Ilmar Ojalo (eestistamiseni 1937 Odenberg, 27.11.1910 Simititsa, Jamburgi maakond – 30.11.1989 Tallinn) on tuntud kui maalija ja restauraator, ühtlasi kui laialdaste kultuurihuvidega isiksus, kes tegeles kunstiajalooga, püüdis atribueerida tema kätte sattuvaid kunstiteoseid, uuris Eestist võrsunud ja eriti Tallinna  kultuuriloos silma paistnud kunstiinimeste biograafiaid,võttis osa Tallinna Linnamuuseumi koduuurijate ringi tegevusest, kuulus parapsühholoogia huvilisena Nõukogude Liidu Psühholoogiaseltsi Eesti osakonda, pidas loenguid ja  kirjutas brošüüri värvusmuusikast,jne. Teda võis näha nii kunstinäitustel kui ka kontsertidel. Sellised laia silmaringiga entusiastid on kultuurielus äärmiselt vajalikud.

Ent loomulikult moodustab tema pärandi tuuma ikkagi kunst. 1913 asus Odenbergide perekond Tallinna. Peale – hiljem Gustav Adolfi nime kandma hakanud – Poeglaste Humanitaargümnaasiumi lõpetamist 1929 ja mereväeteenistust, astus I.Ojalo 1931 Tallinna Tehnikumi, minnes 1932 üle Praha Tehnikaülikooli, kus õppis aastani 1936. Siis sai kunstihuvi ülekaalu ning järgnesid õpiaastad 1936-39 Helsingis, Soome Kunstiühingu kunstikoolis, kus tema õpetajateks olid William Lönnberg, Uuno Alanko ja Johannes Gebhard. Viimaselt sai ta ka teadmisi restaureerimisest. 1939 esines ta esmakordselt näitusel, nimelt graafikaga Suomen XXX Taidenäyttelul Taidehallis. 1940 märtsis esines ta EKKKÜ 23.näitusel Kunstihoones ja sestsaadik üsna korrapäraselt kodumaistel näitustel. Kesksel kohal on tema loomingus linnavaade, mis paistab silma motiivivaliku värskuse, meisterliku lakoonilise kompositsiooni ja peenetundelise värvikasinuse poolest. Kunstnik näeb poeesiat  linnaelu argipooles ja põhjamaiselt sombustes päevades. Tema laadi on võrreldud prantsuse maalija Albert Marquet’ omaga.

Aastal 1954 võeti ta Eesti Kunstnike Liitu, ajavahemikus 1945-50 töötas ta Tartu Kunstimuuseumis restauraatorina, stažeerides 1949 Ermitaažis ja 1950 Moskvas, I.Grabari juhitud Keskrestaureerimistöökodades. Saksaaegsetes ajalehtedes ilmunud karikatuuride pärast arreteeriti ta 1951 ning saadeti vangilaagrisse algul Vasalemmas, siis Molotovi oblastis. Pärast vabanemist 1955 sai ta kunstnik-restauraatori koha Teadusliku Restaureerimise Töökojas Tallinnas. Ta restaureeris 18.sajandi algupoolel maalitud plafooni „Europe röövimine“ Lai t.29, Vana-Vigala kirikust leitud altarimaali „Kaana pulm“, mille atribueeris õigesti Marten de Vosi (1532-1603) töökojale Antverpenis, Lohu mõisa pilttapeedid 18.sajandi lõpust „Don Quijote“ lugudega, Vene Teatri laemaalingud, jne. 1958 võttis ta osa seinamaalide restaureerimisest Moskvas, Novodevitšje kloostris.

Aastail 1961-63 töötas ta arhitekt-sisekujundajana Eesti Tööstusprojektis, hiljem tegutses lektorina ja harrastuskunstnike juhendajana, esinedes näitustel peale õlimaalide ka akvarellidega, mis on saanud diplomeid üleliidulistel akvarellinäitustel ja Balti akvarellitriennaalidel. Tema isikunäitused on toimunud Kunstisalongis 1973 ja 1985 ning Kunstihoones 1981 (koos teiste kunstnike-juubilaridega), samuti Kristjan Raua Majamuuseumis Nõmmel aastal 2000.

Käesolev näitus Kastellaanimaja Galeriis, mis on avatud alates 7. oktoobrist- o1. november 2010, on koostatud peamiselt Eesti Kunstimuuseumile, Tartu Kunstimuuseumile, Tallinna Linnamuuseumile ja  Tallinna Kunstihoone Fondile kuuluvatest töödest.

Näituse kuraator Mai Levin