A. H. Tammsaare
Kogu Euroopas pillutakse vaekaussidesse demokraatiat ja autokraatiat. Ka meil kaalutakse seda kahte mõistet: kumb parem, kumb halvem? Väited käivad poolt ja vastu. Selles kaalutluses torkab silma tahes või tahtmata üks eriline nähe: demokraadid esinevad ikka lausa demokraatidena, kuna autokraadid armastavad mängida nagu pimesikku. Nemad püüavad oma väiteis ikka mõista anda, et ka nemad on nii-öelda demokraadid, ainult pisut teisiti kui lausa-demokraadid. Seda nähet võib igaüks omal viisil seletada, ometi ei saa kuidagi tundmusest lahti, et autokraadid pisut nagu häbeneksid oma autokraatlust. Neil oleks nagu piinlik, et nad tahavad olla autokraadid. Vähemalt esiotsa. Niisiis mängitakse ebamääraste mõistetega, kas või korporatiivsusegagi.
Muidugi, piinlikkuseks on küllaltki põhjust, sest paljudel, väga paljudel on alles selgesti meeles see autokraatne kord, millest me pole vabad veel paarikümmend aastatki. Keda võiks see kord ahvatleda järeletegemisele? Ainult mõnda vastutustundeta inimest. Mis oli selles korras head, et meil tõuseks igatsus tema hüvede järele? Igatahes laiadele hulkadele ei või ta midagi anda. Pealegi, Vene tsarismi kõrval, mida katsetasime omal nahal, oleme tutvunud nüüd vaatlejaina mitme teise autokraatse korraga. Meie sõbrad ja head naabrid idas ja läänes on nii lahked olnud, et võtsid vaevaks meile tegelikult näidata, milline on iga autokraatne kord, ilmugu ta ükskõik mis nime all. Nõnda oleme näinud, et iga autokraatne kord tähendab omavoli, vägivalda, õiglusetust. Viimasel ajal on seda Saksamaal kõige silmatorkavamalt tõendatud. Kui palju need tõendused on nõudnud ohvreid, seda ei saa vist kunagi täpselt teada, sest autokraatse korra üks esimesi tunnuseid on avaliku hääle sulgemine.
Vene tsarismi ajal armastati öelda: isegi need teated, mis valitsuse poolt valeks aetud, võivad olla valed. Siiski, sellist valet peeti imeks. Sest harilikult oli ikka nõnda, et kõik oli tõsi, mis valitsus ajas valeks, ja kõik vale, mis valitsus tunnistas tõeks.
Ja pangem tähele: praeguses autokraatses korras maksab seesama. Jällegi võiks näitena nimetada Saksamaad. Mäletagem Riigipäevahoone põletamist1 või viimast ilget mahanottimist ning vastavaid ametlikke seletusi. On siis ime, et kaheldakse, kas Hindenburgi poliitiline testament on üldse Hindenburgi oma? Igatahes oleks selle võltsimine kõige muu kõrval paljas lapsemäng.
Autokraatne kord on nagu eriliselt loodud valeks, pettuseks, võltsimiseks. Sest mis viga neid inimesele nii meeldivaid asju teha, kui pole järelevalvet mingisuguse avaliku hääle poolt! Inimesed oma ihadega jäävad, olgu ühiskondline kord demokraatlik või autokraatlik, aga nende tegusid aitab demokraatlik avalikkus palju paremini tõkestada kui autokraatlik saladuslikkus.
Sellest tõsiasjast järgneb demokraatiale raske kohustus, millest autokraatia vabastatud: demokraatias peab inimene olema läbisegi korralikum, ausam, nii-öelda vooruslikum kui autokraatias või muidu ta õõnestab ise oma jalgealuse üsna lühikese ajaga. See käib esmajoones just nende kohta, kelle käes võim ja kes tahavad avalikke asju ajada. Vanal Vene ajal näiteks oli kas või kordnikki tänaval puutumatu isik, sest mitte tema ei vastutanud oma tegevuse eest, vaid vastutas ülemus ja ülemuse ots ulatus Piiterini. Aga kui nõnda oli väikese ametnikuga, millises olümpia kõrguses asusid siis suured? Ja tagajärg? Kogu politseid peeti kelmide ja närukaelade karjaks ning selle ametkonna halb kuulsus kipub veel tänapäevgi meie korravalvuri head nime varjutama. Teiste ametkondade seisukord ja kuulsus olid enamasti samalaadi. Ametnik, see oli kuidagi omavoli, ülekohtu ja vägivalla sümboliks. See oli sõna otseses mõttes rahva vastane, rahva vaenlane. Ja selle rahvavaenluse piir ulatus kuni tsaarini. Ka temas nähti rahvavaenlast, ja et ta katsus toetuda jumalale, siis muutus ka jumal rahvavaenlaseks. Samasugusesse seisukorda satub iga autokraatne kord üsna ruttu ja paratamatult, sest igasuguse avaliku hääle sulgemisega vabastab ta väikesed kui ka suured võimumehed kontrollist ja vastutusest, nõnda võivad nad palju mugavamalt anduda igasugusele kuritarvitusele kui sel juhul, kus avalik järelevalve olemas.
