Jaani seegi ajalugu
Galeriis Seek (Väike-Pääsukese 5 ) eksponeeritakse 13.-14. sajandist pärit Jaani seegi kompleksi kuulunud hoone varemeid
Galeriihoone sündis arheoloogiapärandi säilitamise ja eksponeerimise eesmärgil 2004. a. 2021. aastal avati paviljon pärast remonti Jaani seegi galerii nime all, et ühendada arheoloogiapärandi eksponeerimisega selle erilise ruumi võimalused näituste, kontsertide ja loengute korraldamiseks.
1990. aastate lõpuks Tallinna kesklinna jäänud agulinurgake muutus kiiresti, kui algas töö Tartu maantee läbimurdega Rävala puiesteele. Vanade majade lammutamisel tulid päevavalgele hästisäilinud 13.-14. sajandist pärinevad, Jaani seegi kompleksi kuulunud hoonete keldrid ning osa seegi kalmistust. 2001. aastal korraldati alal ulatuslikud arheoloogilised uuringud ja osa kogu Põhja-Euroopa ruumis ainulaadsest seegikompleksist otsustati säilitada.
2004. aasta mais avati Arhitektuuribüroo AD Ansambel projekti järgi hospidali kohale ehitatud paviljonis Jaani seegi ja Kivisilla eeslinna ajalugu tutvustav näitus. Hoones alustas Tallinna Linnamuuseumi arheoloogiale keskendunud filiaalina tegevust Jaani seegi muuseum.
2017. aastal oli muuseum sunnitud kõrvale kerkivate kõrghoonete ehitustööde ajaks uksed sulgema. Ehitustöödega kaasnenud pinnasevajumised, praod ning veekahjud muutsid muuseumi taasavamise keerukaks ja seetõttu koondati seegi- ja arheoloogiateemalised publikuprogrammid ning muuseumitunnid Linnamuuseumi katuse alla Vene tänaval.
2021. aastast tegutseb Galerii Seek Fotomuuseumi juhimisel Eesti kaasaegse foto ning fotopärandi eksponeerimisele pühendunud näitusepinnana.
Seegi asutamine
Jaani Seegi ehk Püha Ristija Johannese hospidali keskaegne kompleks paiknes Tallinna linnamüürist umbes poole kilomeetri kaugusel kagus, Härjapea jõe ja Vana-Tartu maantee ristumiskohal. Varasemas Kivisilla eeslinnas ja tänase tallinlase jaoks Tartu maantee läbimurdel.
Jaani seeki on esmakordselt kirjalikult mainitud 1237. aastal. Paavst Gregorius IX saadiku Modena Wilhelmi kirjas lubatakse kõigil soovijail Püha Ristija Johannese pidalitõbiste vendade majale annetusi teha.
Mis kuulus seegikompleksi?
Jaani seek oli Tallinna Kivisilla eeslinna suurim hoonetekompleks, kuhu algselt kuulusid haigetele mõeldud eluhoone ehk hospidal, kabel, vesiveski ja tõenäoliselt ka teenindava personali eluhoone. 15. sajandi ürikus on mainitud seegile kuuluvatena veel talli, sepikoda, sauna, käimlat ja kartserit.
Seegid keskaegses Tallinnas
Üldiselt asusid keskaegsed seegihooned linnamüüri sees, eraldatud olid ainult ägedate nakkushaiguste põdejad. Nende hooldeasutused ehitati linnadest välja elavate liiklus- ja kaubateede äärde, et möödujad võiksid oma hingeõnnistuseks annetusi teha ja seegi asukad saaksid ilma linna minemata elatist kerjata. Tallinna linnamüürist väljaspool asus peale pidalitõbila ka süüfilisehaigetele mõeldud Rõugemaja Suure Rannavärava taga. Tallinna linnas asus veel neli seeki: Nunne, Müürivahe, Pühavaimu ja Rüütli tänaval. Kõik nad olid aga rajatud hiljem ja polnud ka nii jõukad kui Jaani seek.
