VILDE BALKANIL JA TÜRGIS

Kairi Toomet, 2010

Eduard Vildel avanes 1903. aastal võimalus Teataja kulul sõita korrespondendina Balkanile ja Türki. Türgi provintsis Makedoonias  mässasid sõltumatuse eest võitlejad, Serbia siseriiklik olukord kääris- rahvas ja sõjavägi olid oma valitseja vastu ülestõusnud. Bulgaarias valitsesid ärevad noodid. Kõigest sellest kirjutas Vilde igapäevaselt Teataja välispoliitikarubriigis, tõlkides telegrammteateid ja välisajalehte uudiseid. Teda väga huvitas välispoliitika ja ilmselt ei olnudki ühtegi teist välispoliitikas nii pädevat eesti ajakirjanikku kui Vilde seda oli.

Tiheda päevatöö kõrvalt valmisid Vildel ka öötööna 1902. aastal ülimenukaks saanud romaan „Mahtra sõda“ ja 1903. aasta alguses „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Vilde oli üks kõige tuntumaid ja armastatumaid tolle aja kirjanikke. Teataja, kelle palgal ta ajakirjanikuna 1901. aastast oli, sai sellest loomulikult tublit kasu. Ilmselt ka seetõttu oli ajaleht lahkelt nõus kirjaniku Kagu-Euroopa teekonda finantseerima. Eelduseks muidugi, et Vilde teekonnalt reisikirju saadab.

29. märtsi Teatajas seisab lugejatele kuulutus: „Ühtlasi teatame, et Vilde oma teekonna Balkani poolsaarele, Itaaliasse jne. ette võtab ja et tema reisikirjeldused aprillikuus ilmuma hakkavad. Meie kaastööline sõidab muu seas ka Makedoonia mässulistest paikadest läbi ning saab Teataja lugejale jutustada, mis ta sealsest liikumisest näeb ja kuuleb”.

Vilde teekond Balkani suunas kulges esmalt mööda talle eelmistest reisidest tuttavat marsruuti: Tallinn- Riia-Berliin-Praha-Viin-Budapest.  Kesk-Euroopa linnad olid kõik talle tuttavad, Berliinis oli ta juba 1890. alguses ka mitu aastat elanud. Ent siiski Tsaari-Venemaalt tulnule olid Kesk-Euroopa pealinnad, Budapest, Praha ja Viin, väga kallid. Iseäranis kallis oli majutus. Tema teekonna odavaimad peatuspaigad olid nii Balkanimaades kui ka nt. Itaalias. Teelt saadab Vilde  Teatajale reporter-stiilis telegramme, mis avaldatakse reisikirja järjejutuna „Mööda maad ja merd“ pealkirja all. Vilde käis peatuspaikades võimalusel kuulamas eri poliitiliste suundumustega kõnekoosolekuid, olgu need siis Viinis juudivastased, Ungaris radikaalsed rahvuslased või Berliinis sotsiaaldemokraadid. Seal nähtu kohta saadab ta lisaks reisikirjale veel ka artikleid rubriiki „poliitika päeva ringvaade“.

Põhjalikumad reisimuljed lubab ta aga lugejale naastes kirja panna, kuna reisil olles selleks lihtsalt piisavalt aega ei jää. Nii tekibki olukord, kus Vilde reisikiri „Mööda maad ja merd“ ilmub ka veel aasta pärast füüsilist reisi ennast.

Vilde liigub peamiselt rongiga, see on odavaim, ent kus võimalik kasutab ka laevaga ( nt. mööda Doonaud liikudes). Tal on Kesk-Euroopa tarvis etteostetud ringreisipilet. Tallinnast minnes vahetas ta endale vene rublad prantsuse kullaks, seda sai kõikjal kohalikuks rahaks lihtsalt ümber vahetada. Oma reisi jooksul tuleb tal kokku kaheksa korda raha vahetada. Reisikohvris on tal peale pesu ja Teataja numbrite, mida talle jooksvalt peatuspaikadesse ka järgi saadetakse, enesekaitseks ka revolver. Tõsi, kirjanik polnud säärast masinat varem kunagi kasutanud ja õnneks ei pidanud ka vaatamata kriisipiirkonnas liikumisele, kasutama.  Viinist saab Vilde endale Türgi viisa, ent tema lootus ajakirjanikuna Makedoonia mässupiirkonda pääseda jääb aina väiksemaks. Välisriikide kodanike julgeoleku eest ei võtnud keegi vastutust ja seega konsulaadid sisenemiseks lubasid ei väljastanud. Vildele oli see väga suur pettumus.

