Aastanäitus (juuni, 2015 – mai, 2016)

Näitus „Varjust välja. Esimesed naisfotograafid Eestis“ seab ritta neli naisfotograafi, kelle tegevus jäi XX sajandi esimesse poolde. Anna Kukk (1885-1960), Lydia Tarem (1904-1979), Hilja Riet (1905-2006) ja Evi Lemberg (1904-1999) on naised, kelle ühiseks nimetajaks on fotograafia. Kõik neli naist tegelesid pildistamisega terve elu.

Evi Lemberg töötas abikaasa kõrval ning hiljem iseseisvalt Tallinnas. Anna Kukk pildistas tsaariaegset kullakaevandamist ja sai esimese naisena erialase kutsetunnistuse. Hilja Riet kasvas iseseisvaks fotograafiks isa Jaani ateljeest. Haapsalus elanud ja töötanud Lydia Taremil oli isiklik ateljee.

Vaade näituselt. Foto: Lilijan Juhkum, 2015

Näitusel saab tutvuda kõikide fotograafide elulugude- ning loominguga. Lisaks saab näha nende isiklikke kaameraid, albumeid ja fotosid.

Kuraatorid: Betty Ester-Väljaots, Merili Reinpalu

Kunstnik: Lilian Juhkam

Fotomuuseum tänab: Merike Naaber, Paul Naaber, Tiina Parre, Kristjan-Henn Riet, Monika Suursoho, Haapsalu muuseum, Okupatsioonide muuseum, Tallinna Linnateater, Teatri-ja Muusikamuuseum, Viljandi muuseum, Mall Parmas.

___________________________

Fotograafid

ANNA KUKK – HILJA RIET – EVI LEMBERG – LYDIA TAREM

________________________________________________________________

Varjust välja. Esimesed naisfotograafid Eestis

Saateks

Kuigi fotograafia ajaloo alguses oli kaal meeste poole kaldu, olid naised ala juures selle leiutamisest alates. Briti fotograafia teerajaja Henri William Fox Talboti abikaasa oli tegev koos mehega. Nende peretuttav ja botaanik Anna Atkins avaldas oma tööd trükis. Saksamaal, Taanis, Prantsusmaal ja Rootsis avasid naisfotograafid ateljeed 1840. aastatel. Umbes 50 aastat hiljem avati esimese naispiltniku ateljee Ameerikas. Enne I maailmasõda oli kõige rohkem naisfotograafide ateljeesid Viinis. Seal asutas fotograaf Dora Kallmus Austria-Ungari eliidi jaoks traditsiooni käia koos fotoateljees. XX sajandi alguses hakkasid naised tegutsema ka pressifotograafia valdkonnas. Eestis alustasid naised ateljeedes töötamist peamiselt XX sajandil kas õpetajate või sugulaste juhendamisel. Kui esialgu olid naisfotograafid silmale vähem nähtavad, siis tänapäeval töötab üha rohkem naisi kaamera taga. Lisaks ootavad veel paljud fotograafiaga seotud naiste lood ajaloo hõlmast üles leidmist. Näitusel eksponeeritavad Eesti naisfotograafid on kõik oma nägu. Nende lood on erinevad, kuid neil oli üks ühine omadus – kirg fotograafia vastu. Kõige kiuste.

