Miiamilla tuba

Miiamillal on oma tuba. Tegelikult on see üsna pisike, aga mängude käigus võib sellesse tuppa ära mahtuda kasvõi terve maailm. Tavalisest kellakapist võib väga lihtsalt saada kellatorn ja nukumaja võib kasvada nii suureks, et sinna on võimalik endalgi sisse pugeda.

Miiamilla toas on kõiksugu põnevaid asju. Iga suurema eseme juures seinal on tore jutuke. Sealt saad lugeda, mis asjaga on tegu. Miiamilla on valmis kõike ka sinuga jagama. Siin on palju uudistamist, pugemist, ronimist, mängimist, lugemist ja mõtlemist.

Tähtsad ametid

Siin toas on viie erineva ametimehe tööruumid: vürtspood, postkontor, kellassepa töökoda, õmblustöökoda ja fotograafi ateljee.

Proovi siin ise need ametid järgi.

Kui sa hoolega vaatad, märkad, et tänapäeval on need ettevõtted natukene teistsugused. Vürtspoe nimegi enam ei kasutata. Vanasti kutsuti vürtspoeks neid kauplusi, kust võis kõike osta – nööpnõelast toiduaineteni välja. Pea igast ametiruumist leiad kindlasti ka selliseid esemeid, mida tänapäeval enam ei tarvitata.

Siit võid leida päris mitu põnevat vanaaegset asja Tallinna Linnamuuseumi kogudest. Need esemed räägivad kõik sulle oma loo, kui sa kõrvaklapid pähe paned ja hoolega kuulad.

Vana aeg

Vanad esemed, mida nende omanikel enam tarvis ei lähe, võivad sattuda muuseumisse.  Muuseum kogub, uurib säilitab ja näitab vanu asju. Vanadel asjadel on kõigil oma lugu. Nad räägivad, kui vanad nad on, kellele nad on kuulunud, mille jaoks neid on kasutatud ja milline oli see aeg, nad meieni jõudnud on.

Tänu vanadele esemetele me teamegi seda, milline elu vanasti oli.

Ükskord saavad kõik asjad vanaks või lähevad katki või pole sul lihtsalt neid enam vaja. Kahjuks kõik vanad asjad aga muuseumidesse ei mahu. Siis tuleb need ära visata. Või, kui need asjad on terved, siis on hoopis parem mõte need anda kellelegi teisele, kellel neid vaja võib minna.

SÕBER LOODUS

Siin toas on sellised asjad, mida tavaliselt toast ei leia. Siin on õunapuu ja pärnapuu, siin on seened, rohuvaip ja putukad, isegi taevatähed on tuppa toodud.

Kui metsas käies mõnd looma jalajälge märkad, kas oskad ütelda, kes sealt mööda on läinud. Kas tead, kuidas laulab tihane? Aga vares? Milliseid putukaid sa rohukõrte vahel märganud oled? Kas oled vahel rannas jalutades mõne eriti huvitava kivi leidnud? Loodust on põnev tundma õppida, sest loodus on nii mitmekesine ja värvikirev.

Loodus on inimese sõber. Tänu loodusele on meil hingamiseks puhas õhk, joomiseks puhas vesi ja söömiseks puhas toit.
Mida me saame teha selleks, et loodust hoida?

SÕPRADE TUBA

See maja, kus Lastemuuseum Miiamilla asub, ongi laste jaoks ehitatud, juba siis, kui sinu vanavanaema alles väike oli. See oli Kadrioru Lastepargi peahoone. Nagu sa ka selle toa seintel olevatelt piltidelt näha võid, said lapsed vanasti siin majas ja maja ümbruses mängida ja sporti teha.
Maja ees, seal kus nüüd on mänguväljak, asusid ujumisbasseinid. Seda aega meenutab üksnes kõige suurem liumägi keset mänguväljakut. Lapsed said sealt kunagi otse vette liuelda. Lisaks ujumisele tehti basseinides ka mängupurjekate võidusõite. Veel mängiti siin palli, võimeldi, lauldi, aeg-ajalt matkati ka linnapiiridest välja. Ruumis, kus praegu on Miiamilla tuba, asusid vanasti einelaud ja kino.

Natukene hiljem, siis kui sinu vanaema väike oli ja ka veel siis kui su ema väike oli, asus selles majas spordikool. Lapsed käisid siin trennis. Siit võrsusid ujujad, iluuisutajad, iluvõimlejad, jalgratturid, suusatajad, tantsijad ja teised sportlased. Meie majast on alguse saanud ka üks täiesti uus tantsustiil – sporttants, mida sai siin paljude aastate vältel õppida selle tantsustiili looja Reet Kriegeri enese juhendamisel. Meie maja oli sporttantsuklubi „Palestra“ treeningupaik.

Enne kui Lastemuuseum Miiamilla siin uksed avas, vajas meie maja suurt remonti. Maja oli nii lagunenud, et kaheldi, kas seda üldse saab enam korda teha. Õnneks sai. Tore, et meie maja on jälle laste päralt!