Kristjan Saks “Tallinn elab – pilguheit pealinna tänavatele” 15.06-16.07

Näitus on keskendunud Tallinna tänavate olustikule ja ka vähem külastatavatele kohtadele.

Tallinna elu-olu on üles pildistatud filmile ja pimikus suurendatud vedelemulsiooniga kaetud akvarellpaberile. Tööd on lõpliku vormistuse saanud laia puitraami ja muusemiklaasi näol firmas DieselArts.

Tallinna Fotomuuseumis on Kristian Saksa teine isikunäitus „Tallinn elab – pilguheit pealinna tänavatele“. Näitus on keskendunud Tallinna tänavate olustikule ja ka vähem külastatavatele kohtadele. Näitus jääb avatuks 16. juulini ja liigub edasi Pärnu Kontserdimaja fuajeesse.

Algselt oli autori jaoks tänavafoto juurde jõudmine osa plaanist seista silmitsi oma hirmudega. Nüüd on see leidnud kindla koha tema fotograafilistes ettevõtmistes ja laienenud erinevatesse Euroopa linnadesse.

Ajakirja Positiiv suvises numbris kirjutas autor oma näituse kohta järgmist:
„Oma kodulinna tunnevad kõik … või vähemalt nii arvatakse. Enne tänavafotoga tegelemist arvasin ka mina Tallinna tundvat. Pärast paari kuud pea igapäevast ringiuitamist muutsin aga meelt ja mõistsin, et kesklinnas, eriti just vanalinnas, on veel väga palju, mida ma pole varem lihtsalt tähele pannud. Ringi käies ja pilte otsides tuleb sageli meelde õpetaja lause keskkooli giidipraktika eksamilt: „Siin on ka igal kivil oma ajalugu.“

Võrreldes suurlinnadega on tänavafotograafia Tallinnas veidi teistsuguse iseloomuga. Kui Londonis või Barcelonas on tänavatel pidev inimuputus ja pilte on väga lihtne püüda, siis Tallinnas on enamasti rahvast vähe ja endal märksa keerulisem märkamatuks jääda. Turismi kõrghooajal suvel ja jõulude paiku on võimalused palju avaramad, teisalt jälle muutub tänavafoto turistivaesel hooajal suuremaks väljakutseks ja võimaldab saada ka täiesti inimtühjasid linnavaateid.

Tänavafotos on kõige enam rahuldust pakkuv see, kui näed enda ees mingit olukorda lahti rullumas ja suudad kaadri õigel ajal ja õigest kohast tabada. Meeldejäävaimaks kordaminekuks on vast üks vanalinna müürikäigus tehtu. Olin Tornide väljakul olevat müürikäiku luuranud juba pikemat aega ja tol päeval sobisid kõik asjaolud kokku. Kui taaskord käigule lähenesin, paistis päike täpselt õigest suunast ja öine vihm oli jätnud mõnusa lombi. Just siis tuiskas minust mööda koolipoiss oma tõukerattal ning ruttasingi pilti püüdma – hoo pealt säri määrates ja lombi peegeldusega kompositsiooni kooskõlastades. Kihutaja oli ju vaja pildile püüda!“

Tallinna elu-olu on üles pildistatud filmile ja pimikus suurendatud vedelemulsiooniga kaetud akvarellpaberile. Tööd on lõpliku vormistuse saanud laia puitraami ja muusemuklaasi näol firmas DieselArts.

Alessio Franconi “Siin nad võitlesid! Suurtel sõjaradadel üle Alpide” 5.05-11.06.2017

Siin nad võitlesid! 1915 – 1918 Suurtel Esimese maailmasõja radadel

Ronides teravatel kivinukkidel, tunned end silmitsevat hüljatud maailma, kus kõlab vaid tuule pehme vilin ja üksiku röövlinnu kraaksumine.

Samm-sammult hakkab aga maapind näitama märke sügavatest kustumatutest haavadest: ümberringi on mahajäetud kaevikud, poolenisti hävinud punkrid ja purunenud mäeservad.

Hinge tungib valu, silmitsedes vedelevate jalanõude jäänuseid, lõhkenud pommide osakesi, šrapnellikilde, padruneid ja siin-seal maapinnal eedelveisside vahel langenud tundmatute sõdurite luid.

Maapind on ehmatavalt jäik ja isegi kõige ligipääsematutel nõlvadel on märke sõjategevusest.

Kõik märgid ja jäänused jutustavad lugusid meestest, kes elasid läbi traagilisi ja ebainimlikke sündmusi, mida ei saa kunagi unustada.

Noored mehed võitlesid erinevatel rinnetel üksteise vastu. Need mehed olid meie vanavanaisad, itaallased, prantslased, austerlased, inglased, sakslased, sloveenlased, ungarlased. Me ei tohi kaotada mälestusi nende tegudest.

Esimene maailmasõda tõi endaga kaasa valu ja kurbuse, traumeerides sõdureid ja nende perekondasid.

Jäädvustatud kohad on konkreetsed ajaloolised paigad, mis pakuvad tõelist kogemust neile, kes juhtuvad sinna minema.

