KULTUURIST JA DEMOKRAATIAST

Sagedasti on puudutatud meie kultuuriorientatsiooni küsimust. Sama sagedasti aga unustatakse, et mis aitab küsida, mida eelistame, kui ei küsi, mis on võimalik? Mis aitab, et saksa ja vene mõju asemel eelistame inglise, prantsuse ja skandinaavia oma, ega see ju meie maa geograafilist asendit ega tema loomulikke elutingimusi kuigi palju ei muuda? Ei ole lähemal ajal põhjusi näha, mis ajaksid lootma, et sakslaste ja venelaste asemele, kellega oleme külg külje ääres elanud, tuleksid prantslased ja inglased. Mis aga puutub Skandinaaviasse, siis kipub see ise kultuuriliselt Skandinaaviast välja:  teadlased kirjutavad oma teoseid võõras keeles ja auhindade kaudu otsitakse ilukirjanduse teoseid, millega tungida üle Skandinaavia piiride.

[---] Siis: kuidas kujutella nende kultuuride mõju, millede pesa seisab enam-vähem eemal? Kuidas pääseb see mõju üldse maksvusele? Üksikute kaudu, eks? Noorsugu läheb eelistatud kultuuri kodumaale haridust saama või ta läheb sinna palgalisena, enamasti aga ilma palgata teenima, nagu see meil teatud ringkonnis viisakaks kombeks, millega uhkustatakse. Loetakse kirjandust kas algkeeles või tõlkes. Aga suuruke saab nende abinõude mõju olla, arvestades massi, rahvast, mitte aga mõnda üksikut doktorit või preilit, kes on rahuldavalt tundma õppinud, kuidas kasitakse mõnes maailmalinnas heituvat tahma! Kultuurilisest mõjust rääkides tuleks ehk ometi esimeses järjekorras arvestada hulka, mitte üksikut.

[---] Muidugi, meie senised kultuurilised sundmõjutused on andnud eitavaid nähteid. Aga on see siis nii väga kõnesolevate kultuuride süü? Kas saavutatud eitavad nähted ei iseloomusta rohkem meid endid kui siunatud kultuure? Kas Venest peale logamuse ja lodevuse midagi muud õppida pole olnud? Aga Venes on ju vaime, mis on pool aastasajandit mõjustanud kui mitte kogu maailma, siis vähemalt kogu Euroopat. Kui Euroopal, kelle ees aina konutame, oli Venelt midagi head õppida, miks siis mitte meil?

Samuti on lugu Saksaga. Ega ometi keegi arva, et meil pole Saksast olnud ega ole ka praegu midagi head õppida? Meil oleks balti sakslaseltki nii mõndagi head õppida, aga meie omandame temalt kõigepealt tema eitavad omadused, tema nõrkused. Kogu maailm kiidab sakslase põhjalikkust ja süstemaatilikkust, aga kus on meie põhjalikkus ja süstemaatilikkus? Ent niipea kui sakslane on ka kohmakas ja raskepärane, siis need omadused kahekordistaksime meeleldi. Me teeme seda siiski, kui ise samal ajal ülistame prantsuse kergust ja arukust või inglase asjalikkust ja huumorit.

Sellest järgneb lihtne kartus: kui oleme sundkultuuridega talitanud eksivalt, kas ei või siis samuti sündida ka teiste kultuuridega? [---]

Üldse kipub nõnda olema, et räägitakse väga palju kultuurist, aga mõeldakse tsivilisatsiooni. Inglise kultuurina ilmub “igavene” piip, prantsuse kultuurina kleidilõige ja lõhnaõli. Aga seda ei maksa nii väga imestada. See oli juba tuhanded aastad tagasi samuti. Millalgi läks Aleksander Suur maailma ära võitma, et igale poole viia kreeka kultuuri. Tema suur ettevõte lõppes sellega, et Aleksander ise omandas aasialaste tsivilisatsiooni, muutudes peagi satraabiks. Mõnisada aastat hiljem kordus roomlastega seesama. Vallutades Kreeka, Egiptuse ja osa Aasiat, ei omandatud sealt kultuuri, vaid tsivilisatsiooni – priiskamist, pillamist, elunautimist, elumugavust, lodevust. Rooma keisreist said siis varsti jumalad. Umbes tuhat aastat hiljem tormas kristlik maailm oma kultuuriga Pühale maale– seda vallutama, valdama, hoidma, aga sajandiliste võitluste tulemuseks olid ainult elavamad ärisuhted ida ja lääne vahel.

