Fotohoovi installatsioon jääb publikule avatuks kuni lume tulekuni.

On naljakas mõelda, et veel poole aasta eest ei osanud ma uneski näha, et fotost võib saada mu elu ja valu. Ma olin tegelenud temaga aastaid, kuid aeg õpetas, et tegemisel ja tegemisel võib olla vahe. Nüüd on fotost saanud minu jaoks sama asendamatu asi, nagu seda on igahommikune äratusvõimlemine või kohustuslik hommikukohv. Sa ei kujuta ennast enam ilma selleta ette, sest see annab su elule mingi pidepunkti. Nagu hea raamat, mida sa ei suuda käest panna või mille lõppu loodad mitte kunagi tulevat. Nii ka fotoga. Lõputult võite te teineteisest joobuda, kuniks sina lähed tema nägu ja tema sinu nägu. Samal moel mäletan kedagi kunagi ütlemas, et “Me saame kõikide nende inimeste ja kohtade nägu, keda elus juhtume kohtama”, ja ma pole suutnud seda siiani unustada. Foto on vastastikmõju. Ja kuigi ma tunnen seda samasust ja tuttavlikkust nii paljudel juhtudel, jääb minu ja vaadeldava vahele alati see “miski”, mida kirjeldada on peaaegu et võimatu. Ma leian, et foto on selle “miski” väljatoomiseks parim vahend ja kaaslane. See igavene “teisesus”, mis mind alati vaatab ja jälitab, saab nüüd lõpuks nähtavaks.

Eliis Laul