Ajalugu

Jaani Seegi ehk Püha Ristija Johannese hospidali keskaegne kompleks paiknes Tallinna linnamüürist umbes poole kilomeetri kaugusel kagus, Härjapea jõe ja Vana-Tartu maantee ristumiskohal. Varasemas Kivisilla eeslinnas ja tänase tallinlase jaoks Tartu maantee läbimurdel.

Seegi asutamine

Jaani seeki on esmakordselt kirjalikult mainitud 1237. aastal. Paavst Gregorius IX saadiku Modena Wilhelmi kirjas lubatakse kõigil soovijail Püha Ristija Johannese pidalitõbiste vendade majale annetusi teha.

Paavst Gregorius IX saadiku Modena Wilhelmi kiri

Mis kuulus seegikompleksi?

Jaani seek oli Tallinna Kivisilla eeslinna suurim hoonetekompleks, kuhu algselt kuulusid haigetele mõeldud eluhoone ehk hospidal, kabel, vesiveski ja tõenäoliselt ka teenindava personali eluhoone. 15. sajandi ürikus on mainitud seegile kuuluvatena veel talli, sepikoda, sauna, käimlat ja kartserit.

Seegid keskaegses Tallinnas

Üldiselt asusid keskaegsed seegihooned linnamüüri sees, eraldatud olid ainult ägedate nakkushaiguste põdejad. Nende hooldeasutused ehitati linnadest välja elavate liiklus- ja kaubateede äärde, et möödujad võiksid oma hingeõnnistuseks annetusi teha ja seegi asukad saaksid ilma linna minemata elatist kerjata. Tallinna linnamüürist väljaspool asus peale pidalitõbila ka süüfilisehaigetele mõeldud Rõugemaja Suure Rannavärava taga. Tallinna linnas asus veel neli seeki: Nunne, Müürivahe, Pühavaimu ja Rüütli tänaval. Kõik nad olid aga rajatud hiljem ja polnud ka nii jõukad kui Jaani seek.

Seegi majandamine

Jaani seegi algusaastatel võis asutust kontrollida Tallinna piiskop või Taani asevalitseja, hiljem tegelesid seegi järelvalve ja majandamisega kaks Tallinna raehärrade seast valitud seegieestseisjat. Üks neist tegeles panditud majadelt saadud tuludega, teine seegi maavalduste majandamisega. Eestseisjatele allusid omakorda seegi otsene ülevaataja ehk hoovimeister ning seegile kuuluvate külade majandamisega tegelev maajunkur. Viimasele allusid omakorda igas külas kupjad. Seegi abitöölistena on allikates mainitud veel virtinat, nooremat teenijat, karjust ja piimanaist.

Hoolealused

Kui palju oli Jaani seegis hoolealuseid keskajal, pole teada. Täpsemad andmed nende arvu kohta pärinevad alates 17.sajandist. 1674. aastal oli elanikke 62, nende seas eestlased, sakslased, soomlased ja rootslased. 15.sajandist pärinev kodukord ja 17. sajandil koostatud nädalamenüü lubavad heita huvitava pilgu seegielanike olmesse.

Seegi saatus peale keskaega

1558.aastal alanud Liivi sõda ei jätnud puutumata ka Jaani seeki. Et seek asus otse linna külje all, käskis Tallinna magistraat lammutada seegi kompleksi kuulunud kabeli, et linna piirav vaenlase sõjavägi ei saaks seda oma tugipunktina kasutada. 1570. aastal hävis kogu seegi keskaegne hoonestus.

Kuigi seek ehitati juba 16. sajandi lõpul uuesti üles, ei saavutanud see enam oma endist jõukust. Sõja, reformatsiooni ja pidalitõve taandumise tõttu muutus Jaani pidalitõbiste varjupaik tavaliseks haiglaks ja vaestemajaks, mida peeti ülal juba ainult Tallinna linna tuludest.

20. sajandi alguses avati aadressil Tartu maantee 16 Jaani seegi uues hoones vaesteambulatoorium, kahe Maailmasõja vahel aga vanadekodu, mis töötas kuni 1960. aastateni. Kui Toomkirik välja arvata, oli Jaani seek Tallinna kõige pikema traditsiooniga ühel ja samal kohal paiknenud asutus.