2016. Kaherattalised Eestimaa teedel

Plakat

Aastanäitus

juuni 2016 – mai 2017

Näituse eesmärk on tutvustada 19. sajandi lõpust kuni 21.sajandi esimese pooleni, Eestimaal sõitnud jalg- ja mootorrattaid, mis lihtsustasid fotograafide igapäevatööd. Samu  sõiduvahendeid, millega fotograafid mööda maad ringi sõitsid, kasutati laatadel pildistamise rekvisiitidena. Nii jalg- kui mootorrattaga seoses on kavas lähemalt tutvustada ühte konkreetset fotograafi. Ühtlasi eksponeeritakse näitusel ka ühte tolleaegset jalgratast  ja võimaluse korral ka mootorratast, mille juures külastajad saavad „laadapilte“ teha.

Näitus toimub 2. korruse kahes saalis ning selle tõttu uuendame ka fotokaamerate ekspositsiooni , mille tõstame tagumisse näitusteruumi, kus aastanäitused siiani on toimunud.

Näituse temaatika võib huvi pakkuda laiemale ringkonnale, sest viimastel aastatel on näha olnud inimeste suurenenud  huvi vanade fotode ja üldse tehnika vastu. Antud näitus haaraks mõlemaid huvigruppe ning ka tänu põhjalikule uuendusele loodame muuseumis suurendada külastajate arvu.

Kõikide ümberkorralduste ja näituse kulud ei oleks suuremad kui tavapäraselt aastanäituste puhul. Tehnika eksponaadid üritame hankida erakogujate käest (esialgsed läbirääkimised on juba toimunud) ja fotomaterjal pärineb Fotomuuseumi kogudest ja erakollektsinääridelt.

Kuraatorid: Taavi Veiler, Merili Reinpalu
Kunstnik: Anne Järvpõld
Tänud: Mall Parmas, Sander-Ott Eelmaa, Jalgrattamuuseum (Valdo Praust), Heiki Muda, Elo Selirand, Meelis Kütt, Aivar Rääk, Annely Miil, Tanel Verk

_____________________________________________________________________________

Näituse vaated:

Kaherattalised Eestimaa teedel

Flaier

Hullul autoajastul on ka Eestis toimunud üks taassünd. Kõikide meeli on vallutanud kaherattalised.

Olgu need siis tsiklid, jalgrattad või tõukerattad. Meie hallis ja heitlikus kliimas on need ka ühed armsad kevadekuulutajd nagu esimesed liblikad või kärbsed.

Kaherattalised liikumisvahendid on olnud asendamatud abimehed juba ammu. Kuidagi tuli ju kohale saada, eriti maal. Enne sõda elas maal palju rahvast ja ühistegevus oli au sees. Noored korraldasid väljasõite igat sorti ratastel. Moodustati rattaühinguid ja -seltse. Tehti palju ühispilte ning nendel muutuvad rattad aina moodsamaks. Sellesama kaherattalisega jõudis kohale ka fotograaf, kes kõik need sündmused jäädvustas.

Nii kujuneski välja, et 1930.aastate lõpuks oli Eesti väga kõva jalgrattamaa. Ühe inimese kohta oli Eestis Taani järel maailmas kõige rohkem jalgrattaid.

Valdur Mikita leiab oma „Lingvistilises metsas“, et eestlase jaoks ei ole jalgratas mitte niivõrd liikumisvahend kuivõrd tunnetuslik riistapuu. Raudhobu seljas muutuvad sõitja meeleolu ja keeletaju. Sõitmine on nii vabastav kui innustav tegevus.

Fotomuuseumi näitus tutvustab meie rattakultuuri kahe ereda näite varal. Ratas oli töövahend ja ka pildistamisel rekvisiit ning fotograaf-rattureid oli Eestis palju.

Tänu neile on piltidel näha, kuidas arenes masinapark 20.sajandi algusest Teise maailmasõjani, kuidas kõik muutus, käies kaasas moe ja praktiliste vajadustega.

Kõik siin maailmas on korduv. Vanalinna munakividel sõites annab kella daamijalgrattal sõitev hipsterineiu. Kitsal tänaval tuleb jälgida, et ei jääks tõukeratta alla, millel kihutab uljas vanaproua.

Meil on olemas oma „tour de öö“, mis ühendab noori ja vanu.

Kaherattalistega käiakse kaugetel maadel ja ohtlikel teedel. Aga ikka jõutakse koju tagasi.