Seegi majandamine
Jaani seegi algusaastatel võis asutust kontrollida Tallinna piiskop või Taani asevalitseja, hiljem tegelesid seegi järelvalve ja majandamisega kaks Tallinna raehärrade seast valitud seegieestseisjat. Üks neist tegeles panditud majadelt saadud tuludega, teine seegi maavalduste majandamisega. Eestseisjatele allusid omakorda seegi otsene ülevaataja ehk hoovimeister ning seegile kuuluvate külade majandamisega tegelev maajunkur. Viimasele allusid omakorda igas külas kupjad. Seegi abitöölistena on allikates mainitud veel virtinat, nooremat teenijat, karjust ja piimanaist.
Hoolealused
Kui palju oli Jaani seegis hoolealuseid keskajal, pole teada. Täpsemad andmed nende arvu kohta pärinevad alates 17.sajandist. 1674. aastal oli elanikke 62, nende seas eestlased, sakslased, soomlased ja rootslased. 15.sajandist pärinev kodukord ja 17. sajandil koostatud nädalamenüü lubavad heita huvitava pilgu seegielanike olmesse.
Seegi saatus peale keskaega
1558.aastal alanud Liivi sõda ei jätnud puutumata ka Jaani seeki. Et seek asus otse linna külje all, käskis Tallinna magistraat lammutada seegi kompleksi kuulunud kabeli, et linna piirav vaenlase sõjavägi ei saaks seda oma tugipunktina kasutada. 1570. aastal hävis kogu seegi keskaegne hoonestus.
Kuigi seek ehitati juba 16. sajandi lõpul uuesti üles, ei saavutanud see enam oma endist jõukust. Sõja, reformatsiooni ja pidalitõve taandumise tõttu muutus Jaani pidalitõbiste varjupaik tavaliseks haiglaks ja vaestemajaks, mida peeti ülal juba ainult Tallinna linna tuludest.
20. sajandi alguses avati aadressil Tartu maantee 16 Jaani seegi uues hoones vaesteambulatoorium, kahe Maailmasõja vahel aga vanadekodu, mis töötas kuni 1960. aastateni. Kui Toomkirik välja arvata, oli Jaani seek Tallinna kõige pikema traditsiooniga ühel ja samal kohal paiknenud asutus.
Kirik ja kalmistu
Seegi kompleksi kuulus ilmselt selle rajamisest peale 13. sajandil kabel koos selle ümber kujunenud kalmistuga. Liivi sõja ajal keskaegne kabel lammutati. Peale sõda ehitati kirik juba teise kohta kalmistust veidi kõrvale. 18. sajandil ehitati kirik suuremaks, 19. sajandi lõpul sai hoone oma tänaseni säilinud terava viilkatuse ja uhke neobarokse tornikiivri. Nõukogude perioodil laohoonena kasutatud ja üsna nukras seisus olnud kirik restaureeriti 1998. aastal. Praegu kasutab kirikut Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus.
Kalmistu
Nagu näitasid arheoloogilised uuringud, jäi seegi kalmistu suuresti praeguse Tartu maantee läbimurde alale. Kalmistu oli sellel kohal kuni 1772. aastani, mil Vene keisrinna Katariina II keelas linna kirikaedadesse matmise. Arvestuslikult oli kalmistule sängitatud peaaegu 500 aasta jooksul umbes 6000-7000 inimest. Kalmistule maeti seegi hoolealuseid, tõenäoliselt ka eeslinna ja ümberkaudsete külade elanikke. Arvestuslikult oli kalmistule sängitatud peaaegu 500 aasta jooksul umbes 6000-7000 inimest.
Jaani seegi kodukord 15. sajandist
(TLA, f. 230, n. 1, s. Bd 1a, pag. 37–39.), väljavõtteid:
„See on Püha Johannese haigete õigus, mida tuleb haigete majas järgida:
Esiteks ei tohi üksteise peale vihastada. Kes teisele kurjasti ütleb, peab andma 4 killingit.
Samuti, kes ei lähe missa ja vespri ajal kirikusse, kui helistatakse kella – trahv 4 killingit [see, kes saab minna].
Kes teist lööb, saab trahviks 4 killingit ja kartsa.
Kes teisele näkku sülitab – trahv 4 killingit.
Kes dornsesse roojab – trahv üks katel õlut.
Samuti, kes majasse roojab või ukse ette – trahv 4 killingit, samapalju siis, kui keegi kutsub külalise.
Kes ukse ette pissib või pissi välja valab – trahv 4 killingit.
Kes linna läheb – trahv 1 veering.
Kes linnas ööbib – trahv 1 vaat õlut.
