Kolmapäeval, 28. mail kell 17-20 meenutatakse Kalamaja muuseumis keeleteadlast, kirjanikku, diplomaati, spordiajaloolast ja-statistikut Aarand Roosi tema 85. sünniaastapäeval. Kõnelevad Aarandi lähedased ja kaasteelised Eesti spordiajaloo seltsist, Eesti Kirikute Nõukogust, Eesti Riigiarhiivist ja mujalt.

Aarand Roos oli üks neid väliseestlasi, kelle elu sisuks ja hobiks oli eestlus. Paguluses Rootsis töötas ta nii kooliõpetaja kui ülikooli soome-ugri keelte lektorina. Seejärel konsulina Eesti New Yorgi peakonsulaadis ja pärast Eestisse naasmist pensionipõlveni välisministeeriumis tõlgina. Eestis elas ta oma Naissaare juurtega emale kunagi kuulunud ja nüüd talle tagastatud korterelamus Kalamajas ning lõi aktiivselt kaasa Kalju baptistikoguduse tegevustes.

Oodatud on kõik huvilised.
Üritus on tasuta.
Võimaluse korral anna palun oma tulekust teada:
v. 5309 9772

Aarand Roosi meenutavad:

Astri Schönfelder (Rahvusarhiivi Tallinna kogumisosakonna arhivaar)

KEELETEADLASE, KIRJANIKU JA DIPLOMAADI AARAND ROOSI ISIKUFONDIST RAHVUSARHIIVIS

Enn Mainla (Eesti Spordiajaloo Seltsi esimees)

AARANDI JÄLGI SPORDIMUUSEUMI JA SPORDIAJALOO SELTSI TEGEVUSES

Jaak Valdre (spordiajaloolane)

KOHTUMISED SPORDIAJALOOLASE AARAND ROOSIGA

Vilver Oras (Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär)

AARAND ROOS JUMALARIIGI SAADIKUNA

Kersti Lepik (giid ja matkajuht)

MEIE SAAR, ENNÄE, ON PÄRISELT OLEMAS JA ULATAB KÄE

Jüri Trei (diplomaat, Eesti Muusikakultuuri Jäädvustamise Fondi juhatuse liige)

AARAND ROOS – MEES NAGU ORKESTER

Arutelud ja mõttevahetused jätkuvad kohvilauas!

Raamatuaastale kohaselt on paslik meenutada ka Aarand Roosi kirjanikutööd.
Refereeritult Raimo Raagi artiklist: Aarand Roosi mälestuseks (28. V 1940 – 9. VIII 2020)

Uppsala ülikooli lõputööna esitas Roos oma küllap kõige enam tuntust kogunud raamatu „Jumalaga, Kars ja Erzurum” (1975, 3., täiendatud trükk 1992). Töö käsitles Kirde-Türgis asunud eesti asunduse Uus-Estonia ajalugu, eluolu ja keelt ning põhines materjalil, mida autor oli talletanud kohapeal väheste veel alles olevate eesti asunike juures aastail 1967, 1969, 1971, 1973 ja 1974.

Esikromaani „Lehmatapja” (1964) on peetud kriminaalromaani paroodiaks ja esimeseks eesti popromaaniks. Naljameelest on kantud tema koomiks „Calefson Mahorka saarel“ (1968, nr 6). Paroodilise kallakuga on tema järgmine raamat, „Tallermaa: reisikirjeldus tuhandete põldude maalt” (1968). Alapealkiri viitab autori noorusmaale, Rootsi viljaaidaks peetavale Skåne maakonnale. Paroodilistele sugemetele vaatamata on teosel sügavtõsisem sõnum, mis kõlab vägagi tänapäevaselt: inimesed ei tohi loodust rüvetada ega muuta seda oma tallermaaks.

Omamoodi keelemänguline on luulekogu „Oma koli, oma voli” (1969), mille rõhutatult rahvuslik põhiolemus avaldub juba avaluuletuse pealkirjas „Eestlur”. Eestlur on Aarand Roosi loodud uudissõna tähistamaks eestluse eestvõitlejat, kelleks autor ennast õigustatult pidas.

Veel on ta avaldanud luulekogud „Rändamaie” (1982), „Saar, saare, saart: ood Koipsi saarele” (2003; seal oli autori suvekodu) ja „Haikumaania” (2018), samuti novellikogu „Esto-Atlantis” (1974).

Peale ilukirjanduse ja keelealaste tööde avaldas Aarand Roos ka teise koega raamatuid. Tema konsulitööga on seotud kogumik „Konsuli kõned 1982–1991” (1993) ja brošüür „Words for Understanding Ethnic Estonians” (1993), usuga haakuvad „Juutide kuningas Tallinnas” (1978, 2. trükk 1992), jutlustekogu „Usku peab olema” (1993) ning „Issanda loomaaed ja teisi legende” (1999). Maakodu soetamine Koipsi saarele tekitas huvi väikesaarte vastu, mille tulemusena ilmus essee „Väike­saar eesti kirjanduses” (2008).