ANNA KUKK – KULDNE KUTSE

Anna Kukk

Anna Kukk (s Uudelt 17.01.1885-24.01.1960) sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas. Peale kohalikku kihelkonnakooli läks Anna õppima Viljandisse ning asus elama vanema õe Marie juurde. Marie oli abiellunud fotograaf Jaan Rietiga. Fotograafiahuvi tärkas ka õdedes Maries ja Annas. Õed siirdusid fotograafiat õppima Saksamaale, kus omandasid kogemusi nii Dresdenis kui Leipzigis. Peale õpinguid välismaal naasis Anna Kukk aastaks Eestisse, kuid sõitis 1910. aastal elama Venemaale väikesesse Zeja linna, mis asus Amuuri jõgikonnas Kaug-Idas. Samal aastal kohtus Anna kohaliku linnasekretäriga, kelleks oli eesti mees Jaan Kukk. Noored abiellusid ja asusid elama avarasse majja, kuhu Anna Kukk rajas oma fotoateljee. 1911. sündis Annal poeg Olev. Anna nägi oma edasist elu Zejas, kus tal oli oma ateljee ning võimalused fotograafinatöötamiseks. Milliseid pilte Anna Venemaal stuudios tegi, pole täpselt teada, küll aga on olemas tema jäädvustused tollasest kodulinnast. Anna on pildistanud muinasjutulise puitarhitektuuriga Zeja vaateid. On ülesvõtteid talvisest Siberi linnakesest ja lopsakast loodusest, kus sageli piltidel ka Anna abikaasa, poeg Olev ning poja hoidja. Kukkede elu Siberimaal paistab piltidelt idülliline. Tegelikkuses tuli neil kokku puutuda haigustega, mis tabasid inimesi Kaug-Ida kullakaevanduste piirkondades. Anna Kuke elutööks võib aga pidada kullakaevamise dokumenteerimist. Naine võttis ette põhjaliku fotodokumentalistika 1912. aastal. Anna Kuke albumis on mitukümmend pilti, mis iseloomustavad kullakaevamise raske töö erinevaid protsesse ning loodusvaateid paikadest, mille pinnases hinnaline metall peitus. Albumi kaante vahel on samuti piltide allkirjad, kus Anna on lahti kirjutanud, millega pildil tegemist. Arvestades, et XX sajandi oli kullakaevamine moes nii Euroopas kui Ameerikas, dateeris Anna oma kaasaegsete ühte elatise teenimise moodust. Oma albumiga kullakaevamisest sai Anna valmis sama aasta talvekuul, ning on pildiallkirjade paberile oma hoogsa allkirja pannud. 1920. aasta oli Kukkede perele raske aeg. Tüüfust põdesid nii Anna kui Jaan. Raske haiguse tagajärjel Jaan Kukk suri. Peale abikaasa surma naasis Anna koos pojaga Eestisse ja tuli tagasi Rietite fotoärisse. Õde Marie oli fotograafiast kõrval ning keskendus peamiselt majapidamise korraldamisele ning aias liigirohke dendropargi loomisele.

Anna Kukk töötas Jaan Rieti abilisena ja ka iseseisvalt nii pildistades kui pilte valmistades. Kuna fotodele pandi signatuuriks ateljeeomaniku Jaan Rieti nimi, siis pole teada kui palju Rieti fotodest võib olla Anna Kuke tehtud. 1933. aasta oli Anna Kuke jaoks oluline, pea kakskümmend aastat tõsiselt fotograafiaga tegelenud naine registreeriti tööoskusametis meistriks fotograafia erialal. See kutsetunnistus andis Anna Kukele loa avada isiklik fotoäri, kuid naine jätkas endiselt tööd vanas kohas õemees Rieti juures. Tema prestiiž polnud aga kolleegidele tundmata. Kui 1936 otsustati asutada Eesti Meisterfotograafide Ühing, siis oli Anna Kukk teiste nimekate Eesti fotograafide seas ühingu asutamisele palutud. Asutamiskoosolekul oli Anna Kukk ainus naine. Ühing tegutses aktiivselt kuni II maailmasõjani. Sõja algus tõi pöörde ka Anna elus. Õetütred Hilja ja Elma Riet olid sirgunud noorteks naisteks, kes tahtsid oma isa ateljee tegemistes samuti sõna kaasa öelda. Anna Kukk oli selleks ajaks 55. aastane ning fotograafina oma ala tipus, oli aeg loovutada ateljeeruumid noortele sugulastele. Anna jäi 1940. aastast nö pensionile. Edaspidises elus ja uue riigikorraga Eestis oli ta endiselt ühiskondlikult aktiivne ning hoidis silma peal poeg Olevi tegemistel. Anna Kukk suri kakskümmend aastat peale aktiivsest pildistamisest kõrvale tõmbumisest.

HILJA RIET – KUNSTI HING

Hilja Riet

Hilja Riet (08.01.1905-12.07.2006) sündis Viljandis tuntud Eesti fotograafi Jaan Rieti esimese lapsena. Hilja veetis palju aega isa ateljees ning huvitus varakult fotograafiast. Pärast Viljandi Eesti Haridusseltsi kooli lõpetamist 1923. aastal suundus ta õppima Tartu Pallase kunstikooli maali erialale. Hiljas oli peidus kunstianne, mis avaldus ka tema fotodes. Hilja veetis Tartus ja sealsetes kunstiringkondades kaks aastat. Peale seda tuli ta tagasi Viljandisse isa ateljeesse. Koos oma tädi, fotograaf Anna Kukega, ja teiste ateljee töötajatega tegi Hilja palju pilte, mis said Jaan Rieti stuudio signatuuri. Seega pole tihti täpselt teada, kes foto tegi. Midagi päris oma pildistamise jaoks sai Hilja 1928. aastal Saksamaalt, kui postiga jõudis kohale rullfilmile pildistamiseks mõeldud Leica. Hilja oli üks esimesi fotograafe Eestis, kes võttis kasutusele 35 mm filmilindi. Päevase ateljeetöö kõrvalt asus naine oma hobiks pildistama erinevaid natüürmorte, ühendades oma kaks kirge – kunsti ja fotograafia. Nii saigi alguse Hilja Rieti tähtpäevadeks ja õnnesoovideks mõeldud postkaartide sari, mis autori üllatuseks osutus rahva seas väga populaarseks. Nende postkaartide motiividele leidus hiljem jäljendajaid, kuid keegi ei saavutanud sellist taset nagu Riet. Tema kaartidel on julgelt mängitud valguse ja varjudega, teravuse ja hägususega. Rieti kaartidel säravad lihavõttemunad ja jõuluvorstid erksalt ning rohketel lillekaartidel joonistuvad peensusteni välja õrnade õite kontuurid. 1937. aasta 4. veebruaril oli see pidulik hetk, kui Hilja Riet sai fotograafi kutsetunnistuse. See dokument andis fotograafile õiguse avada oma stuudio, kuid Hilja jäi edasi isa ateljeesse, kus töötas ka Hilja noorem õde Elma. Sõda tõi muret ja rõõmu. 1944 aasta 13. märtsil sai Hilja poja, kellele pani nimeks Kristjan-Henn. Oma 40. juubelil poseerib Hilja pisipojaga, käsi tugevalt ümber lapse. Emakäsi jäi hoolitsevaks elu lõpuni. Meeldivaks peretraditsiooniks kujunes ühine ema-poja pilt, mida tehti igal Hilja juubelil, viimaseks pildiks seeriast jäi ülesvõte Hilja 100 juubelil.

II maailmasõda ja sellele järgnevad aastad olid murdelised ka Rietitele. 1948. aastal suleti Rietite fotoateljee. Kaks aastat hiljem tõsteti pere majast välja. Suur Viljandi fotograaf Jaan Riet oli sunnitud lahkuma kodumajast. Hilja töötas sel ajal Tartu Kunstifondis fotograafina, seal oli tal ka oma pimik. 1953. naases Hilja jälle Tartust Viljandisse ning proovis elada vabakutselise fotograafi elu. Sellesse etappi mahuvad mitmed pildistused Viljandist ja linna ümbrusest ning sealsetest inimestest. Teatrietenduste pildid nii Vanemuisest kui ka Ugalast. Siis valmis ka kultuurilooliselt oluline fotoseeria Eesti kunstnikest. Kunstikooli tutvuste- ja taustaga Hilja jäädvustas 43 kunstnikku. Hilja kontseptsiooni kohaselt pidid kunstnikud poseerima nö tööd tegemas ehk siis skulptorid raspliga ja maalikunstnikud pintsliga. Nüansirohkete isikuomadustega kunstnikud läksid Hilja „mänguga“ kaasa ning lavastatud sai mitmeid võtteid. Hilja jäädvustas teraselt töösse süvenenud Ado Vabbe, karu kõrvu modelleeriva Anton Starkopfi ja pisut praaliva Elmar Kitse. Fotograafist emaga käis kaasas ka poeg Kristjan, kes isegi hobifotograafina kätt proovinud. Pojast on Hilja ka ilmeka seeria teinud, kus on pildistanud Kristjanit erinevas vanuses ja erinevates tegevustes. Pildi tagant saab teada, et fotod on osalenud 1959. aastal Ajakirjanike Liidu fotovõistlusel. Hilja on enamasti pojast tehtud piltidele pealkirjaks kirjutanud „Väike Peeter“. Hilja esimene isikunäitus toimus 1993. aastal Fotomuuseumis galeriis „Lee“. Fotograafi tütrest fotograafiks kasvanud Hilja Riet suri 12. juulil 2006.

