ÕNNETU KLASSIKU MAINEGA VILDE

Kairi Toomet, 2010

Ed. Vilde sünnist möödus 4. märtsil 145 aastat

Eduard Vilde pühendus oma elu viimased aastad täielikult loomingu redigeerimisele ja kogutud teostena väljaandmisele.  33 köidet, üle 8000 lehekülje, on tänini eesti kirjanduses ületamata saavutus. Vilde on enim kirjutanud eesti kirjanik! Kümneid jutte ja novellikesi, romaane, satiiri, reisikirju, näidendeid. Kirjandusteadlase Rein Veidemanni sõnul on Vilde Kogutud Teosed lausa omaette eesti kirjanduslugu, mille igast köitest, igast killust hargnevad viited, edasiarendused, ja see on vähemalt eesti proosat silmas pidades nagu mingi ammendamatu emanatsiooni allikas.

Vilde oli terve oma eluaja tõeline rahvakirjanik. Ta tunnetas rahva soove ja arenes ise koos nendega. 19. saj. lõpu Vilde naljajutud ( sh. tuntud “Vigased pruudid”) olid omas ajas erakordselt menukad. Maal ringi käinud raamatukaupmeestelt nõudis rahvas vaid Vilde teoseid. Kirjaniku raamatud olid ühed ainsamad, mis 19. saj. lõpus suurelt jaolt kõigil kodus riiulitel olemas olid, nii et Vilde panus eesti rahva lugema õppimisel on tähelepanuväärne.  19. saj. viimasel kümnendil tutvus Vilde Berliinis elades Euroopa kultuuri, poliitika ja kirjandusega. Just sealt sai alguse teda elulõpuni saatev tugev sotsiaaldemokraatlik maailmavaade. Vildest sai moodsalt mõtlev eurooplane, mitu aastat enne Noor-eestlaste loosungeid.

Kui 1902. aastal hakkas osade kaupa ilmuma „Mahtra sõda“, ootasid inimesed juba koidikul toimetuse ukse taga uut järge. Taoline edu ühele ajaloolisele romaanile oli enneolematu. Raamatust ammutati vaimset jõudu ja rahvustunnet. Vildest oli saanud eestlaste lemmik kirjanik. Legend juba eluajal. Peale ootamatut surma 1933. aastal, vajus Vilde aga kiiresti unustusse. Ta paigutati surnud klassikute kõrvale kirjandusajalukku. 1935. aasta loodi küll Eduard Vilde Mälestuse Jäädvustamise Komitee, ent kuni tegevuse lõpetamiseni 1940. aastal, ei  jõutud suur midagi ära teha. Üks tõsisem katse oli elusuuruses kirjaniku mälestussamba püstitamine (skulptor V.Mellik) Tornide Väljakule, ent ka see jäi ilmselt peale tuleva sõja tõttu teostamata.

Tõeline Vilde renessanss algas aga nõukogude ajaga. Seda võiks lausa Vilde buumiks nimetada. Kirjaniku eelpool mainitud sotsialistlik maailmavaade sobitus ideaalselt nõukogude  kirjanduse sotsrealistlikusse raami. Vildet oli ideoloogiliselt lihtne nõukogude kirjanduskaanonisse lisada. Justkui polnudki vaja midagi „sobilikku“ juurde pookida. Vildest sai nõukogude Eesti kirjanduse lipulaev! Tuhandelistes tiraažides ilmus Vilde uustrükke, jutukogumikke ( loomulikult äärmiselt põhjalikult valitud ja korrigeeritud sõnastuses) ja tõlkeid teistesse Nõukogude rahvaste keeltesse. 60ndate keskpaigaks oli kokku ilmunud ligi 100 erineva Vilde teose, kokku ligi 2,1 mln. Eksemplari! Nõukogudeaja keskmine Vilde teose tiraaž oli 18 000 eksemplari. Võrdluseks nt. enne 1917. aastat oli see number 1900. Hämmastavalt suurelt tähistati ka Vilde 100 juubelit. 4. märts 1965 oli Nõukogude Eesti suur pidupäev. Kõikide päevalehtede esilehed olid kaetud Vilde portreede, tema kohta käivate juubeliartiklite ja käsitlustega. Ka kultuuriprogramm juubeli tähistamiseks oli aukartustäratav: pidulik kirjandusõhtu „Estonias“, pärgade panek Metsakalmistul, Vilde juubelinäitus Kunstihoones, uuendatud ekspositsioon Vilde muuseumis, mitmete mälestustahvlite avamine, Vilde ausambale Harju tänavas nurgakivi panemine, Vilde kirjanduspreemia traditsiooni algatamine jne. Lisaks veel teatrietendused, monograafiad, artiklikogumikud ja filmid. Harju tänava monumendikonkursi võitis arhitekt A. Murdmaa ja skulptor E. Eskeli kavand avatud raamatust. Tänini elab see nukrat monumendielu Kirjanike Liidu vastas. Tookordse konkursi kolmandale kohale jäi aga märksa elavama sisuga Endel Taniloo ja Ülo Sirbi kavand jalutavast kirjanikust. Iseenesest igati värske idee ja ka kaasajal realiseerimist väärt. Taoline jalutav Vilde sobiks imehästi tema enda kunagise kodu juurde, Kadriorgu. Monumendikavandi kipsist makett asub Vilde muuseumi arhiivis.