Tõelikult on ikka nõnda olnud ja on praegugi, et kultuur on väheseid huvitanud – üksikuid! Kultuur tähendab pidevat, rasket, kurnavat tööd, aga töös on ikka nähtud sunnitööd, sellepärast pole tema vastu kuigi suurt lugupidamist. See kestab tänapäevani nõnda ja sellepärast ongi nii arusaadav, miks meie oma kaasmaalaselt sakslaseltki oleme katsunud omandada eelkõige tema härrasmehelikkuse, aristokraatluse, mis eeldab meie silmis logelemist ja elunautimist. Ükski ei taha olla kultuuriline mats, kõik taotlevad ebakultuurilist härrasmeest, nii et mõni võiks mõttele tulla, ebakultuur ja härrasmees on mingid sünonüümid.

Aga kui juba meesperega on nõnda, mis siis veel öelda naisperest, kes on ikka olnud tsivilisatsiooni harrastaja par excellence!

Ah! kultuur moekarjena ja lõhnaõlina on palju huvitavam ja mugavam kui kultuur teadusena või kunstina! Dünamiiti avastada on väsitav ja igav, aga dünamiidiga vastastikku üksteist õhku põmmutada on lõbus, nagu jahipidamine kunagi. [---]

Nõutakse dünamiiti ja ilusaid teraspurke, kuhu teda pakkida. Ning kui see nõue küllalt ruttu ei täitu, siis kogu maksev kord uppi, öeldes, – demokraatia on süüdi – sellepärast! [---]

Meie arvame ka, et kõiges on süüdi demokraatia – demokraatia, millest meil pole õieti kuigi palju aimu. Ja kust pidimegi seda aimu saama? Kõik meie poliitikategelased on ju noilt päevilt pärit, kus isevalitseja istus Piiteris, isevalitseja istus Toompeal, isevalitseja istus mõisas, seisis isegi tänavanurgal korrapidajana. See on meie poliitiline traditsioon, meie poliitiline kultuur. Ja siis katsusime hüpata demokraatiasse. Aga mehed jäid isevalitsejaiks, sest nad pidasid kinni oma traditsioonilisest kultuurist. Demokraatiast kõneldi, demagoogiat mõeldi, isevalitsust püüti teostada. Iga demokraatlise partei liige tunneb end liidrina, liider aga tunneb end satraabina, nagu oleks tal osa Aleksander Suure verest, kes võitnud juba maailma.

Selline on valitsev tõsiasi meie poliitikas. Aga nüüd ütleme äkki ühes itaallaste ja sakslastega, et demokraatia on süüdi. Demokraatia on süüdi ja sellepärast me enam mütsi ei kergita ega kätt ei anna, vaid tõstame ta taeva poole ja pöörame avatud peo tervitatavale vastu. Oleme roomlased ja hallelooja! Lihtne, eks!

Aga kuidas võib demokraatia süüdi olla, kui ta meil tõelikult puudub? Või arvab keegi, et inimesest saab sellega demokraat, kui ta nimetab end põllumeheks, asunikuks, kiriklaseks või sotsialistiks? Kultuur loob demokraatia, aga kultuur puudub meil. Kultuur nõuab traditsiooni, aga ka see puudub meil või ta on demokraatia vastane. Sama kultuur ja traditsioon puudub ka Itaalias ja Saksas, sest need mõlemad kui poliitilised üksused on väga noored maad. Mõlemad on alles hiljuti tekkinud hulgast iseseisvaist üksusist, mis kubisesid vürstidest, krahvidest, hertsogitest, kuningatest ja muist suurnikest, kes ei tahtnud demokraatiast teadagi. See on nende maade poliitiline kultuur ja traditsioon. Isevalitsus on igal pool muutunud tsivilisatsiooniliseks lõhnaõliks. Ka Roomas ilmus ta poliitilise kultuuri languse tähisena.