Kaheaastase töö tulemusena on fotonäitusel esitatud 40 must-valget 30×40/45 cm suuruses fotot. Näitus pakub ülevaadet kitsastest ja külmadest paikadest teekonnal Sloveeniast Itaaliasse, mäejalamitele ning 3000 meetri kõrgusel asuvatele mäenõlvadele.

Näituse eesmärk on anda parem arusaam sõdade tagajärgedest, olles ühtlasi hümniks Euroopas ja austusavaldus kõikidele sõduritele, kes kaotasid võitluses oma elu.

Näitus on pühendatud minu vanavanaisadele, nende vendadele ja onudele. Paljud neist ei tulnud enam kunagi tagasi.

Alessio Franconi
Ei tohi unustada.

Emapoolne vanavanaisa
Drago Paolo di Giovanni
† 20. september 1917

“Peame veel kannatama, kuni saabub päev, mil oleme jälle koos,” olid mu vanavanaisa viimased sõnad oma naisele saadetud kirjas.
Mõni nädal hiljem langes Drago Paolo di Giovanni võitluses Isonzo kaldal, jättes maha oma naise ja poja.
Nüüd on ta maetud teiste langenute sekka Oslavia sõja kalmistule.
Hiljem suri Monte Grappal ka tema onu, kellele anti hõbedast aumärk.

Isapoolne vanavanaisa
Gallelli Giovanni Battista
† 17. september 1916

Minu isapoolne vanavanaisa kandis oma käel musta käepaela, mis meenutas talle tema venda, kes langes Monte San Michele lahingus.
Mõni kuu pärast oma venna surma sai ta ise Nova Vasi lahingus vaenlase kuulipilduja tules surmavalt haavata.
Vaatamata haavadele, sundis ta oma kaaslasi edasi liikuma ja teenis nii hõbedast aumärgi. Temast jäid maha naine ja kolm last.

Ühisnäitus “Kuus objektiivset vaadet”. 10.05- 29. 05.2017

Ühisnäituseks on kuus noort autorit pildistanud sama linna – Tallinna, kuid igaüks erinevast vaatepunktist, vastavalt enda elukogemusele. Absoluutse objektiivsuse tagamiseks on kõikide piltide tegemisel kasutatud objektiivi!

Ave Hansen paneb tähele igapäevaseid valguse ja varju liikumisi. Korduv motiiv loob ajatelje ja suurejoonelise panoraami.

Berit-Bärbel Rebane on sündinud nõmmekas ning tänu sellele on tema linnas kõige olulisemateks tegelasteks loomad ja linnud. Tema piltides on palju maha vaatamist, huumorit ja absurdi, mis aitab välja astuda orav-rattas maailmast.

Laura Roomets on leidnud üles futuristliku kvartali, mis oma soomuselise kaitsekihiga ja tõsiseltvõetavusega tekitab aukartust. Mustvalge maailm, mis laiutab vaid mõnisada meetrit lopsakast Kadrioru pargist eemal.

Paula Parts on tartlane ja tänu sellele on tema pilk Tallinnale hoopis teistsugune. Tema vanalinna vaated on kammerlikud ja kodused, sest need ei kajasta keskaegset arhitektuuri, vaid linnavaikuse märkamisaega hubastes sisehoovides.

Sandra Reivik toob kõledate paneelhoonete juurde mängima inimlased, kes võtavad ajutiselt üle selle osa linnaruumist, mida tavaliselt täidavad linnud – linnuruumi.

Urmet Nööri on julge mees, kes on ööpimeduses koos kaameraga jälginud hipsterite ja hipide maju, et koguda fotopaberile nende kodudest välja valguvat valgust. Puumajade soojus, telekate kuma – rahu ja vaikus keset mässavat maailma.

Fotonäitusel osaleva kuue noore autori ühisnimetajaks on Tallinna Ülikool. Ühisnäituse kuraator on Eve Kiiler.

Kai Kaljo “Asjad” 7.04-30.04.2017

Olen pildistanud Tallinna suveniiripoode alates 2012. aastast, kui mulle hakkas tunduma, et vanalinna välisilmes on taas toimunud mingi oluline muutus.

Kuna olen juba päris kaua elanud, mäletan eelmisi “pilte” alates 60ndatest, kui vanalinn elas väga vaikset elu, midagi eriti poodides ei müüdud ja suveniire polnud palju tarvis, sest turiste käis siin vähe. Sellele järgnes 70ndate ja 80ndate Tallinn, kuhu “turismirongidega” saabunud turistid tormasid toidupoodide uste taha sappa, siis 90ndate alguse valuutapoodide Tallinn, kus kohalik elanik ennast võõrana tundis. Asju on nendel mu vanadel mälupiltidel üsna vähe.

Kasutan näituse osana ka seitset Fotomuuseumi arhiivist pärit fotot, mis näitavad kaubandust Tallinnas erinevatel aegadel alates 1896. aastast. Ka nendel piltidel on asju just niipalju kui tarvis.
XXI sajandi Tallinnas on asju palju ja need asjad räägivad.