EVI LEMBERG – UUED ALGUSED

Evi Lemberg

Evi Lemberg (s Baumann 27.02.1904-03.12.1999) ristinimega Elvine Marie sündis Tallinnas kaheksalapselises peres pesamunana. Kogu elu Eviks kutsutud tüdruk käis Lutheri vabriku lasteaias ja jätkas peale seda kooliteed Hildebrandi tütarlaste erakoolis. 1921. aastal lõpetas Evi erialakoolis masinakirjutuse kursused ning asus tööle vandeadvokaadi sekretärina. Samal aastal vahetas Evi töökohta ja asus uuele mainekale tööle riiklikku seadusandlust kajastava Riigi Teataja juures kantseleiametnikuna. Noore Evi elu iseseisva Eesti pealinnas oli täis seltskondlikke üritusi. 1924. suvel kohtas Evi reisilaev Kungla pardal endast 22. aastat vanema leskmehe Walter Lembergiga, tuntud Tallinna meisterfotograafiga, kellel oli vanalinnas oma ateljee. Pool aastat peale kohtumist abiellus paar Tallinnas Kaarli kirikus. Evi asus elama mehe juurde, kelle korter ja ateljee asusid Suur-Karja tänaval. Evi lõpetas tööl käimise ja asus mehe kõrvalt fotograafiat õppima. Pealinlaste seas oli Walter Lembergi ateljee prestiižne. Lemberg oskas sättida oma modellid poosidesse, justkui maaliks ta suurt kunstiteost. Lembergi kutsutigi kunstfotograafiks. Lisaks modellide sättimisele pani härra Lemberg rõhku valguse sättimisele. Lembergi piltidel on rõhutatud nii pehmet kui tugevat. Naised on lüürilised pärlite ja sulgedega, mehed väärikad ülikonnas ja kübaras. Lembergi klientideks olid tolleaegsed tuntud eestlased, diplomaadid ja jõukad välismaalased. Ühel päeval astus Lembergite ateljee uksest sisse ka Eesti vabariigi president Konstantin Päts. Huvitavaks modelliks oli ka Walteri isa Richard, kelle hall pea ja pikk habe annavad talle professorile iseloomuliku välimuse. Pildid said viimase lihvi ateljee laboris, kus töötasid abilised ja ka abikaasa Evi. Oma noort naist pildistas Walter väga palju. Evi võis teha nii mõnedki pildid oma mehe ateljees, kuid pildile läks alati Walter Lembergi ateljee tempel. Huvi fotograafia vastu muutus Evis järjest suuremaks. Ta osales ateljee töös igapäevaselt.

Oma mälestustes meenutab ta, et tema tegemistel hoidis abikaasa silma peal. Küll aga poseeris ta Evile hea meelega, kui nad olid väljasõitudel või Pirital suvilas puhkamas. Palju sõideti ringi ruumika autoga, kus oli sõprade seas tihti tolleaegne tuntud Eesti fotograaf Nikolai Nyländer. 1930. aastate lõpus kolisid Lembergid elama Nõmmele. Kodumaalt lahkumiseni oli jäänud neli aastat. 1941. aastal pakkisid Lembergid kohvrid ja sõitsid koos ateljee sisustuse ja mööbliga Saksamaale põgenikelaagrisse, kus elasid rasketes oludes kuus kuud. „Kannata ära!/../ Kannatlikule jagab elu ka roose,“ kirjutas Evi meenutustes. Laagrist pääsedes töötasid Evi ja Walter õlg õla kõrval Würzburgis ja Köningshüttes. Kui II maailmasõda lõppes kolisid Lembergid Poola Legincasse ja avasid seal oma fotoäri. Kõik oli palju tagasihoidlikum kui Eestis. 1948. aastal haigestus Walter Lemberg maovähki. Fotoäri aga jätkas tegevust, sest raha oli vaja. Nüüd oli Evi pildistamisel peaosas. Pildistatud sai palju portreid – lastest, peredest, sõduritest. Evi töötas ja põetas samal ajal oma abikaasat. Walter suri 1950. aastal ja on maetud Poola. Kümme aastat hiljem õnnestus põlisel tallinlannal Evil sünnilinna tagasi tulla. Söakal naisel õnnestus tagasi tuua ka osa ateljee sisustusest ning hinnalist Lutheri vabriku mööblit. Evi asus tööle fotograafina tööstuskombinaadis Ühendus. Evil ei olnud küll fotograafi kutsepaberit, kuid selle eest oli tal fotograafi tööst pensionile jäämise tunnistus. 1970. aastal poseeris Evi lillesülemite keskel ning sai kolleegidelt häid soove vanaduspuhkusele minekuks. 1989. aastal valmis Fotomuuseumis Evi Lembergist Peeter Toominga tehtud lühifilm. Evi Lembergi elu ja töö sai avalikkusele tuttavamaks. „Olen eestlaseks jäänud igal maal, kus ma olen elanud. Terve elu on üks võitlus, kõige eest on tulnud maksta. Kogu aeg – üks kaotus ja uuesti algamine,“ rääkis Evi. Sugulaste poolt hoitud Evi suri 95. aastasena aastal 1999.

