Eduard Vilde lapsepõlv on olnud seotud kolme Eesti mõisaga. Ta sündis 4ndal märtsil 1865.a. Pudiveres, kuid juba paar nädalat pärast sündi kolis perekond Muuga mõisa. Seal sai tulevase kirjaniku isa, Jüri Vilde, aidamehe töökoha. See võimaldas perele ka pisut lahedamat elamist. Muuga mõisast saigi Eduard Vilde kasvukodu. Siin möödus ta lapsepõlv ja siin veetis ta oma koolivaheajad kuni 1880. aastani, mil ta vanemad lahkusid Karjaküla mõisa Harjumaale.

Siin metsanurgas, eemal Euroopa krohvitud viisakusest, igasin oma ainumad täielised vabadusepäevad ära- oma jalal seismisest kuni puu otsa ronimiseni (Eduard Vilde oma lapsepõlve kohta Muuga mõisas).

Ma olen iseloomu ja vaimulaadi poolest oma ema universaalpärija, isatl ei ole ma peaaegu midagi saanud. Ema kergesti süttiv temperament, tema impulsiivsus, rahutus ja püsimatus- need omadused on ka minul veres; praktiline meel puudub aga mul veel suuremal määral kui mu emal.

Vildede kodus valitses vaimne ja rahvuslik õhustik, ema õpetas lapsed lugema- kirjutama ning maailmaasjadest huvituma. Isa, Jüri Vilde, oli tagasihoidlik, suure kohustustundega töömees. Vilde vanemad olid ka väga religioossed. Möödus 3 nädalat Eduardi sünnist, kui isa tõi talle Rakverest kingiks paksuköitelise piibliraamatu. Üsna kiiresti sai selgeks, et perepoeg Eedi (Vilde hüüdnimi) õppimisele ja lugemisele äärmiselt avatud on.

Lapsepõlveseiklused Muugal on aga aineks olnud ka Vilde ainukesele lastepärasele jutustusele Minu esimesed triibulised. Äpardunud parvesõit mõisa tiigil ja vaenulik suhtlus peene parunipojaga on reaalsed seigad Vilde poisikesepõlvest.

Lapsepõlv on inimese väärtuste aluseks. Vilde koges ühelt poolt mõisa häärberi jahmatavat ilu ja muinasjutulisust, teisest küljest talurahva vaesust, alandust ja viletsust. Mõisa ülekohus, millega noor mees kodus kasvades kokku puutus, mõjutas ka hilisemas eas teda kui kirjanikku. Saksad, mõisaelu ja talurahva vastuhakud härrasrahvale on aastaid Vilde loomingu keskseks temaatikaks. 

Muuga mõis