On siis Itaalias ja Saksas, eriti aga meil poliitiline kultuur juba nii vana, et peaks mõtlema tema langusele? Mitte, vaid meie oleme poliitilised alaealised, kes ei armasta kohuse- ega vastutusetunnet. Meie usume, et kaota ühiskondlikus tegevuses vastutus ja kohustus, siis pöördub kõik heaks. Sellepärast trügivadki etteotsa inimesed, kes on oma paremad päevad ära elanud, ilma et nad kunagi oleksid tegelikult näidanud, on neil ühiskonna vastu kohuse- ja vastutusetunnet või mitte. Aga demokraatia tähendab ainult kohustust ja vastutust. Inglastel olevat seda, sest seal tahab kuningas, tahavad lordidki demokraadid olla. Ka prantslastel olevat seda, sest neil sureb kuulsaid avalikke tegelasi, kes ei jäta nimetamisväärseid varandusi järele. Meil muidugi poleks selliste meeste vastu kuigi suurt usaldust, sest mida loota ühiskondlikus elus mehelt, kes pole osanud oma isiklikus elus varandust saavutada või pankrotiga teistele külge teha? Selline mees peab olema tingimata kuidagi puudulik ja sellepärast lüüakse ta varsti igalt poolt välja: temal puuduvad kogemused. Sellepärast oleks ehk ometi hea, kui me katsuksime ka olude vastu, olude kiuste endid pisinatukenegi mõjustada prantsuse ja inglise kultuuriga. Nõnda ehk hakkaksime taipama, et häda pole selles, et on demokraatia, vaid et teda ei ole. Häda pole selles, et on liig palju kohustust ja vastutust, vaid et seda tunnet on liiga vähe. Ja isevalitsuslik kord pole seda tunnet kunagi kasvatanud ja kindlustanud, vaid aina vähendanud ja laostanud. Kahju, et prantsuse arukus ja inglise asjalikkus on oma tulekuga pisut hiljaks jäänud. Meie oleksime nagu unustanud, et inglise asjalik ja prantsuse arukas demokraatia leidis viimaste raskete katsumiste ajal õiged mehed õigele kohale, nii et suuremad ja sügavamad vapustused jäid tulemata. Saksas ja Venes aga, neis isevalitsuse pesades, paiskus kõik uperkuuti. Ja siiski öeldakse: demokraatia on süüdi. Aga meie isegi võitsime ju vabadusesõja demokraatidena. Ka meie demokraatia leidis õiged mehed õigele kohale. Ometi ütleme ka meie: demokraatia on süüdi.

Ei, ei! Me vajaksime nii väga prantslase arukust ja inglase asjalikkust, toodagu seda meile kas või veinis, lõhnaõlis ja “igaveses” piibuski. Sest muidu võime tõepoolest arvamusele jõuda, et vene ja saksa tujukas ja arutu äärmusest äärmusse kargamine ongi see õige poliitiline kultuur. Me võime uskuma hakata, et inimesel tekib aru ja kohusetunne ainult siis, kui vabastame ta vastutusest. Credo, quia absurdum! Usun, sest et see uskumatu!

A.H.Tammsaare 1933

SUVITAJA MÕTTED

A. H. Tammsaare

Õieti ei peakski suvitajal mõtteid olema, sest mõtetega suvitus on üsna algeline toiming [---].

Aga me kõik teame, et päike paistab ühetasa õigetele ja õelatele. Sellepärast on üsna ükskõik, kas koorid enda paljaks mõtetega või ilma, kas pöörad lamades päikese poole selja või kõhu,

aina muudkui kõrvetab ja kõrvetab, nii et tahad varsti merre minna. Sealgi on mõte üsna ükskõikne asi, sest meri on ikka märg ja läheb kord-korralt aina sügavamaks ja sügavamaks. Suvitaja ei saa kunagi õieti teada, kui sügavaks õige meri läheb, sest juba ammu enne tõuseb tal vesi suhu ja ninasse, nii et ta kas pöördub ümber, hakkab ujuma või upub ära. Isegi uppunult ei lasta suvitajat meresügavust õieti uurida, sest teised suvitajad toovad

ta välja. Nõnda on suvitajaga.

Ja nõnda pole tema iseolemine kuigi suur asi. Sest mis õige iseolemine see on, kui lamad liival nõnda, et kus sinul on silmad, seal teisel on jalad või jumal teab mis. Muidugi ei takista sind keegi selili pöördumast, nii et sa näeksid ainult sinist taevast ja jumala valgeid pilvi, mis oleksid nagu sealtilma sonettide pitsivaht, aga ega sa ometi kogu oma suvitust selili lama.

Lamad nõnda päeva, lamad teise, kiuste kolmandagi, südametäiega neljanda, pead vastu viienda, võtad saatusena kuuenda, aga seitsmendal leiad enda ikkagi kõhuli või küljeli, kui mitte jaluli või istukile, sest siis, s.t. pühapäeval on inimesi – pange tähele: inimesi, mitte suvitajaid – nii palju, et pole võimalikki selili lamades vaadelda jumala sinist taevast ja imetleda inglite valgeid pilvi, kui ei taha, et mõni su jalad või mõne muu sobivama

kehaosa oma peapadjaks teeb.

