KRIMM. 100 AASTAT HILJEM

Liivia Viitol, 2004

Kui 1904. aasta septembris-oktoobris Krimmi eesti asundusi külastanud ning ajaloolise romaani “Prohvet Maltsvet” kirjutamiseks dokumentaalmaterjali kogunud kirjanik Eduard Vilde oleks aimanud, kui suure jälje jätab tema reis ning reisil kirjapandu rahva teadvusse ja kui hindamatuks osutub see 100 aastat hiljem, oleks ta nii “Prohvet Maltsveti” kui ka reisikirjad välja andnud arvatavasti palju mahukama ja põhjalikumana.

Kirjandusloost teame, kui keeruline oli Vildel, kes 1905. aasta revolutsiooni järel vangistamise ja sunnitööle saatmise kartuses pagulusse suundus, ühest Euroopa riigist teise rännates jätkata Eestis alustatud dokumentaalromaani kirjutamist. Romaan, mida Vilde ise nimetas kõikide stiilide summaks ning mida kriitikud kunstilist nõrkust põhjuseks tuues enamasti vaid materdanud on, saavutas juba ilmudes tohutu loetavuse. 100 aastat hiljem on “Prohvet Maltsvet” asendamatu ajalooallikas nii Eesti kui ka Krimmi ajaloolastele, etnoloogidele ja kirjandusuurijatele.

Vilde kaudu avastavad Krimmi eestlased veel tänapäevalgi omaenda juuri ning kodueestlased omakorda oma Krimmi jäänud suguvendi. Väsimatu Vilde märkis Krimmi-reisil üles mõndagi olulist teistegi Krimmi rahvaste kohta. Uudishimu ja ajakirjanduslik fanatism sundisid teda võrdlema eestlase elujärge Krimmis elavate naabrite omaga. Külaskäigud saksa külla ja tatari pulma on Vilde reisimärkmete värvikaimad episoodid. Märgata inimest ja uurida tegelikkust oli kirjanik Eduard Vilde maailmatunnetuse alus ning elukreedo. Krimmis märkmebloki ja fotoaparaadiga ringi liikunud kirjanik omandas sealsete eestlaste hulgas aupaiste, mis pole tänaseni tuhmunud. Tänapäeval kõneldakse Vildest kui esimesest Krimmi eestlaste uurijast.

Kurjade mõisnike eest Krimmi läinud ja seal vabamaid olusid otsinud eestlased asusid Krimmis enese teadmata läbi viima eestlaste esimest suuremat majanduseksperimenti. Eesti talupoja majanduslik vabanemine Krimmis algas 19. sajandi lõpul. 20. sajandi algul, Vilde Krimmi-ja Kaukaasia-reisi ajal maitses Eesti diasporaa juba vaba turumajanduse mängureeglite ja oma töö vilju. Enesestmõistetavalt tabasid eestlasigi tagasilöögid: ebakindlus kohtade päriseksostmisel ja peremeheseisuse esialgne pelg maksid end kätte nii mõneski paigas, kus maaostuvõimalusest kiiresti kinni haaranud muulased eestlastest rentnikud taanduma sundisid. Köleri nimega seostatud Kuntaugani kurbmängule (1882.a. eesti talupoegade mõisaost, mis lõppes 28 perekonna täieliku pankrotistumisega Sündmuse käigus kaotati ühtekokku 100 000 rubla, eesti ajakirjanduses käivitus aga otsata sulesõda Köleri, tema seltsi ja J. Hurda vahel) lisandus teisigi kaotusi, ent mitte nii ränki. Olgu kuidas oli, mõisate sundusest vabanenud talupoegade eneseteostus Krimmis oli samal ajal ka enesetõestus. Mõisamaid jahtiv eesti talupoeg näitas, et ta saab hakkama – ilma sundijateta. Krimmi Eesti asunduste ajalugu kõneleb üha suuremast hulgast päriseks ostetud maast ning külade õitsengust, mis kestis 1930-ndate alguseni. Krimmi teatmeteostes omaaegsetest eesti asundustest ei kõnelda, nagu poleks neid olnudki. Paremal juhul mainitakse eestlasi koos leedulaste, poolakate, tÅ¡ehhide prantslaste ja ungarlastega kui ümberasujaid tsaarivalitsuse kutsel. 2004.aastal ilmunud Krimmi turistidele mõeldud entsüklopeediast võib aga leida paarirealise teate vene naturalistist ja filosoofist N. J. Danilevskist, kelle sõber eesti kunstnik J. Köleri tahtnud rajada MÅ¡atkasse utoopilise sotsialismi vaimus talupoegade kolooniat ( Russanov, I. V., “Entsiklopedija. Krõm dlja vsjehh”. Simferopol, “Infolex”, 2004, lk. 236).

1908. aastal ilmavalgust näinud “Prohvet Maltsvet” kõneleb kirjanikust, kes raius raamatusse suure tüki eesti väljarändamisajalugu, abiks kirjapandud mälestused (Gustav Malts, J. Freymann), dokumendid ja kõik see, mida oma silmaga Krimmis näinud oli. Krimmis võib tänapäevalgi näha seda, mis rahvastikugeograafi prof. Ott Kursi sõnul on andnud põhjust nimetada Krimmi kommunismi muuseumiks.

Eesti väljarändamisliikumise uurijad on jõudnud Krimmi eestlaste juurde nö kaheteistkümnendal tunnil. Krimmi eestlaste ümber püsinud vaikus on olnud teenimatult pikk. 1998. aastal esimest korda teoks saanud Krimmi eestlaste päevad olid esimene suurem suhete taaselustamiskatse. 2001. aastal peeti Krimmis teistkordselt Eesti päevi ja tähistati Beregovoje (Zamruki) Eesti asustuse 140. aastapäeva, teoks sai ka esimene Krimmi eestlaste teemaline teaduskonverents. 2003. aastal tähistati 140 aasta möödumist Eesti väljarändajate tulekust tänapäeva Krimmi suurima eesti asustusega Krasnodarka (KontÅ¡i-Å avva) külla.

2004. aasta septembris tähistati Krimmis E. Vilde muuseumi ja Krimmi etnograafiamuuseumi ühise teaduskonverentsi ja mälestustahvli avamisega Beregovojes (Zamrukis) 100 aasta möödumist kirjanik Eduard Vilde reisist Krimmi eesti asundustesse. Tagantjärele võib öelda, et Vilde sattus Krimmi õnnelikul ajal. Ajaloo keerdkäigud on Krimmi eestlasi julmalt räsinud. Need, kes vastu on pidanud, vääriks igaüks oma raamatut. Selles mõttes võiks “Prohvet Maltsvetit”- kui meelde tuletada Vilde enda kommentaare teose kirjutamise kohta- pidada eesti kirjanduse ainsaks päriselt lõpetamata romaaniks.

Livia Viitol