Fotomuuseumi aastanäitus tutvustab enne II maailmasõda ning selle ajal Tallinnas asunud lennuvälju ja nendes toimunud tegevust. Kolme lennuvälja looga saab tutvuda ajalooliste fotoülesvõtete, haruldaste dokumentide ja esemete kaudu. Näitus jääb avatuks 2018. aasta oktoobrini.

Vabadussõja ajal ning selle järel kujunes Lasnamäest Eesti lennuväe peabaas. Esimese maailmasõja ajal rajatud lennuväljal toimus aktiivne tegevus kuni teise Nõukogude okupatsioonini ning kahe maailmasõja vahelisel perioodil tegutses seal ka lennukompanii „Aeronaut”. Vesilennukite esimeseks baasiks oli Lennusadam oma kolmekuplilise angaariga. 1930. aastatel kolisid Eesti sõjaväe vesilennukid oma endisest asukohast Lennusadamas üle Ülemiste järvele, kuhu oli rajatud moodne lennuväli. Järvele said maanduda ja sellelt õhku tõusta ka vesilennukid ning talvel jääga toimusid suuskadega varustatud lennukite maandumised ja õhkutõusmised järvejäält.

kuraator: Taavi Veiler
kujundus: Rita Rahu ja Lilian Juhkam
koostööpartnerid: AS Grano Digital, Klavis OÜ, Meediagrupi OÜ, Red Hat Group Design OÜ, AS Toode, T&M TÖÖTUBA (Tõnu Vainküla), ML Novator OÜ, Marko Roolaid, Roolaid OÜ, Luisa Tõlkebüroo OÜ, Leo Savila, Lennart Kumm

_____________________________________________________________________________

Tutvu näitusega:

ÜLEMISTE

LASNAMÄE

AVIOTÖÖKOJAD

ERALENNUSELTS “AERONAUT”

_____________________________________________________________________________

ÜLEMISTE

16. novembril 1931 algasid Ülemiste lennuvälja ehitustööd ja järgmise aasta 1. juunil sooritati Ülemistel esimene proovimaandumine. Esimeseks reisilennukiks oli lennuväljal 18. augustil 1932 maandunud Poola LOTi lennuk. Aja jooksul kolisid kõik Tallinnaga ühendust pidanud lennuliinid Ülemiste lennuväljale.

1935. aasta suvel oli Ülemiste juba üsna aktiivne lennuväli: iga päev maandus ja startis seal kuus lennukit, keskmiselt käis sealt päevas läbi 45 reisijat. 1935. aastal aprillis valmis Ülemiste järvel vesilennukite randumise sild koos väikese kaarsilla ja tollihoonega. Tänu sellele kolisid Ülemistele ka seni meresadamat kasutanud vesilennukid. Samal aastal valmis Ülemiste lennuvälja administratiivhoone, mida esialgu kasutati ka reisijate ooteruumina.

Siiski oli Ülemiste lennuühendus tol ajal ajutise iseloomuga. Lennuvälja pinnas oli nii pehme, et kevad- ja sügishooajal lennukid seal maanduda ei saanud. Siis jäid liikvele vaid Ülemiste järve kasutanud vesilennukid. Kui seal aga vesi külmus, katkes lennuühendus sootuks, kuni jää oli nii tugev, et suutis taluda väiksemate lennukite maandumisel saadavaid hoope.

1936. aasta jaanuaris andis Vabariigi valitsus 226 000 krooni krediiti Tallinna eralennuvälja väljaehitamiseks Ülemistele. 20. septembril 1936 toimus Ülemiste lennuväljal uute stardi- ning maandumisradade avamine. Tegemist oli Eestis esimeste betoneeritud lennuradadega. Rajad paiknesid kolmnurkselt, lisaks oli betoneeritud ka ruleerimisrada lennujaama hooneni.

1936. a novembris alustas Ülemiste lennuväljal seitsme töölisega tööd Lennuinspektuuri lennukite remonttöökoda. Hoonete rajamine lennuväljale jätkus ka 1937. aastal, mil Ülemiste remonditöökoja omanikuks sai äsja asutatud Aeroklubi. Sellel olid juba palju laiemad plaanid ning lennuväljalt renditud hoonetes alustati Aeroklubile lennukite ehitamist.

1938. a veebruaris lõppes Ülemistele rajatava teenistushoone konkurss, mille 14 töö hulgast valiti parimana välja arhitekt Artur Jürvetsoni ja Roman Koolmari projekt. Teenistushoones olid ruumid raadiosidele, postiasutistele ja meteoroloogiajaamale.

22. juulil 1940 kell 12.00 tuli Ülemiste lennuväli üle anda Vene lennuväe üksusele. Kõik seal asunud Eesti lennukid said loa kolida Lasnamäe lennuväljale (endine Poola, nüüd juba interneeritud reisilennuk Lockheed 14, lennukompanii AGO kaks Ju 52 reisilennukit ning Aeroklubi PTO-4 õppelennukid).

