODU.

Programm A.H. Tammsaare Muuseumis

12.00-16.00 Tammsaare ja kodu teemalised ekskursioonid kostümeeritud giidiga

14.00-19.00 Ajastu fotostuudio

19.00 Loeng “Kirjanikkonna ja kultuuritegelaste represseerimine 1940.aastatel” (Toomas Haug)

Lisaks:

* Kogu päeva on avatud raamatukuhil “Kodutud teosed” koostöös Hoiuraamatukoguga. Raamatud on tasuta koju kaasavõtmiseks!

* Lastele otsimismäng!

* Avatud on näitus “Kus on kirjaniku kodu? Tallinna kirjanike kodud 21. sajandi alguses”

Kogu kava peagi kättesaadav www.linnamuuseum.ee

Linn ja sõnad. Tallinna päev Tammsaare muuseumis

15. mail tähistame Tallinna päeva! Tavakülastajale on kogu päeva sissepääs tasuta, vaadata saab näitust “Kus on kirjaniku kodu? Tallinna kirjanike kodud 21. sajandi algul”, mängimist ootavad virtuaalne Mauruse viktoriin ja esemete otsimismäng!

Lastele ja noortele pakume programmi “Linn ja sõnad”. Tegemist on otsimis- ja nuputamismänguga eri vanuses gruppidele (lasteaiast gümnaasiumini). Grupp peab üles leidma muuseumi aeda ja muuseumisse peidetud paarkümmend tekstiriba ning moodustama nendest sidusa teksti. Jutt on mõistagi Tallinnast! Üheskoos mõistatame, kes on teksti autor ning räägime kirjanikest, kelle loomingus Tallinnal on oluline roll.

Hind: 2€ õpilase kohta. Palume ette registreerida: tammsaare@linnamuuseum.ee

Kevadine ekskursioon viktoriiniga muuseumi aias!

Pärast ekskursiooni Tammsaare korteris, kus räägime kirjaniku isikust ja loomingust, laotame maha piknikulina muuseumi aias ning mängime eesti kirjanduse teemalist mälumängu või Tammsaare-teemalist lauamängu. Kaasa võib võtta näksimist.

Kirjanduspiknikuga ekskursiooni hind on 2€, giiditasu ei lisandu.

Vaata ka:

Räägime ära! Kadrioru (m)ajaloo kogumise talgud.

Kadrioru Selts ja Tammsaare muuseum kutsuvad kõiki Kadrioru elanikke laupäeval 3. mail  Teeme ära! talgupäevale “Räägime ära! Kadrioru (m)ajaloo kogumise talgud”.

Talgud toimuvad Tammsaare muuseumi aias ajavahemikus 11.00-17.00.

Talgute eesmärk on koguda kohalikku ajalugu kohalike endi mälestuste kaudu – kutsume nii tänaseid kui kunagisi Kadrioru elanikke oma lugu ära rääkima.Loe lähemalt!

Muuseumiöös 2014: Öös on tähti

17. mail toimuval Muuseumiööl on seekord vaatluse all tähed!

Kell 18.30-19.30 on külas lasteajakiri MINU MAAILM!

Programmis:

- optilised illusioonid ehk kuidas silmad meid petta võivad

- Möbiuse lehe tegemine

- legendidest (ufod, haldjad jt) rääkimine.

Kõikide osavõtjate vahel loositaks välja 1 Minu Maailma poolaastatellimus ja kolm raamatut ning kõik osavõtjad saaks kingituseks ühe ajakirja!

Kell 21.00 toimub Maarja Vaino lühiloeng “Kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja linnuteed, kus on siis taevas? Tammsaare ja kosmos”

Avatud on kohvik, lapsed saavad mängida otsimismängu (auhinnad!), virtuaalset miljonimängu eesti kirjandusest ja Mauruse viktoriini.

Avatud on näitused “Kus on kirjaniku kodu? Tallinna kirjanike kodud 21. sajandil”, „Tammsaare ja maailmakirjandus“ ning „Pildi kiri“.

Muuseum on avatud kuni 23.00. Vaata ka Muuseumiöö kodulehte.

LINNAMUUSEUM.EE - KÕIK ÕIGUSED KAITSTUD. ILMA LOATA KOPEERIMINE KEELATUD.