Mustvalged fotod on mind alati võlunud. Olen neid üritanud teha sellest ajast peale, kui oma esimese digifotoaparaadi sain, kuigi iga kord tundsin, et midagi jääb ikka puudu. Piltides ei olnud seda vana hõngu, mis mind analoogfotograafia puhul võlub. Nii ma pimikusse jõudsingi.
Näituse idee sündis aastaid tagasi, kus olin igapäevaselt tunnistajaks, kuidas kaksikõed Sandra ja Helena pilli harjutades vaeva näevad. Kerge see töö ei olnud. Vahel harjutasid nad läbi pisarate, samal ajal kui teised lapsed õues või arvutis mängisid. Nii tuligi mõte jäädvustada tüdrukuid koos nende instrumentidega, et näidata, kui ilus see kõrvaltvaatajale on. Lootsin, et ehk see natukene motiveerib neid edasi mängima. Ja et jääks mälestus nendest hetkedest, kui nad kunagi tulevikus ehk mingil põhjusel pilli enam ei mängi.
Nii viie aastaga sain materjali kokku. Juba alguses lootsin, et ehk kasvab sellest üks kord minu isiklik näitus välja. Iga aastaga täiendasin seeriat ja nii kuni muusikakooli lõpetamiseni. Mida aasta edasi, seda suurema entusiasmi ja huviga osalesid tüdrukud minu projektis. Lõpuks mõtlesid lausa ise kaasa ja näitusel on ka üks foto, kus pildiidee on tüdrukute enda oma.
Nüüdseks on muusikakool läbi, aga tüdrukud musitseerivad edasi, mille üle on mul väga hea meel.