Pärast koolist lahkumist elas Vilde ligi kaks aastat vanemate juures Karjaküla mõisas. Ema-isa soov, et ka pojast mõisavalitseja saaks, ei olnud Vildele atraktiivne. Ta veetis oma päevi lõputult ajalehti ja raamatuid lugedes ja kirjaniku enda sõnade järgi sai ta just tänu sellele selgeks eesti keele õigekirja. Loominguline aeg oli niivõrd innustav, et Vilde hakkas ka ise teadlikult ilukirjanduslikke katsetusi tegema. 17-aastasena kirjutab ta oma esimesed jutustused “Kurjal teel” ja “Musta mantliga mees”. Oma esimest käsikirja tuksuval südamel Brandi raamatupoes kirjastamiseks pakkumas käies, tutvus ta 1882.aastal Jakob Hermann Vahtrikuga. Neist said südamesõbrad pikkadeks aastateks.

1883. aasta sügisel õnnestus Vildel aga saada  ajaleht Virulase toimetusse õpipoisikoht. Seal oli tema kolleegiks ka tusameelne Juhan Liiv. Töökohaga koos sai Vilde ka väikese toakese tasuta elamiseks. Sellega algas Vilde ajakirjanikukarjäär

” Ma kirjutasin kriipsu peale, ma kirjutasin kriipsu alla; viis päeva nädalas sõnumitesongimist, jutujoperdamist, korrektuurituhnimist- kuuendal kliistripott ja pintsel, ristpaelad ja aadressid.”

Esimese tõelise edu tõi Vildele 1887. aastal Postimehes ilmuv jutustus  Kaks sõrme. Vildet hakati laiemalt lugema ja see sai hüppelauaks toimetaja ametikoha saamisel Eesti vanima ajalehe, Postimees, juures. Pärast Postimehest lahkumist elas Vilde paar järgnevat aastat lohakat, lõbunäljast ulaelu, mil kirjutas eesti kirjastajatele väikeseid juturaamatuid, saatis ajalehtedele sõnumeid ja tõlkis oma põnevusjutukesi. Siis andis oma rändamisehimule järele ja läks Berliini (Vilde mälestustest).

Vilde loomingulise tee esimesed aastad olid kõige muretumad ja lõbusamad tema elus.

Vilde 1890ndail

Karjaküla mõis