Koolides käsitleti Vilde „Mahtra sõda“ ja „Külmale maale“ kui piiblitekste. Neid analüüsiti tegelaste haaval kuude kaupa. Pole siis mõni ime, et kõigil sai ühel hetkel Vildest lihtsalt kõrini! Ühekülgne pealesurutud retseptsioon rikkus täielikult kirjaniku maine. 90ndate alguseks ei olnud Vilde käsitlust enam olemaski. Isegi Vilde muuseum, mis oli 1946. aastat avatud oli 90ndate alul mitu aastat remondiks avalikkusele suletud. Rahvas unustas nii muuseumi kui kirjaniku! Märt Väljataga on ühes intervjuus ütelnud, et :“ Eduard Vilde on üks kõige õnnetuma klassikumainega kirjanik. Omaaegne särav elumees, seltskonnainimene ja armastatuim rahvakirjanik, on „tänu“ kooliõpetajatele  saanud tänapäeva noorte jaoks täiesti teenimatult peaaegu et igavuse kehastuseks. Vilde vääriks elule lähemale toomist.“Selle kommentaari andis Väljataga seoses Vilde-Wilde kaksikmonumendi poleemikaga 1999. aasta Tartus. Ajakirjandust sirvides tõdebki, et taasiseseisvunud Eestis ongi see kuju ise ja selle ümber toimunud poleemika ainsana suutnud tõeliselt Vilde teemalist uudiskünnist ületada. Millal algab siis uus Vilde renessanss? Kas siis kui nõukogudeajal koolihariduse saanud õpetajate põlvkond on lahkunud? Aga kas tänastele kirjandusõpetajatele õpetatakse Vilde kaasaegsemat ja mitmekülgsemat käsitlust? Aga kust need käsitlused tulevad, kui hetkel ei ole mitte ühtegi Vildele keskenduvat uurijat ei Kirjandusmuuseumis ega ülikoolide juures! Ka Vilde muuseumi puudub eraldi teaduri koht! Milles on probleem? Kas tõesti tundub, et justkui Vilde on nii läbi uuritud või puudub lihtsalt huvi?  Mina ei usu, et tänapäeva lugeja ei leiaks kontakti Vilde loominguga. Näiteks Vilde satiir ja lühiproosa paremik on vägagi kaasaegsed, samuti tema omaaegsed ühiskonnakriitilised arvamusartiklid. Lisaks see särav persoon, kes kogu selle loomingu koorma all peidus on. Rein Veidemann on tabavalt võrrelnud Vildet jõulupuuga, mille oksi katvaks kullaks-karraks ongi see vastuoluline aegunud retseptsioon, mille alt puu ise enam välja ei paista.  

Vilde vääriks elule lähemale toomist.

Kairi Toomet

Artikkel ilmus lühendatud kujul Postimehes 6.03.2010

 ja M. Kivastiku etenduse “Kivist külalised” kavalehel