VILDE ELU KOHVRITE OTSAS

Kairi Toomet, 2009

Eduard Vilde viibis umbes 20 aastat oma elust välismaal. Pariis, München, Kopenhaagen, New York, Helsingi, Riia, Stuttgard, Žürich on vaid osa linnasid, kus Vilde on lühemat või pikemat aega peatunud. Reisimise iha sai Vilde juba geenidega kaasa. Kirjaniku ema oli niisamuti püsimatu, uudishimulik, unistades pidevalt uutest paikkadest ja inimestest.

Riigist riiki rändas Vilde peamiselt ajakirjanikuna, ent ka diplomaadi ja kirjanikuna. Üksteist aastat tuli tal rasketes oludes võõrsil elada ka pagulasena. Just seesuguse laiailma kogemuse põhjal ongi Vildet nimetatud Eesti esimeseks tõeliseks eurooplaseks .

Vilde  reisis enamasti rongiga. Sajandi alguse Euroopa v.a. Vene- ja Türgimaa võis täiesti ilma passita risti-rästi läbi sõita. Piiripunktides tuli vaid passi nähtaval kohal hoida. Vilde kirjutab 1900ndal oma reisikirjas “Kaks kuud Kesk-Euroopas”:

“ Kolm nädalat enne hakkasin igal õhtul raudteejaamas käima, et masinasuitsu haisu nuusutada. Kõige magusam lillelõhn poleks mu meeli nii võinud erutada kui raudteemasina nafta- ja kivisöetoss. Kellel iganes on reisiõhin hinges pakitsenud, see mõistab mind ”.

Ent loomulikult peale igat säärast reisi ei tahtnud Vilde mõnda aega ronge nähagi, sest “kes ikka kaks kuud tossutäkuga on ära sõitnud, väheste vaheaegadega raudteevagunite piinapinkisid koormanud, see saab aru, missuguste tingimustega ja millisel olekul ma koju tagasi jõudsin .

Vilde seiras võõraid maid alati kriitilise pilguga, tundes huvi peaasjalikult kohalike inimeste sotsiaalsete probleemide vastu. Seetõttu jättis ta võimalusel peatänavate klantsfassaadid ja siirdus nende linnaosade poole kus rahva elu tuksus.

Peale pikki pagulusaastaid Euroopas ei kujutanud Vilde enam ettegi naasmist Eestisse:

“Lääne-Euroopa on mulle nii armsaks saanud, et ma kodumaale, mille olud mulle hirmu peale ajavad, enam kunagi tagasi ei tuleks”, kirjutab ta 1907. aastal.

Tõemeeli plaanis Vilde koos elukaaslase Linda Jürmanniga veel 1920ndate alguseski Pariisi või Münchenisse jäädavalt kolida. Ent teostamatuks unistuseks see jäigi. Neil ei tekkinud kuni lõpuni selliseid sääste, mis kahe ülalpidamist võõrsil oleksid võimaldanud.

Kui nad 1917. aastal pagulusest Eestisse naasesid, oli neil kogu oma materiaalne vara pagasina kaasas. Elu kohvrite otsas sai püsiva lahenduse alles 1925. aastal, mil valitsus kinkis Vildele korteri koos mööbliga Kadriorgu. 67-aastane rändur oli koju jõudnud.

Vilde omaaegsed hiiglaslikud puust kohvrid seisavad nüüd tema kunagises elutoas, meenutamaks isanda “rännuhaigust”.

Kairi Toomet

Ilmunud Linnalehes, märts 2009