SUURE KIRJANIKU SUUR LUGU

Kairi Toomet, 2008

Veel enne 20. sajandi algust peeti 1858.aastal Juuru kihelkonnas toimunud ulatuslikumat rahvamässu lokaalse tähtsusega ajaloosündmuseks. Mahtra “sõja” olulisus ei olnud laiemalt rahva mällu talletunud.

1902. aastal töötas kirjanik Vilde ajalehes “Teataja” toimetajana. Omas ajas radikaalseim ajaleht arvustas ohtralt mõisnike omavolitsemisi, kiriku ja pastorite saksameelsust, kadakasakslust ja talurahva raskeid elutingimusi. Vilde toimetas „Teatajas“ poliitilika rubriiki, tõlkis välismaisetest saksakeelsetest ajalehtedest huvitavamaid teateid, lisaks kribas teha juhtkirju, arvustusi jne.

Vilde ise mäletab, et esimest korda soovitas tal Mahtra sõja teemat Vigala vallakirjutaja Ado Teemant 1886.aastal. See mõte mõlkus seega ligi 15 aastat kirjanikul peas. Kuid peamine algtõuge tuli siiski Harjumaa inimestelt, kes Vildele ajalehe toimetusse hakkasid kõiksugu selleteemalisi mälestusi, materjale tooma. Aega ei saanud enam kaotada, sest elas veel põlvkond, kes ise ajaloolistest sündmustes osavõtnud või neid pealt näinud. Tundub, et rahvas nägi kirjanikus potensiaali ajaloolise teose kirjapanijana ja see oli suur väljakutse ja vastutus ühele 37. aastasele sulemehele.

Kuigi revolutsioonini oli veel paar aastat, oli rahva meel ja vaim pinevil ja erutatud. Vilde adus, et palju kannatanud rahvas januneb ajalooliste kangelaslike sündmuste ja tegude järele. See tunne oli õige, sest 1902. aasta jaanuaris “Teataja” joonealusena ilmuma hakanud “Mahtra sõda” sai  kiiresti “rahvapiibliks”. Ei olnud inimest, kes “Mahtra sõda” poleks lugenud. Hommikustel varajastel tundidel seisti toimetuse ukse ees uute osade järjekorras. Maa kohtades joosti lehenumbritele lausa tormi. Teose menu oli kordades suurem kui ajalehe tiraaz (5000 ekseplari). Vahel võis ühte lehenumbrit lausa terve küla lugeda.

„Mahtra sõja“ kirjutamise ettevalmistusperiood oli vaatamata pidevale ajanappusele siiski väga põhjalik. Tolleaegne ajalookirjandus pakkus tõe tabamiseks vähe. Olulisemaks kujunes võimalus kasutada Kubermanguarhiivi materjale, Mahtra talitaja Ants Tertsiuse käsikirja ja loomulikult rahvamälestusi.  Juurus käis Vilde ainest korjamas 1901. aasta oktoobris, ta peatus köster Tedre korteris. Et paremini inimesi oma sealkandis olemise eesmärgist teavitada, olevat ta pannud alevikus välja kuulutuse, kus kutsus inimesi enda juurde tulema sõjamälestustest rääkima. Samuti külastas Vilde paiku, mis rahutustega seotud, astus sisse taludesse ja vahel viis taatidele kaasa ka natukene “jutujulgust”. Kubermanguarhiivist tolmu alt välja toodud Mahtra ülestõusu juurdlus- ja kohtuprotokollid andsid teosele väärtuslikke ajaloolise fakte, ent just see Juurus kogutud suuline pärimus, mis lõi vajaliku ajastu hõngu, oli see rosin, mis rahvast teose lugemisel meeletult võlus.

Juurust naasnuna asus ta oma väikeses Nunne tänava toakeses kogutud materjali “seedima”. Päeval tuli teha toimetajana palgatööd, õhtu – ja öötunnid jäid oma loomingu kirjutamiseks. Kui arvestada materjali hulka, teose mahtu ja väärikust, siis jääb üle vaid imestada kui lühikese ajaga Vilde selle kõik kirja pani. Ajaloolisi fakte, tõetruid kirjeldusi ja dialooge täis tuubitud romaan valmis kirjanikul öötööna sisuliselt nelja kuuga.

“Mahtra sõja” tohutu menu rahva seas innustas Vildet ilukirjandusliku ajaloolasena jätkama. Ta oli Mahtra sõja arhiivmaterjale uurides kokku puutunud ka dokumentidega Anija meeste karistamisest Tallinnas ja suurest müstilisest rahvasterändest “tõotatud maale”- Krimmi 1860ndatel. Niisamuti nagu utsitas rahvas Vildet “Mahtra sõda “ kirjutama, tuli ka kahe teise ajaloolise romaani algtõuge just rahvalt. See näitas kirjaniku tihedat läbikäimist lihtsate inimestega ja on suurepärane tõestus, et kirjanik kirjutas alati oma rahvale.

Kolm ajaloolist romaani, 1400 lehekülge rahvamälu, on üks osa Vilde kirjanduspärandist. Ajaloolase Juhan Kahki sõnade järgi oleme me kõik Eesti talurahva ajaloo mõistmises Eduard Vilde õpilased ja sellest võime ainult rõõmu tunda, et  meile nii hea õpetaja sattus!

Käesolevaks ajaks on „Mahtra sõjast“ ilmunud 12 kordustrükki ja lisaks eesti keelele on see ilmunud veel vene, saksa, läti, ungari ja soome keeltes.

Me ei ela enam ammu mõisa ajal, lausa raske on ette kujutada eluvõimalikkust pimedas suitsuses hurtsikus või orjana tööpõllul, rääkimata elementaarsete inimõiguste puudumisest. Tänavu möödub Mahtra sõjast 150 aastat. Mis seal tegelikult juhtus ja milline on ajalooline tõde jäägu ajalooraamatute lehekülgedele. Kes tahab aga mõista seda perioodi ja selle aja inimesi lugegu Vilde „Mahtra sõda“    ( V.Müller).

Kairi Toomet

* Eesti päevaleht , 31.05.2009

* Nädaline, 31.05.2009