2022. aasta alguses kuulutas Tallinna vene muuseum välja ideede konkursi “Sinu muuseum – sinu näitus”, kus võisid osaleda kõik soovijaid. Parimad projektid viiakse ellu.

Näitus “Kaasav ELU“

Inimesed, sõltuvalt erivajadusest tulenevast, ei suuda alati hankida keskkonnast vajalikke teadmisi. Seda võib piirata nii füüsiline ligipääsetavus kui ka vaimu- ning meelepuuded. Käesolev näituse nimetus on “Kaasav ELU”, kus püütakse luua keskkond, mis arvestab küll erivajadustega, kuid on kasutatav kõigile. Olulise osana pakutakse kogemust läbi tunnetuse. Tunnetus on kui keel erinevate vajadustega inimeste vahel, kus kogemuse läbi saadakse teadmisi. Võib tõdeda, et see keskkond on loomulik kõigile ja erivajaduse mõiste puhul tekib vaid küsimus, et kas erivajadus on ikka eriline?

Irina Tšistjakova isikunäitus „Lillede aeg“. Botaaniline bareljeef

Botaaniline bareljeef kujutab endast kipspinnale tekitatud taimede mahulisi kujutisi. Need on saadud kipsi valamisega savivormi, millesse on vajutatud taimede jäljendid. Botaanilise bareljeefi kunst tekkis varajaste looduseuurijatest botaanikute traditsioonidest. See meetod tähendab loodusliku objekti pinna kui loodusliku pitseri kasutamist. Sarnaselt iidsetele kivististele kujutab kipsbareljeef iga õie ja rohukõrre struktuuri, tuues esile üksikasjade elegantsi.

Svetlana Vetrova isikunäitus „Nõiduslikud unenäod“

Looming on nagu maagia, mis lummab ja haarab endaga kaasa neid, kes sellele kutsele alluvad. Ja meie nõiduslikud unenäod korduvad meie teostes, lummates meid endid ja tehes nende osaliseks ka vaatajad, kutsudes looma, lisama meie maailmale headust ja muinasjuttu. Näituse põhieesmärk on tutvustada ja populariseerida autori nukukunsti kui dekoratiiv- ja rakenduskunsti omaette suunda. Iga nukk on unikaalne, valmistatud käsitsi ja ainueksemplarina. Igaühel neist on oma nimi, ajalugu, meeleolu ja kordumatu karakter. Tehnikana on kasutatud isekõvastuvat plasti ja tekstiili. Skulptuurid on voolitud ainueksemplarina. Kõik aksessuaarid, parukad ja jalatsid on teinud nukkudele autor ise.

Olümpia 80 pärand Valeri Bartenjevi kollektsioonist

2022. aasta juulis möödub 42 aastat 1980. aasta olümpiamängudest. Just siis, 1980. aastal, sai Tallinn tõeliseks rahvusvaheliseks spordikeskuseks, linnaks, kus korraldati olümpia purjeregatt. Linlased võtsid sellest kõigest otseselt ja elavalt osa. Ehitasid innuga olümpiaobjekte ja rõõmustasid, et kodulinn oli seotud millegi helge ja pidulikuga.
Tallinna regati sümboliks sai hülgepoeg Vigri. Tollal valmistati palju suveniire ja talismane, mis ongi näitusel välja pandud.

Maria ja Natalja Kudrjavtseva isikunäitus „Kodutunne“

Integreeritud näitus, kuhu on oma tööd välja pannud noor kunstnik Maria Kudrjavtseva koos loodusmaterjalidest ja savist ehete ning sisustuselementide valmistamisele spetsialiseerunud Natalja Kudrjavtsevaga. See on vene inimese pilk Eesti loodusele, maailmatunnetus emotsionaalsete läbielamiste kaudu, nägemus, osalus. Ühtaegu on see püüd jagada oma avastusi, leide ja tundeid vene inimesega. Kutsuda teda üheskoos looma, läbi elama, uut avastama.