*

Seega ongi õieti silmapilk saabunud, kus algavad mõtted, kui katsud olla õige suvitaja, kel ei tohi olla mõtteid. Mõtled, et kui hirmus suur ja tühi on maailmaruum, kui kole kaugel on mõni Põhjanael või Suur Herkules ning ometi pole õigel suvitajal õiget ruumi õigeks suvitamiseks: pole vaiksel pühapäeval õiget paika nende kaugete asjade poole vahtimiseks või neist mõtlemisekski. Aga oh heldene aeg, milleks on siis Põhjanael ja Suur Herkules?!

Milleks kõik needsinatsed teised kauged asjad, kui ikkagi pole ruumi? Tee ainult proovi palavaga suvituskohast Tallinna või Tartugi sõita, siis sa alles näed, kui pagana kaugel on needki maised asulad. Aga ikkagi ei jätku õigel suvitajal õiget ruumi, eriti vaiksel hingamisepäeval, kui jumal on andnud kuuma ja kuiva ilma. Sellepärast siis: kui keegi peab suvituskohast Tallinna või Tartu sõitma, siis tehku seda võimalikult suure kuumusega ja

võimalikult suurel pühal, sest siis on suvituskohad täis ja vagunid tühjad ja sa istud nagu tolmusel saunalaval, leiliviskajaks su oma nahk. Aknast välja vaadates näed sa siis ainult vabu ja logelejaid inimesi, nagu oleks kogu maa üldine suvituskoht. Või kui keegi kusagil peakski kuiva heina koristama või kartuleid muldama, siis olgu see sulle õpetuseks, kui hirmus raske on nende orjus, kes peavad pühapäevade arvu suurendamisega võitlema rahva maise ja taevase heaolu eest: tee või püha nii suur, et rohi ei peaks kasvama ega kägu kukkuma, inimene läheb ja tapab ennast ikkagi tööga. [---].

*

[---] Nõnda on maailmas seatud: suvitaja ja suvituskoht seisavad alatises vastuolus. See kõik on selleks, et maailmas pääseks võidule üldine eluline kooskõla, sest inimene ei või ometi teisiti talitada, kui talitab kogu maailm. Ja seal valitseb imeline harmoonia ja otstarbekohasus, nagu kinnitab keegi mõttetark, öeldes: päike on selleks, et maakeral muutused sünniksid, maakera selleks, et päikese olemasolu poleks otstarbetu; tähed on selleks, et öösel vähegi valgust oleks, ja öö selleks, et tähed pisutki paista saaksid. Muide, ööl on veel teisigi otstarbeid: pimedusekatte all on hea linde ja kalu püüda. Ka vargile minna on pimedas otstarbekohasem kui päeval. Või mis saaks kogu maailma öölokaalidest, kui korraga jääksid ööd tulemata? Mis saaks kogu meie kultuurist? Kuhu panna meie kunstlik valgus?

Aga ometi võiksid sellisel katastroofil ka oma head küljed olla: teadusmehed hakkaksid täie auruga kunstlikku pimedust leiutama, et ei kaoks öölokaalid ja kultuur, ning nii mõnigi uus

mürgine gaas jääks ehk selle tõttu avastamata. [---]

Õigele suvitajale on see muidugi üsna ükskõik, ja kui lehed vähegi tahaksid arvestada tema meeleolu, siis ei tohiks nad ühtegi häirivat küsimust puudutada. Nad peaksid kirjutama ainult rahvuslikest kontsertidest ja hõimude kongressidest kodus ja võõrsil, laulupidudest ja olümpiaadidest, võidujooksmisest ja -ujumisest, hapust piimast ja kamajahust, spordisärgist ja huulepunast, päikesevannist ja õigest nahavõidest, et ihu ei hakkaks kestama.

Selle kõlbluseõpetusega lõpetame, lisame veel ainult, et parem oleks olnud, kui me poleks alanudki, sest õigele suvitajale on ka kõige tühisem mõte kurjast. Aga et kurjus on maailmas headuse mõõdupuuks, siis – oleme rääkinud.

1914

DEMOKRAATIA JA VOORUSED

A. H. Tammsaare

Kogu Euroopas pillutakse vaekaussidesse demokraatiat ja autokraatiat. Ka meil kaalutakse seda kahte mõistet: kumb parem, kumb halvem? Väited käivad poolt ja vastu. Selles kaalutluses torkab silma tahes või tahtmata üks eriline nähe: demokraadid esinevad ikka lausa demokraatidena, kuna autokraadid armastavad mängida nagu pimesikku. Nemad püüavad oma väiteis ikka mõista anda, et ka nemad on nii-öelda demokraadid, ainult pisut teisiti kui lausa-demokraadid. Seda nähet võib igaüks omal viisil seletada, ometi ei saa kuidagi tundmusest lahti, et autokraadid pisut nagu häbeneksid oma autokraatlust. Neil oleks nagu piinlik, et nad tahavad olla autokraadid. Vähemalt esiotsa. Niisiis mängitakse ebamääraste mõistetega, kas või korporatiivsusegagi.