Eksivad need, kes arvavad, et autokraatne kord päästab autoriteedi, kõlbluse, voorused, usu, jumala hea nime ja üldse kõik kõrged eetilised asjad. Kusagil ei hävine ega muutu naeruväärseks autoriteet, voorused, usk ja jumal nii kergesti ja põhjalikult kui just autokraatlikus korras. Seda mäletame väga hästi tsarismi päevilt ja seda näeme ka tänapäev. Kas Saksamaal on ristiusu jumalal väga hea põli? Kuhu on seal saanud lunastus ja paradiis? Saab püsida veel mingisugune autoriteet, kui inimesi tapetakse kui konni? Mis on jäänud selle asemele? Ainult hirm, paljas hirm. Kuulub hirm vooruste hulka? Meie nägime seda voorust Vene ajal: kõik elasid alalises hirmus ja tsaaril endal, kelle nimel kõiki hirmutati, oli kõige suurem hirm. Kui autokraatne kord püüab valitseda võimalikult suure hirmuga, siis demokraatia eesmärgiks on võimalikult vähene hirm. See teebki tema seisukorra ajuti raskeks. Sest on silmapilke, kus inimene või inimhulk läheb hingeliselt nii laokile, et teda võib vaos hoida ainult hirm, see kõigi vooruste eitamine. Siin ongi ehk põhjus, miks inglased, need vanimad Euroopa demokraadid, tänapäevani ei asu ihunuhtluse kui kasvatusvahendi suhtes nii eitaval vaatekohal nagu paljud teised rahvad. Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid iseoma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi. Ükski ei taha millestki loobuda, kõik ootavad ja loodavad, et teised loobuksid.
Sellest siis poliitikameeste ja parteide igavesed “lehmakauplemised” ja nääklemised, vastastikused süüdistamised ja tõrvamised, nii et need, kes seisavad kõrval, ei saa kuidagi tundmusest lahti, et avalikku elu juhivad kõige ülekohtusemad, ahnemad ja omakasupüüdlikumad inimesed. Ükski ei mõtle rahvale ega riigile, kõik mõtlevad ainult iseendale, parimal korral oma parteile. Ja tagajärg? Praegune seisukord ja vaidlused, mis on parem, kas demokraatia või autokraatia?
Aga asi on üsna lihtne: kui arvame, et oleme demokraadid, siis peame kõigepealt õppima piirama, valitsema ja kohustama iseend, ilma selleta ei ole võimalik ükski demokraatia. Omavoli, vägivald, ülekohus, olgu ta poliitiline, ametialaline või äriline, on autokraatiale palju omasem kui demokraatiale. Pealegi on autokraatial üks “voorus”, mis hulki meelitab: ta on aupaistelisem kui demokraatia ja hulk armastab edevat aupaistet.
Hulk ütleb üsna inimlikel põhjusil: kui demokraatia pole põrmugi korralikum, ausam, vooruslikum autokraatiast, siis võtan ma ennem selle viimase kui esimese, sest viimane toob endaga kaasa lossid, paleed, aumärgid, aunimed, toredad vastuvõtud, peod, esinemised, kus midagi vaadata. Juba renessansi aja autokraatia ideoloogid arvasid, et rahva poliitilise meelepaha summutamiseks aitab ühest toredast peost ja corso’st.4 Aga kui ei aidanud ühest, siis kahest, kolmest aitas tingimata. Et ka meie inimhulgal on renessansi verd, tõendab rahvamurd, mis saadab iga pidulikku või avalikku esinemist. Päästearmeelaste trummgi ja mõni vormimüts paneb rahvahulgad liikuma. Demokraatial on loomulikult seda “voorust” palju vähem kui autokraatial, sest demokraatia ei saa seda enesele juba sellepärast nii väga lubada, et ta peab avalikult aru andma, kust ta võtab need summad, millega ta pidutseb ja esineb. Autokraatial pole seda vaja, sest siin puudub avalikkus.
Nõnda siis: kui tahame olla demokraadid, siis peame olema ühiskondlikult pisutki vooruslikumad kui autokraadid, sest demokraatias pole nii kerge igasuguseid poliitilisi, ametlisi ja ärilisi nurjatusi varjata nagu autokraatias. Seda tõsiasja kinnitab meile ajalugu, avage tema ükskõik mis ajajärgult. Sellepärast on autokraatse korra ajalugu rahvaste piina ja kannatuse ajalugu, ütleb keegi teadlane. See maksab tänapäevgi. Seda ei peaks unustama ükski rahvas.
1937