Albert Volkovi isikunäitus “Valgusega, minevikust”

Näitus ”Valgusega, minevikust” kõneleb meile sellest, kuidas elavad ja annavad valgust minevikust pärit esemed. Paljudel on kodudes disainiks või kodu kaunistuseks vanu ja antiikseid esemeid. Seal nad seisavad, püüdes pilku, kuid kahjuks tolmu kogudes. Neid vahel vaadatakse, ehk meenutatakse mõnda põnevat seika või lihtsalt kuuldud juttugi, kuid siiski ei kasutata neid päriselt enam kunagi. Nende aeg on läbi. Kahju ikkagi, need on tegelikult ilusad esemed. Näitusel ”Valgusega, minevikust” näeb külastaja, kuidas vanad ja auvääred esemed on saanud omale uue elu disainvalgustite näol. Need valgustid on omapärased, unikaalsed ning kohati ka veidi imelikud. Kuid miks ikkagi just valgustid? Aga just sellepärast, et sellisel moel need vanad esemed lisavad meie eludesse valgust pimedatel öödel, toovad meie kodudesse hubasust ning oma imeliku välimusega tekitavad meis ja meie külalistes veidi elevust. Loomulikult ka see, et nad on uuesti kasutuses!

Stanislav ja Gleb Netšvolodovi isikunäitus „Põhjakaldad“

Mõlemad kunstnikud, isa ja poeg, töötavad äratuntavas stiilis, mida nad ise määratlevad fantastilise või maagilise realismina. Netšvolodovite teostele on iseloomulik iroonia, dekoratiivsus, orienteerumine klassikale ja metafooride rohke kasutamine. Nende loomingulise maneeri on vorminud kunsti ja kirjanduse põhjalik tundmine, mis ilmnebki ajalooliste tekstide kasutamisena kunstilises teemaarenduses. Lisaks linnateemadele (Tallinn, Tartu) on näitusele välja pandud ka tööd „külatsüklist“ – Peipsi-äärsed maastikud, omalaadsed stseenid külaelust, lisaks kohalike elanike, Eesti unikaalse vene kultuuri hoidjate portreed.

Olga Tsaregorodtseva isikunäitus „Värvikülluse kooskõla“

Näitusekülastajatel avaneb võimalus avastada enda jaoks imeline kollaažimaailm. Näha tavalistes asjades uusi kujundeid ja vorme. Tunda, kuidas oksake, leheke, puukooretükike vaimustavad oma iluga, näha värvirohkuse kooskõla meid ümbritsevas maailmas. Meie, Eestis palju aastaid elanud venelased, haarame endasse kohalikku koloriiti ning selle tunnetamise kaudu loome uusi kunstiteoseid, mis erinevad vene ja eesti kultuurist. Emade ja vanaemade hoolikalt hoitud ehtelaekad mitmevärviliste  nööpidega omandavad uue elu pildil, kus on südameke, kingitud tähtsaks perepäevaks, või värvikad lilled tantsisklevates päikesekiirtes lastetoas. Kollaaž ongi seepärast huvitav, et on võimalik kasutada mis tahes materjale ja kujutada mõeldut igasuguse tehnika abil. Ja siin ongi nüüd see nõiduslik loominguaeg, mis pakub hingele harmooniat ja rõõmu.

Gennadi Eltsovi isikunäitus “KRISTLIKUD KIRIKUD EESTIS, EUROOPAS JA VENEMAAL”

Näitus “KRISTLIKUD KIRIKUD EESTIS, EUROOPAS JA VENEMAAL” esitleb Eesti, Venemaa, Saksamaa, Hollandi ja Prantsusmaa kirikute maastikuvaadetega maale ja graafikat.

Ilja Jakovlevi isikunäitus „Vene müstiline folkloor nüüdiskunstis“

Näituse peamine idee on näidata nende vene müstilise folkloori kanooniliste tegelaskujude „surematust“, keda on näidatud kogu kujutava kunsti ajaloos. Alates kuraditest ja deemonitest, kes väljendavad patte ja pahesid keskaegsetes raamatutus kuni juba hilisemate ja meile tuttavamate Baba-Jagaa ja Metsavanani. Side folkloori ja siinsete venekeelsete elanike vahel on nüüd mitmetähenduslikum kui kunagi varem. Noored vahel ei tea enam pooligi neist olenditest, veel vähem nende „missioonist“ siin maailmas. Vanemad inimesed mäletavad ja teavad. Mina arvan, et sidet esivanemate folkloori ja meie vahel ei tohi lõhkuda, katki rebida. Seepärast tahaksin valgustada seda teemat oma tulevasel näitusel.