Näitus Tallinna rahvaste muuseumis
„MUSTAMÄE. KAS UNISTUSTE LINN?“

Tallinna Linnamuuseumi filiaalis Pikal tänaval on avatud Mustamäe ajaloost rääkiv näitus, mis avab linnaosa sünni ja kujunemise lugu ning vaatab ka tulevikku. Millest unistasid linnaplaneerijad ja millest need, kes siia korteri said? Kas me sellist Mustamäed tahtsimegi?

Linnakultuurile keskendunud Tallinna rahvaste muuseumis avaneb provokatiivne sissevaade Mustamäele, mis on Eestis kõige puhtakujulisem modernistlik utoopiaprojekt. “Mulle meeldib mõelda, et praegu üle Euroopa moesõnaks muutunud 15 minuti linna kontseptsioon on siin kenasti olemas – võid olla täitsa paikne, sest olemas on lisaks kodule ka töö, haridusasutused, poed ning palju rohelust. Ainult et Mustamäed ei reklaami keegi innovatiivse, keskkonnateadliku, teaduspõhise tervikliku linnaruumina. Kuigi just neid põhimõtteid peeti silmas 1950.-1960. aastatel linna kavandades,“ muigab näituse kuraator Karin Paulus.

Tähtis on meeles pidada, et Mustamäe pidi sümboliseerima läbi nõukogude aja head elu. Omaette korter, kus on ka soe vesi, keskküte, kanalisatsioon, elekter ja telefon, jäi paljudele kadestamisväärseks unistuseks. Mustamäe arhitektuur oli moodne ja sõiduvahendiks oli sarviline keskkonnasõbralik troll. Siinsetes mikrorajoonides oli kohe ka lasteaed, kool, töökoht, kauplus ja meelelahutus, metsas aga suusarajad ning kelgumägi. Mustamäe oli ka põlvkonnaprojekt –  siia kolisid noored tegusad spetsialistid, kes olid seotud näiteks tänase Tallinna Tehnikaülikooliga. Nüüdseks on Mustamäe elanikkond kõige eakam pealinnas.

Mustamäele järgnes kogu Eestis laiem masselamuehitus, kuid sarnast süsteemset terviklikkust ei suudetud Lasnamäel, Annelinnas ega mujal enam luua. Paulus mainib, et näiteks Rootsis on üheks analoogiks Vällingby, mille ideeks oli ABC linn (ABC-stad) – akronüüm sõnadest Arbete – Bostad – Centrum, „Töö – Elukoht – Keskus”, kus sooviti rahvale pakkuda kõike eluks vajalikku ning kuhu sõitis metroo.

Kuraator Denis Jatsenko on osanud mitmenda põlve mustamäelasena näitusele sisse tuua kohalike elustiile – pannud tähele, mida kasvatatakse rõdudel, kuidas kogunetakse garaažides; kus käidi varem ning kuhu siirdutakse nüüd pidutsema ja turule, millega ollakse rahul ja mille üle nurisetakse. Näitus vaatleb, kuidas kunagine uuenduslik ehituskunst ei sobi eakatele, keskkond on kohati üheülbaline ja mõnel pool tekitab võõrastust kultuuriline mitmekesisus.

Väljapanekul avatakse linnaosa ajalugu, inimesi, maamärke kunagistest menulokaalidest tehnikaülikooli linnakuni, vastuolusid ning ka nende võimalikke lahendusi. Eriliseks rosinaks on näitusele muuseumi siseõu, kus taimede kaudu tutvustatakse Mustamäe muutumist, näiteks liiviku loodust, tallinlaste jaoks köögivilja kasvatamist, tänaseid kogukonnaaiakesi. Lisaks on vahvate makettidena esitatud iseloomulikud majatüübid.

Oma värskeid visioone, kuidas võiks renoveerida tüüpkortermaja 1-464, tutvustasid eraldi väljapanekul ka Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna III kursuse tudengid, keda juhendasid Sille Pihlak, Siim Tuksam ning Adam Orlinski.

Muuseumi aknalauale hakkavad edaspidi ilmuma temaatilised kompositsioonid, mis tutvustavad mustamäelaste jaoks olulisi pidupäevi.

Väljapaneku kujundaja on Jekaterina Poltavets, kes tõlgendab bauhauslikku esteetikat ja motiive julgelt tänapäevases võtmes.

Näitus on avatud alates 20.07.2023 ja jääb avatuks kaheks aastaks.

Kuraatorid: Karin Paulus, Denis Jatsenko
Kunstnik-kujundaja: Jekaterina Poltavets (Katline Graphic Design)
Meeskond: Julia Kornejeva, Irina Krivorukova, Aleksei Kalatšov


Näituse publikuprogramm

 

Tallinlasi korteripuudusest päästma pidanud 60 000 inimesele mõeldud Mustamäe esimene korterelamu valmis 1962. aastal.

Fotod: Vaade Mustamäe nõlvalt Mustamäe ehitustele. (TLM F 9946:26); Tallinna Linnamuuseum;
Tallinn, Mustamäe tee 147-117 vastas olev hoone (TLM Fd 32:40); Tallinna Linnamuuseum;

https://www.muis.ee/museaalview/2970453

https://www.muis.ee/museaalview/3483427