Londonis elava Eesti fotograafi Sirli Raitma portreeseeria „EHA” räägib fotograafi emast, kujutades portreteeritavat ebaharilikes olukordades, poosides ja riietuses.

Eha sündis 1950. aastal Viljandimaal, töötas Suure-Jaanis limonaaditsehhis raamatupidajana ja hiljem oli müüja toidukaupluse lihaletis. 43-aastasena sai Eha esimese insuldi, mõne aasta pärast järgmise. Tema mõistus ja huumorimeel säilisid, aga vasak kehapool jäi nõrgaks. Sirli kolis 2004. aastal Inglismaale, kus olid ees ootamas varem sinna asunud õde ja ema Eha, kes oli lesk, kannatas haiguse käes ega osanud eriti inglise keelt. Emal polnud uuel kodumaal ühtegi tuttavat. Ajapikku hiilis talle ligi depressioon, elu tuhmistus. Tütar tundis, et midagi tuli teha. Pärast arstiga kohtumist ja ravikuuri alustamist tuli Sirli välja mõttega anda emale midagi uut, millele keskenduda.

Projekt „EHA” sai alguse juukselõikusest, mis oli kui totaalne muutumine. Nii sündis fotoprojekti mõte. Ema ja tütar hakkasid kahekesi käima heategevuspoodides, eksperimenteerisid välimusega. Eha sai elutahte tagasi. „Eha on loomulik modell, kes mängib rõõmsalt kaasa minu visuaalsete fantaasiatega. See projekt on mõjutanud meid mõlemaid ning on julgustav näha, et tulemused avaldavad mõju ka vaatajaile. Tagasiside on olnud fantastiline ja järjekindel. See on ajendanud paljusid analüüsima oma perekonna olukorda ja seda, kuidas pereliikmed üksteist kohtlevad,” räägib Raitma oma seeriast.

Sirli Raitma portreed on jutustus oma emast, mille üldinimlik foon on tuttav kõigile vaatajaile. Raitma töid seob tervikuks tundlikule teemale lähenemine huumoriga ja neis avaldub fotograafi oskus tabada oma ema võitlust ja uhkust, mis illustreerib portreede võimet väljendada kaotust ja esile kutsuda mälestusi. Raitmale on ema Eha pildistamine korraga nii fotograafiline mäng kui alateadlik tervendav ravim, millega lähedane inimene tuua välja depressioonist. Selle projekti puhul on tegu kahe inimese eneseväljendusega ja peamine, et on tekkinud tugev side kahe inimese vahel.

Näinud oma inspiratsiooniallika Tim Walkeri näitust Londonis Victoria ja Alberti muuseumis, sai fotograaf kinnitust, et tasub jätkata intuitiivset, fantaasiast kantud teed, mis teda kaamerat haarama juhatab. „Kõik on tulnud kuidagi lihtsalt ja loomulikult, lähtun oma töös loomise rõõmust ja sageli ei oska isegi öelda, miks ma üht või teist asja nõnda teen, nagu teen.”
„Eksperiment” on Raitma portreede võtmesõna. Milliseid emotsioone saab vaataja, on publiku enda tunnetuse küsimus. „Meie assotsiatsioonid üht või teist teost vaadates on nagunii erinevad. Näiteks Eha portree nelkidega toob erineva taustaga inimestes esile täiesti erinevaid kujutlusseoseid. Kuna pildistasime 9. mai paiku, siis püüdsin sel päeval meeleheitlikult leida Londonist nelke, kuigi see näis võimatu. Lõpuks, pika otsimise peale leidsin need. Inimene, kel pole nõukogude ajaga mingit pistmist, ei oska neis lilledes näha sümbolit, mis osutaks taustale, millest portreteeritu pärit on. Või kittel. Ühes ema sõbrannas tekitas see emotsiooni, et Eha näeb välja kui vene lesk, kuid rahvusvaheline publik sageli seda tausta ei näe. Seega sõltub nägemine meie enda taustast, vaataja päritolust.”

Oma fotograafilistes mängudes emaga tahab Raitma jõuda tagasi Eha kodupaika Suure-Jaani, et teda portreteerida neis kohtades, millest koosneb tema elu lugu.

Raitma edu on olnud viimastel aastatel peadpööritav: konkursi Portrait of Britain 2019 võit, õnnelik jõudmine American Photography Open 2019 ja Life Framer Open Call 2019 välja valitud kandidaatide nimekirja, maailma mainekaima portreevõistluse Taylor Wessing Photographic Portrait Prize 2019 eksponendiks valituks osutumine jne. Kuid kõige suurem saavutus on hoopis ema ja tütre fotograafilises mängus taastunud inimlik, hingeline rahulolu- ja väärtusseisund. Tähelepanuväärne on, et portreefotokunsti fookusesse tõusnud visuaalsete arutluste seas on just isiklik perekondlik saaga tõstetud ettepoole nüüdisfotograafias harjumuspärastest teemadest – transsoolised, mittebinaarne soolisus, rassitemaatika, sõjakoleduste all kannatajad, sotsiaalselt allasurutud grupid jne – ning näidatud, et tundlikud lood on olemas vahetult meie lähedal. Väljapaistvates kunstisaalides on meid harjutatud mõtisklema, kuidas me iseennast identifitseerime kollektiivis, võimustruktuurides ja ajaloo sümboolsetes ilmutustes. Kuid nüüd oleme klassikalise fotomeediumi abil ootamatul viisil pandud silmitsi tõdemusega, et empaatiat vajav ja tähelepanu vääriv lähikondne on kohal meie intiimses sfääris püsivalt.

Sirli Raitma kodulehekülg: https://www.sirliraitma.com/

Näitus on avatud: 28.01. – 13.06.2021

Näituse kuraator ja lisainfo: Annika Haas ; telefon: 56610694