Kümne-aastasena pandi väike Eedi Tallinnasse kooli. Esmalt käis ta kaks aastat  Kentmanni algkoolis, siis kõrge õppetasemega Tallinna Saksa Kreiskoolis. Ta oli väga seltsiv ja aktiivne noormees, kelle ümber tekkis kohe vaimsete huvidega koolivendade ring. Kreiskoolis õppides elas Eduard oma tädi Mai Brunbergi juures, kes oli kirjaniku Eduard Bornhöhe( Brunbergi) ema. Koolivaheaegadel koju sõitnud Vilde pajatas perele tihti lugusid Tallinnast. 1887. aasta suvel kirjutab ta oma esimese kirjandusliku katse värssides. See oli vaimuliku sisuga, vanematele pühendatud luuletus.  Koolivaheaegadel  ootasime Eedit koju. Isa sõitis talle Rakverre hobusega vastu. Küll andis oodata kui nad viimaks saabusid. Eedi oli Rakverre saabumise kohta ka väikese laulu kirjutanud, mida me koos laulsime (Kirjaniku õde, Auguste Landbergi mälestustest). 

Saksakeelses ja sügavalt saksameelses koolis sattus rahvusliku vaimuga Vilde sageli konflikti õpetajatega. Eriti vihastas tulevast kirjanikku Nibelungide laulu kultus, mis koolis valitses ja mida ta hakkas summutama Kalevipoja tutvustamisega. Sellega muidugi rikkus ta viimseni suhted sealsete õpetajatega. Juturaamatute lugemine  ja fanaatiline huvi teatri vastu halvasid  koolis käimist veelgi. Kui lisaks ilmnes Vilde ja tema sõprade Ameerikasse putkemise plaan, andis koolijuhatus selgesti mõista, et Vilde peab koolist lahkuma. Välja viskamise vältimiseks lahkus Vilde ise 1882. aastal koolist, pool aastat enne lõpueksameid.