Muidugi, piinlikkuseks on küllaltki põhjust, sest paljudel, väga paljudel on alles selgesti meeles see autokraatne kord, millest me pole vabad veel paarikümmend aastatki. Keda võiks see kord ahvatleda järeletegemisele? Ainult mõnda vastutustundeta inimest. Mis oli selles korras head, et meil tõuseks igatsus tema hüvede järele? Igatahes laiadele hulkadele ei või ta midagi anda. Pealegi, Vene tsarismi kõrval, mida katsetasime omal nahal, oleme tutvunud nüüd vaatlejaina mitme teise autokraatse korraga. Meie sõbrad ja head naabrid idas ja läänes on nii lahked olnud, et võtsid vaevaks meile tegelikult näidata, milline on iga autokraatne kord, ilmugu ta ükskõik mis nime all. Nõnda oleme näinud, et iga autokraatne kord tähendab omavoli, vägivalda, õiglusetust. Viimasel ajal on seda Saksamaal kõige silmatorkavamalt tõendatud. Kui palju need tõendused on nõudnud ohvreid, seda ei saa vist kunagi täpselt teada, sest autokraatse korra üks esimesi tunnuseid on avaliku hääle sulgemine.

Vene tsarismi ajal armastati öelda: isegi need teated, mis valitsuse poolt valeks aetud, võivad olla valed. Siiski, sellist valet peeti imeks. Sest harilikult oli ikka nõnda, et kõik oli tõsi, mis valitsus ajas valeks, ja kõik vale, mis valitsus tunnistas tõeks.

Ja pangem tähele: praeguses autokraatses korras maksab seesama. Jällegi võiks näitena nimetada Saksamaad. Mäletagem Riigipäevahoone põletamist1 või viimast ilget  mahanottimist ning vastavaid ametlikke seletusi. On siis ime, et kaheldakse, kas Hindenburgi poliitiline testament on üldse Hindenburgi oma? Igatahes oleks selle võltsimine kõige muu kõrval paljas lapsemäng.

Autokraatne kord on nagu eriliselt loodud valeks, pettuseks, võltsimiseks. Sest mis viga neid inimesele nii meeldivaid asju teha, kui pole järelevalvet mingisuguse avaliku hääle poolt! Inimesed oma ihadega jäävad, olgu ühiskondline kord demokraatlik või autokraatlik, aga nende tegusid aitab demokraatlik avalikkus palju paremini tõkestada kui autokraatlik saladuslikkus.

Sellest tõsiasjast järgneb demokraatiale raske kohustus, millest autokraatia vabastatud: demokraatias peab inimene olema läbisegi korralikum, ausam, nii-öelda vooruslikum kui autokraatias või muidu ta õõnestab ise oma jalgealuse üsna lühikese ajaga. See käib esmajoones just nende kohta, kelle käes võim ja kes tahavad avalikke asju ajada. Vanal Vene ajal näiteks oli kas või kordnikki tänaval puutumatu isik, sest mitte tema ei vastutanud oma tegevuse eest, vaid vastutas ülemus ja ülemuse ots ulatus Piiterini. Aga kui nõnda oli väikese ametnikuga, millises olümpia kõrguses asusid siis suured? Ja tagajärg? Kogu politseid peeti kelmide ja närukaelade karjaks ning selle ametkonna halb kuulsus kipub veel tänapäevgi meie korravalvuri head nime varjutama. Teiste ametkondade seisukord ja kuulsus olid enamasti samalaadi. Ametnik, see oli kuidagi omavoli, ülekohtu ja vägivalla sümboliks. See oli sõna otseses mõttes rahva vastane, rahva vaenlane. Ja selle rahvavaenluse piir ulatus kuni tsaarini. Ka temas nähti rahvavaenlast, ja et ta katsus toetuda jumalale, siis muutus ka jumal rahvavaenlaseks. Samasugusesse seisukorda satub iga autokraatne kord üsna ruttu ja paratamatult, sest igasuguse avaliku hääle sulgemisega vabastab ta väikesed kui ka suured võimumehed kontrollist ja vastutusest, nõnda võivad nad palju mugavamalt anduda igasugusele kuritarvitusele kui sel juhul, kus avalik järelevalve olemas.