Sonderstaffel Buschmann / Seeaufklärungsfliegergruppe 127

LASNAMÄE

1918. a 21. novembril üle võetud Lasnamäe lennuväljast oli vaid veerand kasutuskõlblik. Aerodroomi juurde kuulus neli puust angaari, kolm väiksemat maja, kaks talli, kaks ladu, üks kuur, üks töökoda ning lagunenud köök.

Vabadussõja ajal ja järel kujunes Lasnamäest Eesti lennuväe peabaas. Tolleaegne lennuvägi koosnes maalennu ja merelennu eskadrillidest.

Suurem osa maalennu eskadrillist asus Lasnamäel ning merelennu eskadrill Miinisadamasse rajatud betoonangaarides. Lisaks viiele angaarile asusid Lasnamäel maalennu eskadrilli kantselei, meeskonna eluhooned ja muud abihooned. Lennuväe kesktöökojad olid sel ajal sadamatehase hoonetes.

Viies angaar saabus Lasnamäe lennuväljale 1919. aastal, kui Pirita jõe suudmes asunud ajutise lennusadama angaarid koost lahti võeti ja kaks neist Tartusse Raadile viidi ning üks pandi uuesti üles Lasnamäel. Sellega esialgu Lasnamäe lennuvälja laiendamine ka piirdus. Vabadussõja lõppedes oli rahast puudus kõikjal ja investeeringud lennuväe arenguks olid üsna kitsid tulema.

1923. a jõudis Lasnamäe lennuväljale elekter. 1926. a aprillis sai lennuväli öiste lendude sisseseade – elektrijõujaama koos helgiheitjaga. Sellest ajast peale hakkas sõjavägi seal sooritama ka öiseid lende.

Peale eralennuseltsi „Aeronaut” pankrotistumist jäi Lasnamäe täielikult sõjaväele. 1929. aastal valmisid Lasnamäel üleajateenijate elamud, vankrikuur, tallid, toidukelder, relvaladu ja muud teenistusruumid. 1930. aastal püstitati sinna ka raudbetoonist angaar ning 1932. aastal valmis raadiojaama hoone.

1940. aasta 23. juuni hommikul kell 08.00 saadi korraldus kaheksa tunni jooksul Nõukogude sõjaväe jaoks vabastada Lasnamäe lennuväli. Seal asunud lennukid pidid ükshaaval viieminutiliste vahedega lendama Jägala lennuväljale.

AVIOTÖÖKOJAD

1925-26 valmis Lasnamäel lennuväe ruumikas töökoda, mis võimaldas nädalas remontida 10 lennukit. Sellest ajast peale asusid ka lennuväe töökojad (hiljem nimetati Lennubaas ning Lennuväe Baas) samuti Lasnamäe lennuväljal.

ERALENNUSELTS “AERONAUT”

22. märtsil 1921 registreeriti Eestis eralennuselts “Aeronaut”, mis alustas lende sama aasta suvel ja kasutas maalennukitele samuti Lasnamäe lennuvälja. Aeronaut kasutas algul ka sõjaväe angaare ning teenindust. Siiski jäi eralennuliini kolimisest sõjaväe lennuväljale palju lahtiseid otsi. Sellest kasvas ajapikku välja tõsine konflikt lennuväe juhtkonna ja Aeronaudi vahel.

1922. aasta juulis sai Aeronaut Lasnamäel 12 aastaks rendile 4000 ruutsüllase maatüki. 1. augustil algasid sellel raudbetoonist angaari ehitustööd, mis loodeti lõpetada kuue nädalaga. Angaari pikkus oli 16, laius 10 meetrit. Lisaks angaarile rajati ka töökoda koos teenindus- ja olmeruumide ning reisijate ooteruumiga. Oma angaarist hoolimata jäid suhted sõjaväega segaseks – stardi- ja maandumisrada hooldas endiselt sõjavägi, kes nägi Aeronaudis pigem käopoega, kes nende pessa on sokutatud ning nüüd neid sealt välja üritab trügida.

25. septembril 1924. a arutati Lasnamäe lennuvälja olukorda Tallinna linna majanduskomisjonis. Olukord oli sel hetkel pisut kummaline – sõjavägi rentis umbes 3 tiinu suurust maa-ala, mis oli tema hoonete all, Aeronaut rentis oma angaari ja ehitiste alust maad, aga lennuväli ise (umbes 55 tiinu) ei kuulunud neist kummalegi – oli linna maa. Nüüd soovis sõjavägi sõlmida lepingu ka lennuvälja rentimiseks. Aeronaut esines vastulause sooviga, et lennuväli jääks avatuks ka eralennukeile. Lennuväli antigi sõjaväele rendile koos klausliga, et see peab jääma avatuks maandumiseks ka eraõhusõidu ettevõtetele, millel on Eesti Vabariigi piires tegutsemiseks valitsuse luba. Sel korral ei õnnestunud lennuväelastel Aeronauti veel välja puksida.

1. mail 1926 keelas sõjavägi Aeronaudil Lasnamäe lennuvälja kasutamise. Konflikt leidis lõpliku lahenduse aasta hiljem, kui Aeronaut lõpetas 11. aprillil 1927 oma tegevuse. 1928. a sai lennuvägi enda kätte ka pankrotistunud Aeronaudi angaari ning teenistushooned.

Näituse vaated

Fotod