2018 Enne valguse kustumist

Pressiteade

_____________________________________________________________________________

Tutvu näitusega:

Otseviide pealkiri 1   Otseviide pealkiri 2 Otseviide pealkiri 3

_____________________________________________________________________________

Enne valguse kustumist

Raadio masindab küladesse kodukultuuri.

Vändra raadiohuwiga esirinnas, külapillimehed õpiwad raadiost moodsaid tantsulugusid. Wastuwõtjate ostmine järelmaksuga ja puhta raha eest. Kuulajad hindawad raadiokultuuri.

Raadio lewik maal on arenenud jõudsalt, ning mõned optimistid ennustawad, et kui weel paar aastat edasi läheb, siis waewalt weel leiad maju, kus puuduwad raadiowastuwõtjad. Et saada läbilõiget raadiokuulajate arwamistest, nende kuulamisröömudest ja maksumuredest, selleks “Maa Hääle” kaastööline tegi ringkäigu Wändras, millist maanurka arwatakse raadiowastuwõtjate suure arwu poolest olewat esirinnas.

Wana-Wändra wallas Piista külas Pärnu jõe kõrgel kaldal elutseb käsitööline Mihkel Piirsalu, endise nimega Peterson, keda külastan esimesena. Peremees ise on sõitnud Pärnusse, kodus on perenaine ja noorem pere. Ajame siis raadiojuttu perenaisega ja 16-aastase poja Akseliga, ning märkan, et wiimane oma nooruse peale waatamata on juba kogenud amatöör, sest ta jagab arwustusi nii ühe kui teise sordi kohta.

Perenaine ütleb, et juba üleminewal aastal, kui meie külla esimesed raadiod tulid, tahtsime mehega ka endale raadio tuua. Siis oli aga waja muretseda tarwilikumaid asju. Alles sügisel, kui Pärnu raadioäri kohapealne esindaja siin raadiosid hakkas üles seadma, siis ka minu „wana” jäi nõusse ja ainult 19-krooiiilise sissemaksuga oligi meil aparaat käes. Ja nüüd näeme, et ilma raadiota oleks täiesti igaw elada, sest missugust muud meelelahutust meil siin külas on ja meeski laupäewa õhtul jätab mõned “pitsid” wõtmata ning siis kogu perekonnaga kuulame “lõbusatelt welledelt” wanu tantsutükke. Ega mu mees ju joodik ole, aga noh sõbrad weawad kampa. “Teil ju suur ja kallis raadio, kas maksukohustnsed muret ei tee,” poetan tagasihoidlikult selle küsimise perenaisele ning silmitsen laual asetsewat 9-lambi-list wälismaa s u u r s u p e r i t, mille hind pidawat olema 295 krooni.

“Meie kõike wälja ei maksnud ja lepingu järele maksame jaokaupa alewisse wõi ko–hapealse esindaja kätte, mis on hõlpsam kui linna wiies wõi postiga saates. Kui igal ajal maksta ei ole, ega siis äri ka kohe kallale tule. Aga rääkisime mehega, et kui juba osta, siis osta ikka kallim, mis on ka parem ja peab kauemini wastu.” “Kuidas “pilliga” rahul olete?” küsin nüüd Akselilt. “Oleme ka teist proowinud, kuid see on nüüd jäädaw “pill”. Oleme juba proowinud, et kallimat wastuwõtjat ostes tuleks walida wälismaa oma.” “Millist saadet teie perekonnaliikmed kuulawad?” “Isa kuulab kõige parema meelega päewauudiseid ja kuuldemänge, ema ja meie lapsed oleme rohkem huwitatud muusikast ja noored wennad-õed ei lase kunagi ühtegi lastetundi mööda minna.” “Palju ja missugused wastuwõtjad on siin teistel naabritel?”

“Siin ratastringi on palju raadiokuulajäid, ning peamiselt kõik on kodumaa wabrikute „Are” ja „Ret” 100 —200-kr. wastuwõtjad. Ainult Kummi talu peremehel Reimannil on sama aparaat mis meilgi. Kõige kallim, 300-kroonine, on Wihtra töösturil ja taluomauikul Ado Wihtrel. Kuid temal on omal elektrijaam ja sellepärast kuulamine ka midagi ei maksa.

Noor tütarlaps Hilda Reier WanaVändra Pumbiojalt, ametilt õmbleja, on oma mugawa kambrikese sisustanud moodsa mööbliga ja kõigele täienduseks umbes kuu aega tagasi ostnud „Are” wastuwõtja 180-kroonise „Wikingi”.

“Milleks ostsite raadio?” Neiu waatab küsiwalt mulle otsa ja hakkab siis jutustama: “Mõtlesin ikka, et ostan endale jalgratta. Aga arwasin jälle, et õed mul Tallinnas ja kaua minagi siin olen. Ja kui ma lähen linna, mis ma siis rattaga teen, raadio on seal niisama wajalik kui siingi. Aga kuludega pean nüüd kokkuhoidlik olema ja pidudel käimine tuleb hoopis maha jätta, sest raadio tuleb tasuda. Esmalt olin hädas naaberkorteri elanikega, sest need muutusid minu raadio pärast rahutuks ja kaebasid, et nemad nüüd magada enam ei saa. Võttis mul nii tuju ära, et pidin raadio juba tagasi andma, kuid siis ühel ööl just keskõö paiku sama naaber oma „teisepoolega” tegi niisugust “kuuldemängu”, mis kogu maja ärewile ajas ja siis ma leidsin, et minu raadio küll ikka kellelegi tüli ei tee ja peale kella kümmet mängin poole häälega.”

Sergei Anula i t i s, sündinud leedulane, on nüüd Eesti alam ja tunneb end nagu oma kodumaal. Wõttis osa Eesti wabadussõjast ja sellest ajast jäigi Eestisse, ning enamik aega on talusulasena teeninud Wändras. Praegu on Suurejõe lähedal Liiwa asundustalu sulaseks. Ostis alles hiljuti endale „Are” „Masurka” (naaberperemehe Anton Luhaorgi soowitusel, kellel samasuguue “pill”), maksis kohe sisse 50 krooni ja loodab aparaadi kindlasti juba poole aastaga kinni maksta. Arwab endamisi, et tõin raadio tallu, küllap perenaine nüüd ehk ka weidi palka juure paneb. Raadiowastuwõtjate poolest on tihe ka Uue-Wändra wald. Kadjaste külas on 20 talu ja kümme raadiot. Hinnalisema raadio külla on äsja muretsenud Siimu talu omanik Kaas, kelle raadiowastuwõtja maksab üle 300 krooni. Tuntud tõukarja aretajal Küla-Andressonil on „Are” 240kroonine “Põhjanael”.

“[pildigalerii tag´i koht]”

PEALKIRI

Alapealkiri

tekst

“[pildigalerii tag´i koht]”

 

____________________________________________________