Evi Lembergi fotod

LYDIA TAREM – VIIMANE PILT

Lydia Tarem

Liidia Tarem (s Paas 4.10.1904-4.08.1979) sündis Haapsalus postiametniku Kaarel Paasi ja tema naise Mari kuuenda lapsena. Tal oli neli õde ja kaks venda. Haapsalu oli tsaariajal ja värskes Eesti vabariigis hinnatud kuurort. Suvel kogunesid heledates riietes suvitajad kaunisse väikelinna puhkama ja lõbutsema. Fotograafidel jätkus tööd nii rannas kui stuudios. Selle perioodi üks tuntumaid fotograafe oli Johannes Grünthal, kellel oli Haapsalus oma ateljee. Lisaks pildistamisele korraldas Grünthal enda juures ka fotokursusi õpetamaks noori fotograafe. Lydia oli umbes 15-aastane, kui ta Grünthali juures õpinguid alustas. Hiljem liitus temaga ka õde Valentina. Viimane oligi Lydiale modelliks ning ka Lydiast endast on õpingute ajast erinevaid lavastuslikke pilte. Pole täpselt teada, kuidas Lydia Tarem asus elama ja töötama Johannes Grünthali ateljee ruumidesse Karja tn 27. 1920. aastatel töötas Lydia fotograafina. Tema hea kompositsioonitunnetusega stuudiopiltidel on erinevas vanuses Haapsalu inimesi. Kodulinnas armus Lydia kriminaalpolitseis töötavasse Martin Taremisse (enne eestistamist Taadler). Abielu sõlmiti 1928. aastal ning Martin kolis Lydia juurde elama. Lydia albumitelt paistab välja noore paari aktiivne eluhoiak. Käidi palju ringi Eestimaa erinevates linnades. Käidi külas ning võeti vastu sõpru enda juures. Lydia oli kiindunud Martinisse ja fotograafiasse. Abielupaarist on koos palju pilte, kus nad poseerivad üksteist hoides. Lydia oli rõõmsameelne ning armastas teha endast autoportreid. Fotoaparaadiga väljas käies on Lydia püüdnud pildile Haapsalu linnamelu ja hetki väljasõitudelt. Näiteks on ta teinud meeleoluka fotoseeria sugulastest Parveotsa talus. Südamlikuks traditsiooniks kujunes iga- aastane jõulupildi seeria. Lydia ja Martin poseerisid jõulupuu juures, millel ohtralt küünlaid. Küünalde leegid jätsid fotodele udusäras sõõrid ning mahe valgus langes poseerijatele. Selliseid pilte on säilinud umbes kümnest kooselatud aastast. Viimane pilt on tehtud aastal 1940, kus abielupaar vaatab kaugusesse. Peretragöödiani oli siis jäänud pool aastat.

1941. juuniküüditamisel saadeti kriminaalpolitsei assistent Martin Kirovi vanglasse. Kuuendat kuud lapseootel Lydia jäi teel Siberisse ilma oma kauaoodatud lapsest – pojast – ning ei puudunud palju, et temagi oleks surnud. Tänu hoolitsevale kaasvangile ta siiski paranes. Martin Tarem suri 17. oktoobril 1941 Sverdlovski oblastis Sevurallagis. Lydia Taremi uueks elukohaks sai Slobodskoi linn Kirovi oblastis. Sõjaaegseid katsumusi, nälga ja kaotusvalu olevat ta suutnud ületada, tohutut koduigatsust aga mitte. 1946. aastal põgeneti kolmekesi – peale tema veel Asta Nöör ja Asta Kaju – Eestisse. Lydial õnnestus elada mõnda aega Haapsalus vanematekodus, kuni temast võimudele teada anti ning veebruaris 1947 tagasi Siberisse saadeti. Sellest perioodist pärit albumil on näha põgusalt elu kaugel Siberis, kohalikke elanikke, ja rõõmsameelset, pisut vanemat Lydiat. Siberis korraldas Lydia kohalikele lastele ja teistele huvilistele fotoringi ning proovis ise fotode koloreerimisega tegeleda. Nii ei jäänud fotograafia temast maha. Lydia vabanes Siberist juulis 1954. Kuna kodulinnas elamine oli talle keelatud, sai uueks koduks Pärnu. Elu lõpul lubati tal elada Haapsalus. Eestis Haapsalus ja Pärnus elades on Lydia pildistamisest ja üldse elust vähe teada. Ta pidi hoidma madalat profiili kui küüditatu. Viimastelt piltidelt vaatab vastu vana naine, kelle elu kaks armastust – Martin ja fotograafia – olid jäänud ilusaks mälestuseks. Kogu Siberi tee ja kuni surmani kandis Lydia kaasas ühte erilist pilti. See oli pisut kortsus foto jõuluseeriast koos abikaasa Martiniga. Lydia suri 75. aastasena koduses Haapsalus.