VILDE KUI KLASSIK
Toomas Haug

Eduard Vilde (1865-1933) on eesti vanim – ja järelikult auväärseim! – proosaklassik. Loomulikult on ta seetõttu mitmes mõttes “esimene”. Näiteks hakkas Vilde esimesena Eestis avaldama pakse algupäraseid romaane. Veel meie sajandi algul seletati eesti proosaraamatute kõhnust — väikese rahvaarvuga. Ja kui ilmusid Vilde suured ajaloolised romaanid (“Mahtra sõda” 1902, “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” 1903, “Prohvet Maltsvet” 1908), siis nähti nendes “troostivat erandit”. (Teised romanistid jõudsid vildeliku loomisjõuni alles 1920. aastatel.) Aga sellest alates on just eesti romaani (ka kvantitatiivses) õitsengus (1930. aastatel Eestis, 1950-60. aastatel paguluses) nähtud kultuurilise elujõu kinnitust või demonstratsiooni. Selle “elujõu” arhesümbol eesti kirjanduses on Eduard Vilde, kelle kogutud teosed (1923-35) sisaldavad 33 köidet igasugust proosat (romaanid, jutud, näidendid, reisikirjad, humoreskid jpm.)

Aga eesti esimene suur prosaist Vilde oli ka esimene moodne Euroopa-mees. Ei maksa unustada, et XIX sajandi lõpukümnenditel, kui Vilde alustas oma suurejoonelist ajakirjaniku ja kirjaniku elu, oli talupoeglik Eesti Vene tsaaririigi ja – oma feodaalse ülemkihi kaudu – ka keiserliku Saksamaa provints. 1890. aastate algul elas Vilde mõne aasta Berliinis ja võttis sealt kaasa eluaegse kiindumuse materialismi, sotsialismi ja “kriitilise realismi” vastu. Ja kui noor Vilde Berliinis Euroopat tundma õppis, lõi seal parajasti laineid E. Zola ja tema naturalismi koolkond. Nende tegurite mõjuväljas Vilde “sündis eurooplasena”.

Balti provintsi olustikus oli see ülimalt moodne ja edumeelne uuestisünd. Vilde arvukad jutud ja romaanid väljendasid nüüd “irooniat ja sarkasmi selle ennasttäis, tõeliselt aga ajast ja arust läinud maailma üle”, nagu ütleb eesti kriitika klassik Friedebert Tuglas (1886-1971). Vilde – ja ühtlasi eesti kirjanduse – esimeses programmilises euroromaanis (“Astla vastu”, 1898) paljastatakse sellise maailma pahed, ahistavad sotsiaalsed barjäärid, naiste ebaõiglane olukord, mandunud seltskondlikud apetiidid. Ja kui sellega ollakse valmis, siis sõidab kirgastunud, “kuldses tujus” seltskond tõllaga sellest koledast provintsist minema – ikka lääne poole, “meie päikesetõusu poole”. Niisiis on täiesti ilmne, et Vilde on eesti kirjanduse esimene eurokutsar. Aga oma hobuseid utsitades piitsutab ta laias kaares kõikvõimalikke ühiskondlikke ja inimlikke pahesid.

Piits on Vilde teostes muide üldse tähtsal kohal. Märkimisväärne osa tema toodangust kujutab (ka dokumentaalsel materjalil) talupoegade elu XIX sajandil saksa mõisnike valitsemise all. Muuhulgas armastab ta üksikasjalikult kirjeldada talupoegade kehalist karistamist. Selles sünges rituaalis, selles ajajärgu embleemis – piitsaga mõisnikus – keskendus Vildele kõik halb ja aegunu, mille vastu ta maailmaparandajana sõdis. Mõistagi oli Vilde humanist, aga tema teosed on sageli üsna verised ja vägivallarohked. Pole ime, kui ta oma “kriitilise realismi” meetodiga piitsutas mõisnikke sama vihaselt, nagu need olid talitanud tema teoorjuseaegsete kaasmaalastega.

Aga seda piitsa vuhisemist või vähemalt tema vaikset kohalolekut tajume igas Vilde tekstis. Ikka antakse nendes vähemalt kerge laks mõne inimliku nõrkuse või sotsiaalse ebakoha pihta. Me tunneme teksti häälestusest ja sõnavalikust kohe autori “kriitilist pinget” ja seda, kuidas meile surutakse peale teatav nägemisviis. Vilde hilisnovell “Kolmkümmend aastat armastust” (1927) on siin hea näide. Vaadake, missugune kirikuõpetaja, missugune leinaja-lesk, missugused variserid kõik! Sotsiaalsed rollid, egoistlikud kired domineerivad, puhas inimlikkus on muutunud õõnsaks fraasiks. Niisuguse kahtlustava pilguga piidles Vilde tervet ühiskonda. “Valgustushetke” üle elanud sotsialistina vaatas ta – nagu usklik inimene ikka – sellele maailmale nagu hädaorule, mille asemele peab tulema uus. Tema teosed maa- ja linnaproletariaadi elust on selle hädaoru pildistused (“Külmale maale” 1996, “Lunastus” 1909 jt.) Parimatel hetkedel võtavad need natuke maniakaalse ja ekspressiivse ilme, raputavad meid just nagu äratuskirjandus. Ehk piltlikult öeldes: kõigis oma teostes püüab Vilde järjekindlalt paljastada, mida inimesed (näiteks matustel) tegelikult mõtlevad, mis kaalutlused ja instinktid elu selles hädaorus juhivad.

Niisiis ei ole eesti auväärseimas proosaklassikus mingit “klassikalist rahu”, isegi mitte suurt “küpsenud elutarkust”. (Tema viimane, kuradiga lepingusõlmimise arhetüübil põhinev armastuskolmnurga romaan “Mäeküla piimamees” 1916 vahest välja arvata.) Tema tekstides küdeb kogu aeg moraliseeriv vastupanuleek ja plaksub piits – talupoja narmas seljal või Euroopasse kihutava kutsari uljas käes. Ja vahel näib, et see kibe arveteklaarimine oma mineviku ja olevikuga, käsikäes valgustatud Euroopasse tõttamisega, ongi üks eesti vaimu iseloomulikke jooni viimase sajandi jooksul. See “reaalsus”, mida Vilde kujutab, feodaalsed mõisatallid, vaesed popsikambrid või umbsed töölisbarakid, on tänaseks pea tundmatuseni muutunud. Aga selle “reaalsuse süvastruktuur” – see, et me ikka veel oleme poolel teel hädaoru ja “oma päikesetõusu” vahel – on jäänud muutumatuks. Võibolla on see üks Vilde “klassikalisuse” saladusi.

Toomas Haug