Eksivad need, kes arvavad, et autokraatne kord päästab autoriteedi, kõlbluse, voorused, usu, jumala hea nime ja üldse kõik kõrged eetilised asjad. Kusagil ei hävine ega muutu naeruväärseks autoriteet, voorused, usk ja jumal nii kergesti ja põhjalikult kui just autokraatlikus korras. Seda mäletame väga hästi tsarismi päevilt ja seda näeme ka tänapäev. Kas Saksamaal on ristiusu jumalal väga hea põli? Kuhu on seal saanud lunastus ja paradiis? Saab püsida veel mingisugune autoriteet, kui inimesi tapetakse kui konni? Mis on jäänud selle asemele? Ainult hirm, paljas hirm. Kuulub hirm vooruste hulka? Meie nägime seda voorust Vene ajal: kõik elasid alalises hirmus ja tsaaril endal, kelle nimel kõiki hirmutati, oli kõige suurem hirm. Kui autokraatne kord püüab valitseda võimalikult suure hirmuga, siis demokraatia eesmärgiks on võimalikult vähene hirm. See teebki tema seisukorra ajuti raskeks. Sest on silmapilke, kus inimene või inimhulk läheb hingeliselt nii laokile, et teda võib vaos hoida ainult hirm, see kõigi vooruste eitamine. Siin ongi ehk põhjus, miks inglased, need vanimad Euroopa demokraadid, tänapäevani ei asu ihunuhtluse kui kasvatusvahendi suhtes nii eitaval vaatekohal nagu paljud teised rahvad. Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid iseoma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi. Ükski ei taha millestki loobuda, kõik ootavad ja loodavad, et teised loobuksid.

Sellest siis poliitikameeste ja parteide igavesed “lehmakauplemised” ja nääklemised, vastastikused süüdistamised ja tõrvamised, nii et need, kes seisavad kõrval, ei saa kuidagi tundmusest lahti, et avalikku elu juhivad kõige ülekohtusemad, ahnemad ja omakasupüüdlikumad inimesed. Ükski ei mõtle rahvale ega riigile, kõik mõtlevad ainult iseendale, parimal korral oma parteile. Ja tagajärg? Praegune seisukord ja vaidlused, mis on parem, kas demokraatia või autokraatia?

Aga asi on üsna lihtne: kui arvame, et oleme demokraadid, siis peame kõigepealt õppima piirama, valitsema ja kohustama iseend, ilma selleta ei ole võimalik ükski demokraatia. Omavoli, vägivald, ülekohus, olgu ta poliitiline, ametialaline või äriline, on autokraatiale palju omasem kui demokraatiale. Pealegi on autokraatial üks “voorus”, mis hulki meelitab: ta on aupaistelisem kui demokraatia ja hulk armastab edevat aupaistet.

Hulk ütleb üsna inimlikel põhjusil: kui demokraatia pole põrmugi korralikum, ausam, vooruslikum autokraatiast, siis võtan ma ennem selle viimase kui esimese, sest viimane toob endaga kaasa lossid, paleed, aumärgid, aunimed, toredad vastuvõtud, peod, esinemised, kus midagi vaadata. Juba renessansi aja autokraatia ideoloogid arvasid, et rahva poliitilise meelepaha summutamiseks aitab ühest toredast peost ja corso’st.4 Aga kui ei aidanud ühest, siis kahest, kolmest aitas tingimata. Et ka meie inimhulgal on renessansi verd, tõendab rahvamurd, mis saadab iga pidulikku või avalikku esinemist. Päästearmeelaste trummgi ja mõni vormimüts paneb rahvahulgad liikuma. Demokraatial on loomulikult seda “voorust” palju vähem kui autokraatial, sest demokraatia ei saa seda enesele juba sellepärast nii väga lubada, et ta peab avalikult aru andma, kust ta võtab need summad, millega ta pidutseb ja esineb. Autokraatial pole seda vaja, sest siin puudub avalikkus.

Nõnda siis: kui tahame olla demokraadid, siis peame olema ühiskondlikult pisutki vooruslikumad kui autokraadid, sest demokraatias pole nii kerge igasuguseid poliitilisi, ametlisi ja ärilisi nurjatusi varjata nagu autokraatias. Seda tõsiasja kinnitab meile ajalugu, avage tema ükskõik mis ajajärgult. Sellepärast on autokraatse korra ajalugu rahvaste piina ja kannatuse ajalugu, ütleb keegi teadlane. See maksab tänapäevgi. Seda ei peaks unustama ükski rahvas.

1937

Noored ja tulevik

On olnud ajajärke, kus inimeste eluolu pole sugugi nii kiiresti muutunud kui tänapäev. Masinate kiirus mõjutab kogu elu tempot. Aur ja elekter, mootor ja raadio lükkavad ka elu takka. See loob ebakindluse ja kärsituse, see teeb õpetamise kui ka õppimise raskeks. Tänane õpetaja ja õppija – mõlemad võivad kergesti end vaevata asjade ja küsimustega, mis ebavajalikud. Tõepoolest! Sest mõelgem ometi seda lihtsat asja, et vanad ei hakka loomulikult noortele muud õpetama kui ainult seda, mis neile enestele tähtis ja mis nad ise õppinud. Aga nemad õppisid kord oma elu ja olude kohaselt. Teab keegi kindlasti, et noored elavad kord nende oludes? Eks ei ole tõenäolikum oletada, et noored elavad oma erilistes tingimustes, millest vanadel noori õpetades vähe aimu.

Et öeldut arusaadavamaks teha, tuletame meelde praeguste vanade kurbloolust. Nemad kõik on tulnud enam-vähem vene elukoolist – tsarismi surve alt, kus oli muu seas vähe seda, mida nimetatakse vabaduseks. Aga ometi pidid nad hakkama just seda teostama, mida nad nii vähe olid õppinud ja millega oma kasvamise ja arenemise ajal eluliselt mitte kunagi kokku puutunud. Meie kõik teame, millega see lõppes – suure ummikuga, milles sumame alles praegu. Eksitus oleks arvata, et ummik oleneb ainult neist, kel on olnud vägi ja võimus. Ei, ummiku põhjustavad ehk veel enam need, keda pidi heaga või kurjaga valitsema ja juhtima: ükski polnud õieti neile vabadustele ette valmistatud, mis langesid meile rüppe ajalookeerus. Sest vanad olid noores eas õppinud ja kogenud peaasjalikult seda, mis osutus uutes elutingimustes kas puudulikuks või üsna tarbetuks.

Enam-vähem ootab kurbloolus iga uut inimpõlve meil kui ka mujal, ainukese vahega, et see kurbloolus on väikerahvaste juures suurem ja sagedasem kui suurrahvaste peres, sest väikerahvad langevad enamasti kergemini ajalookeerus saatuse mängukanniks, liiatigi kui selleks aitab kaasa nende asumispaik. Aga et ka suurrahvad ei pääse sellest kurbloolusest, seda tõendab nii mõnigi Euroopa suurrahvas tänapäev. Nad unistasid nagu meiegi vabadusest ja rahvavalitsusest, aga kui ihaldatud silmapilk saabus, siis olid nad tema kasutamiseks ettevalmistamatud. Keskealised ja vanad, kes pidid vabadused teostama, polnud seda noores eas õppinud. Neile oli igasugust maailmatarkust pähe tuubitud, mitte aga seda, mis vabadusega peale hakata, kui ta sul kui küpse õun rüppe langeb.

Nõnda see on: eluolu kiire muutuse tõttu valmistub noorpõlv ikka vanades oludes ette, et kord elada uutes oludes ja tingimustes, ja ikka leiab ta, et ta on puudulikult või võõriti ette valmistatud. Sellest siis ka sobimatu vahekord vanade ja noorte vahel, sellest vastastikune vaen ja kohtumõistmine. Vanad peavad omast kinni, aga noored tunnevad, et nemad kuuluvad teise maailma. Siit järgneb paratamatult: kui vanad kunagi ei suuda noori nende elule õieti ette valmistada, siis peavad noored ise oma elu sepad olema, nad peavad suutma ja tahtma vanadelt õpitud puudulike abinõudega oma uue maailma luua. Meie noorsoole langeb suur ja raske ülesanne: ta peab teostama need vabadused, millest vanad kord unistasid ja mida nad ei osanud õieti ellu viia. Ta peab seda tegema sellepärast, et tema on kasvanud vabaduses ja iseseisvuses; temal peaks see õnnestuma, mis vanadel on äpardanud. Ja kui see on tõelikult sündinud, alles siis võime täie õigusega laulda: “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!”

A. H. Tammsaare, 1936

Töö ja iseteadvus

A. H. Tammsaare, 1934

Õigel noorsoolasel pidavat olema põhimõtteks: tee alati midagi, tee või halvasti, aga tee. Peab tegema juba ainult sellepärast, et ilma tegemiseta pole võimist, oskust ega meisterlikkust, ilma meisterlikkuseta aga puudub õige rahuldus, enesest lugupidamine, õige iseteadvuski. Sest mis iseteadvus võib olla inimesel, kes ei suuda oma kaaslastega, ammugi aga mitte võõrastega võistelda. Võistlema peab aga tänapäev kogu maailmaga, sest kõik seisavad kõigiga kokkupuutumises ja läbikäimises. Me peame võistlema sagedasti nendega, kes on arenenud ja elanud hoopis soodsamais tingimusis kui meie, ja sellepärast tunneme endid ikka ja jälle ületatuina. Üldse on väikerahvastel raske võistelda suurrahvastega paljudelgi aladel, sest takistuseks pole ainult isiklised võimed, vaid ka ainelised võimalused.  Ühesõnaga – väikerahvas, võisteldes oma suuremate kaaslastega, peab rohkem tööd tegema, peab visam ja kokkuhoidlikum olema kui tema suuremad kaaslased, vastasel korral jõuab ta võistlusväljal vaevalt sinnamaale, et ta iseenesest võib lugupidamisega mõelda. Meie kui väikerahvas ei või eriliselt sellega kiidelda, et oleksime oma lühikesel iseseisvuse-ajal eriti otstarbekohaselt osanud kasutada ja pingutada oma vaimlisi, füüsilisi või majanduslikke võimeid. Nii paljugi oleme teinud uisapäisa ja pealiskaudselt. Veel tänapäevgi on meie hulgas küllalt neid, kellele on tähtsam ilus spordiülikond kui hea sport; kes armastavad rohkem diplomit kui teadmisi; kes edvistavad rätsepalt tellitud ülikonnaga ja poestostetud kübara või kingaga kui kultuuriga, unustades, et diplom pole teadus ja ehe pole kultuur, liiatigi kui see ehe on saadud välismaalt.

Iseteadvus ja uhkus, mis tulevad tegemisest, võimisest ja oskusest, on inimese lahutamatud omadused. Nemad ise muutuvad isikule ehteks. Aga nagu juba öeldud, seda õiget inimese ehet ei saa ilma tööta. Kogu rahvaski mitte. Rahvas, kes ei suuda oma lihaseid ja peaaju sedavõrd pingutada, et ta võiks oma naabritega võistelda vaimliselt, füüsiliselt või majanduslikult, ei omanda kunagi õiget iseteadvust. Ta võib sõnus oma rahvust ja isamaad ülistada, aga salajas piilub ta oma kodumaa piiri taha. Kõige piltlikumalt näeme seda oma ärkeajal. Millal on isamaad rohkem kiidetud kui siis või millal on ta verisema läätseleeme eest sinnapaika jäetud kui jällegi siis? Millal on meie keelt suuresõnalisemalt ülistatud ja millal on teda rohkem ei mikski pandud?

Aga muidugi, me ei räägi seda etteheiteks, vaid me toonitame ainult kurba tõsiasja: ei saa olla iseteadvust ega endast lugupidamist, kui ei ole võimist. Ei ole kuigi palju kasu, kui toonitame sõnadega oma rahvust, iseteadvamaks ei muutu sellest keegi.

Ühte peame meeles pidama: võõrad on nõudlikud. Nemad ei lepi ainult sellega, et me teeme sedasama, mis teevad teised, vaid me peame suutma tehtule vajutada mingisuguse erilise pitseri, mis ainult meile omane. Võõrsilt võetud viimase karje järele konstrueeritud maal või kirjanduslik teos võiks ehk taganeda mõne hoopis vähenõudlikuma saavutuse ees, kui selles on tabatud midagi meile lähedat ja omast.. Sellepärast siis: leidkem meie omapära, sest omapära on see, mis loeb. Rahvusegi küsimus on teatud määral omapära küsimus. Omapära alles teeb meid iseteadvaks ja teadlikuks. Seda omapära on meis uinutatud sajandeid. Sellepärast on ta visa ärkama. Visa on ärkama omapära tarviduski. Mugavam ja kergem on olla nagu teised, sest seda võib rahaga osta. Omapära nõuab tööd, nagu kõik kuldsed asjad. Ometi, kui tahame kellegi silmas midagi maksta, peame olema rahvuslikult omapärased.

Artiklit on blogi jaoks lühendatud, terviklikku artiklit saab lugeda Kogutud teoste 17. köitest või kogumikust “Armastusest ja lapselikkusest”.

Tere tulemast Tammsaare blogisse!

Kirjaniku 135. sünniaasta puhul postitame siia blogisse regulaarselt Tammsaare artikleid päevakajaliste teemadega seoses.

LINNAMUUSEUM.EE - KÕIK ÕIGUSED KAITSTUD. ILMA LOATA KOPEERIMINE KEELATUD.