Vilde koos abikaasaga naasis kodumaale 1917. aastal.  Kodupublik tervitas armastatud kirjanikku suure tähelepanuga. Teda võeti vastu kui tõelist eurooplast.

1918ndal aastal töötab Vilde lühikeseks aega Estonia Teatri dramaturina, ent juba aasta pärast võtab ta vastu uue väljakutse esialgu Kopenhaageni Pressibüroo juhatajana ja hiljem Eesti saadikuna Saksamaal. Üsna kiiresti selgus, et sõltumatust armastavale kirjanikule bürootöö kuidagi ei sobi. Enne kui ta 1920. aasta novembris ameti maha paneb, jõuab ta kinnitada Eesti riigi arvele saatkonnahoone Berliinis, mis tänini neid funktsiooone täidab. Vilde ise jääb Saksamaale kuni 1923nda aastani. Ta kosutab erinevates raviasutustes oma tervist ja redigeerib kogutud teoseid. Kõik see aeg on ta tihedas kirjavahetuses oma abikaasa ja kirjastajaga.

1925. aastal tähistati Vilde 60ndat juubelit elava klassiku vääriliselt. Telegramme saabus üle riigi ja välismaaltki. Valitsus kinkis kirjanikule maja ja 200 000 marka. Kuna sobivad maja kahe aasta jooksul ei suudetud leida, leppis Vilde 6-toalise korteriga Kadriorus. Vilde kolis korterisse koos abikaasa ja ämmaga 1927. aasta novembris. See oli nende esimene tõeline kodu Eestis.