5.-8. augustil toimus Haapsalus Loov Euroopa projekti “Agents of Change: Mediating Minorities” kultuurivahendajate suvelaager, kus osalesid nii vabatahtlikud kui muuseumitöötajad. Loov Euroopa projekt “Agents of Change: Mediating Minorities” (MeM) kogub ning jagab kunsti ja kultuuride vahendamise erinevaid praktikaid.

Kultuurivahendajate suvelaagri toimumiskohaks valisime Haapsalu, sest keskendusime enam kultuurivahendamisele ning väikses kuurortlinnas on tegelikult mõnusa ja hubase atmosfääri taga võimalik näha ka varjukülgi ehk okkaid.

Esimene päev algas klassikalise ekskursiooniga Haapsalu linnuses. Saime üht-teist uut teada, aga ka võrrelda ekskursiooni ja vahendamist. Ekskursioon toimus vene keeles

Pärastlõunal jätkasime koolitusega Iloni Imedemaal. Ilon Wikland on Eesti päritolu kunstnik, kes on illustreerinud suurema osa Astrid Lindgreni raamatutest ja loonud näiteks Karlsoni tegelaskuju sellisena, nagu me teda tunneme. Meid võttis vastu ning tutvustas lugude loomise meetodit SALMi pedagoog Karin Mägi. Lugude loomine põhineb faktidel, mida Karin osavalt põimib interpretatsiooni ja emotsiooniga. Iloni Imedemaa mõjus esmapilgul „lastemuuseumina“, aga tegelikult oli hästi sügav ja põnev koht, mis ühelt poolt rääkis ühe inimese keerulist elukäiku ning teiselt poolt tähistas lapsepõlve. Tekkis huvi ja soov rohkem lugeda Ilon Wiklandi kohta. Tegime lugude loomise ülesande ise ka läbi. Mõnel oli raske, sest polnud sellega varem kokku puutunud, vilunud pedagoogid aga esitasid oma lugu nii, et sai pisarateni naerda! Mänguline koht töötas kaasa, tore on ka muuseumi õu. Kariniga suhtlesime eesti keeles, lugusid jutustasime nii eesti kui vene keeles.

Õhtu oli ilus, tantsisime katusel!

Teise ja kolmanda päeva programmi oli valmistanud ette Läti kaasaegse kunsti keskus (suur tänu, Mara!) ning see ühendas (veebi vahendusel) kõik vahendajate grupid Soomes, Lätis ja Eestis üheks rahvusvaheliseks laagriks. Need kaks päeva suhtlesime inglise, eesti ja vene keeles.

Esimene ülesanne kunstnikult Daniela Ramos Arias, kelle kuraatoritöö põhimõtteks on vahendamine ja publiku kaasamine igal võimalikul viisil, suunas meid keskenduma meie sisemistele ressurssidele ja oskustele. Töötoa eesmärk oli vahendamisega luua võimalus vahetada kogemusi ja õpetada teistele midagi uut. Nii me kaardistasime, mida me saame õpetada ja mida me tahaksime õppida ning millised ressursid meil on ja millised puuduvad. Arutledes jõudsime selleni, et kõige olulisem ressurss oma soovide täitmisel on aeg. Tänu Iloni Imedemaa võluvale atmosfäärile, kus iga külastaja avastab end taas oma lapsepõlves, jälgisime kõrvalt, kuidas pereisa kõndis karkudel ja ema hüppas hüppenööriga ning saime aru, et tuleb leida aega oma sisemise lapse jaoks ning tegeleda sellega, mida see laps nii väga soovib. Nii me ise õppisime kõndimist karkudel, kiikusime võrkkiiges, joonistasime kõige paremat maiuspala… Meie sisemised lapsed jäid tegemistega väga rahule.

Õhtul läksime rongijaama – loojuva päikese valgus oli imeilus.

Kolmas päev oli sombune ja sadas vihma, mis mõjutas ka meeleolu. Vaatama sellele hindas grupp päeva produktiivseks.

Töötuba valmistas ette ja juhendas kunstnik Emmeli Person. Ülesandeks oli dokumenteerida vahendamist nii, nagu see tegelikult on, püüdes välistada eelarvamusi ja klišeesid, mida tihti muuseumide kodulehtedel hariduse alt näeb. See pani mõtlema ja arutama, mõtestama nii vahendamise võimalikke viise kui ka selle dokumenteerimise viise. Muuseumi hea koduleht peab kommunikeerima päris elu, et oleks soov  ka sinna kohale tulla. Tehniliselt oli ülesannet keeruline teostada ja ühel hetkel läks meie kontseptsioon tehnilise teostuse pärast lappama. Samas  oli õpimoment teadlikust dokumenteerimisest ning selle erinevatest tehnilistest lahendustest silmi avav.

Tänu veebikohtumistele töötoa juhendaja ja teiste osalejatega tekkis tunne, et oleme suure projekti osa.

Neljas laagripäev algas õppeprogrammi ja korralduse tagasisidestamisega. Kõik kolm päeva olid väga sisukad ning mõtteid vahendamisest jagus ka õhtusteks koosviibimisteks. Sisuline tagasiside on põimitud laagri kirjeldusse. Ka korralduse poolt oli kõik hästi – Iloni Imedemaa sobis imeliselt tõsiste teemade arutamiseks ning ei lasknud oma sisemist last unustada. Veerandtunnised jalutuskäigud muuseumi ja lõunat pakkunud bistroo vahel hoidsid meelt virgana, toit oli hea, linna meeleolu ja ilmad olid mõnusad ja vaheldusrikkad.

Sõnastasime selle, mida tähendab kunsti- või kultuuri vahendamine kogu grupi ja iseenda jaoks.

• Vahendamine grupis on kui vastastikune lugude ja energia vahetus. Vahendamine enda jaoks on ringvool, ülekanne ja tõlkimine.
• See on kui kanal, mille kaudu saab teada endast ja teistest inimestest. Sain aru, et oskan käsutada, aga ei oska suhelda. Aga mul ongi suhtlemispuudus täiskasvanutega. See on nagu toru ja ringvool ning ma väga tahan täiskasvanutega suhelda.
• Minu jaoks tähendab see „sulgeda geštalt“, leida ennast, mõista ise ennast praegu ja lapsepõlves, meenutada vanemaid, saada neist teisiti aru. Ühises toimkonnas on vahendamine kui mitmekihilisus, mida saab jooksvalt vahetada.
• Vahendamine on koosmõju protsess, see on enda loo väljund, energia vahetus sellisel moel, et sa seda ei kaota.
• Vahendamine on kui purskkaev – purskab ja tsirkuleerib. Või nagu jõgi, mis panev veeveski ratta pöörlema.
• Vahendamine võib esineda erineval kujul, see on muunduja. Üks viis sulle sobib, teine mitte.
• See on vahepealne olek.
• Meedium ei lisa midagi. Mediaator loob mõistmise protsessi, mis võib olla väga isiklik.

Päev lõppes Ants Laikmaa majamuuseumis, kus taaskohtusime Kariniga. Karin rääkis väga huvitavalt ja siiralt, lastes sõnadesse pandud informatsiooni kogeda pea- ja suvemajas ning pargis ringi liikudes. Ants Laikmaa tegi esimese sammu oma unistuse täitumiseks just Tallinna vene muuseumi ruumides, kus ta alustas andekate noorte õpetamisega oma ateljeekoolis. Maja Taeblas oli aga tema viimane elukoht ning ka seal töötas ta oma üha suuremaks muutunud unistuse nimel selleks, et noored kunstnikud saaksid Taeblas elada ja õppida Taeblas.