Samuti naine või mees, kes koos magavad või ebasündsat asja teevad, need peavad majast ära minema. Samuti ei tohi naine või mees tuua kedagi enda juurde magama samal ähvardusel.
Samuti, kui keegi nii palju joob, et oksendab, on trahv 2 katelt õlut, sama palju, kui keegi külalise kutsub.
Samuti ei tohi haigeid enne kirikusse minna, kui lubatud – trahv 4 killingit.
Mehed ja naised ei tohi koos saunas käia – trahv 4 killingit.
See mees või naine, kes katsub teist jalge vahelt saab trahvi 4 killingit.
Kes oma häbet näitab ja oma rõivad üles kisub, saab trahvi kaks katelt õlut.
Kes teise vastu oma noa tõmbab, saab trahvi 4 veeringut.
Samuti, kui keegi teist vigastab, mõistavad õigust eestseisjad.
Samuti, kes üleval istub pärast seda, kui kell on kaheksa löönud – 4 killingit.
Samuti peab vend, kes viimasena sisse tuleb, õhtul väravad sulgema ja hommikul avama ja kui seegihoovis sureb mõni koduloom, peab ta selle nülgima.
Samuti peab õde, kes viimasena sisse tuleb, leivakorvi varjule panema ja lubama teenijal tule ahju teha.
Samuti, kes [seegis] sureb, sellel ei tohi olla voli midagi oma varast ära anda; kes seda saladuses hoiab, see saab nuheldud nii rängalt, et ta ei oska seda ette kujutadagi.“
Seegielanike nädalamenüü (1639)
Parandatud korraldus, mille järgi Tallinna juures asuva Püha Johannese vigaste haigete hospidali eestseisjad ja hospidali virtin tulevikus hospidalivaeste toitmise ja hädavajaliku ülalpidamise puhul peavad juhinduma.
Terve nädala söök
Iga pühapäeva keskpäevaks tuleb neile anda lihakarnist ostetud värsket loomaliha, seni kuni Rae mõisas karjatatavaid lambaid saab tapale viia.
Härja- või lambaliha peab virtin keetma koos vedela supiga, kuhu on lisatud tangu, nii et vaesed saaksid sinna sisse leiba murda.
Pühapäeva õhtul peab virtin lihasupi hospidalis üles soojendama ja vaestele välja jagama. Ja nii peab sündima terve nädala jooksul, nimelt et keskpäevaks keedetud toit õhtul üles soojendatakse. Selleks peab virtin keskpäevaks nii palju keetma, et vaesed saaksid ka õhtul kõhu täis.
Esmaspäeval peab virtin neile silguleent või sousti keetma.
Teisipäeval kapsakeedust, enne seda kaks heeringat või igaühele mark silku.
Kolmapäeval odratange piimaga ja igale isikule seitse paari või mõned väikesed heeringad.
Neljapäeval herned soolalihaga.
Reedel nagu esmaspäevalgi sousti ja vastavalt võimalusele värsket lesta või silku.
Laupäeval putru hapupiimaga ja selle juurde värsket või soolasilku.
Seda peab iga isiku kohta päevas olema nii palju arvestatud, et nad sellest kõhu täis saaksid, nimelt pühapäeval igaühele 4 naela liha ja peale selle nii palju leiba, kapsast, leent, herneid, sousti ja muud taolist, kui nad võivad tahta.
Leiba peab virtin iga kaheksa päeva järel nõutama uue seegi hoovimeistrilt ja andma seda igale hospidalis elavale isikule nii palju, kui saavad vaesed uues seegis.
Hospidalielanikud peavad nautima oma saiakesi nagu seni, iseäranis pidupäeval.
Arheoloogilised väljakaevamised
Arheoloogilised väljakaevamised toimusid 2001. 2002. ja 2004. aastal. Leiti viiest ruumist koosneva hospidali keldrikorrus. Lisaks selle lähedal veel ühe hoone kaks keldriruumi. Hoonete kõrval asus suur surnuaed.
Seegi igapäevaelust annavad ülevaate ka seegi alalt arheoloogiliste kaevamiste käigus leitu – nõud, mündid, ehted, tööriistad, tarbeesemed.
Loe lisaks seegi kui arheoloogiapärandi säilitamise lugu https://arvamus.postimees.ee/1897785/jaani-seek-vaarib-sailitamistSIIT: