Eduard Vilde korteri saamise lugu 1927. aastal oli ajakirjanduse maiuspala.

Nimelt kinkis Vabariigi valitsus auväärsele kirjanikule tema 60. juubeliks (1925. aastal) suvila koos aiamaaga. Esiotsa kingiti vaid lubadus, sest sobivad maja hakati alles otsima. Otsiti kuid ja aastaid – ei leitud.  Olukord pahandas nii rahvast kui kirjanikku.  Vildele küll pakuti mitmesuguseid maju, ent need osutusid kas asukohalt vastuvõtmatuks või olid liiga kallid. Pikapeale hakkasid kirjanikku tüütama sagedased pärimised talle tõotatud kodust. Oma vaimukas pilkepalas „ Minu issameie uueks aastaks 1927“  palus Vilde muuhulgas: „Ja keela kõigile ära minult küsimast, kus on mu valitsuse poolt kahe aasta eest kingitud kodu, sest seda ei tea Sa isegi, ning mind hakkab see alatine pärimine juba tüütama.“ Avalikkuse jaoks  oli olukord naeruväärne.  Valitsuse ametnikud ei saanud hakkama oma lubaduse täitmisega ja olukorra koomilisust lisasid ohtrad ajakirjanduses ilmunud karikatuurid.

1925.- 1926.a. loob tolleaegne tuntum karikaturist Gori mitu teravat pilkepilti, millest eriti välja paistab „Autasu“. Sündmus andis põhjust vaimukateks karikatuurideks ka veel Romulus Tiitusele, Juhan Kangilaskile jt.  1927. aasta suvel  leiti lõpuks osapooli rahuldav korter Kadriorus, Rohelise aasa tänaval. Haridusministeeriumi kulul teostati remont.

Vilde sai lõpuks oma esimese päris kodu!