Näitus tutvustab Tallinna sõjasadama, admiraliteedi ja rannikukindlustiste jooniseid, maale ja graafikat ning fotosid. Avastamist väärt on kolmest suurehitisest – Kalaranna ja Topeltpatarei fordist ja Uuslinna kasarmulinnakust eri aegadel tehtud maketid.

Suure Põhjasõja (1700–1721) tulemusena läks kogu Eesti ala Vene keisririigi koosseisu. Tallinn oli sõjaliselt oluline eelkõige Vene mereväele kui laevastiku eelbaas. Kohe pärast linna vallutamist septembris 1710 jätkati rootslaste alustatud töid sadama ja rannikukindlustiste ehitamisel.
Vene plaanid Tallinna sõjasadama väljaehitamisel olid suured, kuid 18. sajandil jäid need enamasti täitmata. Üks põhjus oli ka Paldiski sõjasadama kohati samaaegne ehitamine, mistõttu lõpuks kannatasid rahapuuduse all mõlemad sõjasadamad. Alles 19. sajandil ehitati sõjasadam suuremalt välja ning kindlustati oluliselt Tallinna ümbritsevat rannikut.
Krimmi sõja (1853–1856) ajal oli Vene laevastiku tegevus alalhoidlik, sest jõud ei olnud vastasega samas suurusjärgus. Tallinna rannikukindlustised aga olid juba piisava heidutusega, mistõttu kokkuvõttes võiski merelt ohtu oodata, sest vastane ei söandanud kindlustatud linna ja sadamat otseselt rünnata. Pärast sõda lõpetati aga üldse Tallinna kindluse tegevus.
Näitusel eksponeeritakse Tallinna sõjasadama, admiraliteedi ning rannikukindlustiste jooniseid, kunstnike poolt tehtud maale ja graafikat ning hilisemaid fotosid. Kolmest suurest ehitisest – Kalaranna ja Topeltpatarei fordist ning Uuslinna kasarmulinnakust – eri aegadel tehtud maketid on näituse üks avastamist väärivamaid osasid.
Tallinna omaaegu kavandatud või teostatud sadama- ja kindlusehitisi on tänapäeva linnaruumis raske äratuntavalt kujutadagi. Seetõttu jääb vaataja otsustada, kas linn oleks nende ehitiste valmisehitamisel ja säilimisel rohkem võitnud või kaotanud.
Näituse kuraatorid on Robert Treufeldt ja Ragnar Nurk ning kujundaja Ivari Männi.