Eriti süngetes toonides kirjeldab oma reisikirjas Vilde just Serbias, Belgradis nähtut. Esiteks oli see esimene nö. mitte Euroopapärane linna, kus Vilde viibis ja teiseks oli see linna ääretult kole, räpane ja vaene. Kogu riik kubises röövsoldatitest, inimelu ei maksnud mitte midagi, rahvas oli oma valitsejate vastu ülesässitatud. Muide Vilde näeb sealse kuningalossi juures jalutades ka vihatud kuningat Aleksandrit koos abikaasa Draagaga. Hiljem, tagasiteel olles, loeb ta ajalehest, et 11. juunil, mis oli paar nädalat peale tema seal viibimist, tapsid mässulised kuninga ja tema naise ning veel mõned ametnikud. Julgeoleku olukord oli kriitiline, igat võõrast käsitleti ohuna ja nii pidi ka Vilde mitmekordseid ülekuulamisi, pagasi- ja passikontrolle Teel Türgi pealinna üle elama. Bulgaarias sai Vilde hakkama elementaarse venekeele oskusega ja Türgi piiripunktist pääses ta läbi päheõpitud prantsusekeelsete fraasidega. Ülejäänud Euroopas sai ta kõikjal saksakeelega hakkama. Ta imestas isegi kui palju sakslasi kõikjal tegelikult on. Naljakal kombel tekitasid Vildele enim sekeldusi pagasist leitavad eestikeelsed Teataja numbrid.  „ Minu kohvritest leiti hirmsaid asju: neli Teataja numbrit, mille peale ametnikud tegid näo nagu näeksid nad Serbia kuningatrooni  kõikuvat. Kirglik lugemine ja uurimine algas. Mul tükkis naer vägisi peale, teades, et mõni tark punnik ennemini pühapäeva tunneb, kui Serbia tolliametnik eesti keelest jagu saab. Eks hakatigi pärima, et mis keel see olla.“, kirjeldab Vilde oma reisikirjas.  Tagant järgi humoorikas seik lõpeb sellega, et Vilde sealsetele ametnikele pisut eesti keeles ette loeb ja üritab selgeks teha, et seal midagi tsensuurivastast olla ei saagi, kuna ajaleht on Venemaa tsensuuri alt juba ühekorra läbi käinud. Türgi raudtee oli ilmselt turvalisem paik terves piirkonnas. Kuna mõne nädala eest oli seal toimunud Makedoonlaste poolt korraldatud Türgi piiripunkti raudteesilla õhkimine, siis kardeti just raudteedpidi tulevaid Bulgaaria ja Makedoonia mässajaid.  Iseäranis Türki sisenemisel oli ka relvade sissevedu rangelt keelatud. Sellele rakendati julma karistust. Ka Vilde kartis oma „ihukaitsja“ avalikuks tulemise pärast väga, ent õnneks tühja kinga sisse peidetud revolver jäi tolliametnikel avastamata. Küll aga konfiskeeriti taaskord Teataja numbrid. Türgi tolleaegsesse pealinna, Konstantinoopolisse, jõuab Vilde 28. aprilli 1903. Järgnevad kaheksa ülihuvitavat päeva on täis sealse kultuuri ja linna tundmaõppimist. Vilde annab reisikirjas läänest pärit inimesena hinnangu Türgi traditsioonilisele saunale, söögile-joogile, idamaiselt mustale ja kirevale tänavaelule ning sealsele usule. Ta proovib ja huvitub kõigest algupärasest ja on linnast lummatud. Ka Türgi Vene saatkonnast ei saa ta luba Makedooniasse sisenemiseks ja tal tuleb lõplikult see plaan maha matta.

Türgist viib Vilde tee edasi Kreeka kaudu Itaaliasse, Naapolisse ja Rooma. Just Rooma kirjelduste juures Vilde reisikiri „Mööda maad ja merd“ mai lõpul 1904. aastal katkeb. Esiteks oli üpris keeruline aasta pärast reisi neid kirjeldusi kuidagi värskena hoida ja teiseks suundus kirjanik ise tööle ajaleht „Uudised“ toimetusse.

Selle sama Balkani ja Kagu-Euroopa reisiga seostub otseselt ka teine, väga vähe tuntud, Vilde reisikiri „Läbi tahma ja tolmu“. See oli ametliku reisikirja „Mööda maad ja merd“ kõverpeeglisse asetatud variant, mis hakkas ilmuma esimesega paralleelselt Teataja Naljaosas. Vilde naeris seal välispoliitiliste päevateemade, läbi lillede ka eesti poliitliste ebakõlade ja mis peamine, ka iseenda üle. Selles avaldubki Vilde geniaalsus!

1930. alguses Kogutud Teostesse reisikirju valides ei pidanud Vilde „Mööda maad ja merd“ reisikirja taasavaldamise vääriliseks. Ta tegi selle põhjal kärbitud variandi, mis on avaldatud  „Reisielamusi Kagu-Euroopast“ pealkirja alla 1934. ja 1956. aastal. Põnevaid seiklusi, reisi praktilist kulgu ja Euroopa päevakajalist kommentaari täis originaal reisikirja ei ole seega kunagi peale Teataja joone all ilmumist täismahus avaldatud.

Kairi Toomet

Artikkel ilmus Maalehes 15.04.2010