Eduard Vilde sündis äärmiselt põneval ajal. Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg, omakeelse lugemisvara ja ajakirjanduse tekkimine jättis oma kindla jälje koju, kus kasvas tulevane rahvakirjanik, diplomaat, ajakirjanik.

Oma püsimatu loomuse , keelelise andekuse ja särava seltskonnainimesena suutis Vilde oma karjääri alustada ka ilma kõrgharidust omamata. Selle sai ta elukoolist.

Seiklusjanu viis ta tihtipeale kodumaalt eemale ja kokkuvõtte elas ta ligi 20 aastat oma elust võõrsil. Kas vabatahtlikult või pagulasena. Laia Euroopa elukogemuse tõttu on teda nimetatud ka esimeseks tõeliseks eurooplaseks Eestis.

Eesti Vabariigi ajal Vilde loominguliselt produktiivne ei olnud. Peamiselt redigeeris ta omi varasemaid töid, mis kolmekümne kolmes köites ilmusid kuni 1935. aastani. Vilde on enim kirjutanud eesti kirjanik tänaseni!

Vilde oli oma elujooksul kaks korda kodanlikus abielus, millest kummaski kahjuks lapsi ei sündinud. Vilde suri 1933. aasta jõuluajal oma Kadrioru kodus.