Kai Kaljo

Enel Lepik ja Larissa Tilk   „Must-valged noodid – duo“ 6.04-30.04.2017

Enel Lepik ja Larissa Tilk kirjutavad näitusest:
„Näitus „Must-valged noodid – duo“ on meie ühisnäitus – see on meie duo ehk mäng neljal käel. Miks naised on pildistanud naisi? Sest Eesti naine on õrn ja samas ka tugev; ta on ilus ja andekas; ta on vaimukas ja samas ka salapärane. Eesti naises on ürgjõudu, ta on nagu tuli ja tuul ja metsik loodus ise, temas on koos põrgu ja paradiis…

Meie näitusega tahaksime, et inimesed naudiks seda naise ilu, mida on sajandeid juba jäädvustatud. Olen kohanud inimesi, kes tunnevad piinlikust ja häbenevad selliseid pilte, aga õnneks selliste jaoks on palju teisi ilusaid pilte nautimiseks.

Grupinäitus “Elukogemus” 2.03-2.04.2017

Grupinäitus

Kuraator Kaupo Kikkas
Autorid: Andres Putting, Silvia Pärmann, Aivar Pihelgas, Jaan Künnap, Renee Altrov, Temuri Hvingija, Annika Metsla, Toomas Luhaäär, Stina Kase, Tõnu Noorits, Kaupo Kikkas, Kalju Suur, Harald Leppikson, Carl Sarap.

Elukogemust ei ole võimalik osta, külge valetada ega maskina ette panna. Elukogemust ennast on võimatu visuaalselt kujutada ja see saab nähtavaks vaid läbi inimese, kelle sisse ta aastate jooksul piisk-piisana koguneb.

Kunagi kommenteeris üks fotograaf mehe portreed vaadates: “this face is like a roadmap of his life”*. Tollel hetkel kiiruga öeldud lause on pannud mind aastate jooksul paljutki teisiti vaatama. Tavapäraselt väljendatakse elukogemust ikka jutus või kirjasõnas, vaikimisi eeldatakse justkui seal peaks alati olema mingi tarkus või õpetus. Mind aga võlub elukogemuse väljendus pildis, mis muudab selle hoopis abstraktsemaks. Siit on kadunud kohustuslikud õpetussõnad, faktid ja kontekst ning seeläbi kasvab see millekski hoopis enamaks ning lõputult tõlgendatavaks. Elukogemusest saab unikaalne kood, aegade ja keelte ülene – ühe inimese elu visuaalne atlas.

Kui hakkasin seda näitust kokku panema, siis ülesande püstitus fotograafidele oli maksimaalselt lihtne. See on kui etüüd ette antud teemal, väljendada elukogemust läbi ühe mehe portree. On põnev vaadata, kuidas leiame piltidelt sarnaseid jooni, mida võiks üldistavalt nimetada stereotüüpseks elukogenud mehe tunnusteks, mis sinna aeg on tekitanud. Sinna kõrvale joonistuvad aga isiklikud ja detailsemad elemendid, mis muudavad kõik elud ja portreed unikaalseks. Kolmas võtmeelement on teiselpool kaamerat – olgu teema ette antud või mitte, on objektiiv ja mõte selle taga alati kuhugi suunatud. Miks fotograaf just selle inimese ja pildi valis?
Kes see inimene võiks olla? Mida ta teeb ja mis elu ta on elanud?

Kutsusin näitusel osalema võimalikult erinevad fotograafid. Peale selle, et nende tööd on mulle teada, ühendab neid minu jaoks austus ja lugupidamine fotograafiasse ja inimesse nende objektiivi ees. Portrtereerimine on alati vastutus ja vähe on olukordi, kus inimene on nii kaitsetu kui seistes objektiivi ees ja oodatest “lasku”. Valisin maksimaalselt erinevad isiksused, erineva taustaga ja erinevas vanuses, kes esindavad kõige erinevamaid fotovaldkondi. Lisasin tänapäevastele fotograafidele kolme juba meie hulgast lahkunud Eesti legendaarse fotograafi tööd, fantaseerides, kuidas nemad antud teemale oleksid lähenenud.

Kaupo Kikkas

*nägu nagu tema elu maanteeatlas

Näituse teoks saamist toetasid Restoran Al Bastione ja Diesel Arts

Enne 2017. aprilli toimunud näitused

TÕNU NOORITS

RETROSPEKTIIVNÄITUS

19.01-05.03.2017

19. jaanuaril avatakse Fotomuuseumi kahel korrusel Tõnu Nooritsa retrospektiivnäitus, kus saab näha autori töid läbi nelja aastakümne.

Tõnu Noorits on pakkunud läbi oma karjääri huvitavat ja omanäolist fotograafi käekirja, mis hõlmab väga erinevaid žanre. Fotomuuseumi näitus keskendub peamiselt lavastuslikule fotole.

Üheks näituse põnevaimaks seeriaks on autorikomplekt “Farewell to Socialism” mis valmis 1980. aastate teisel poolel ning kogus välismaal kiirelt tuntust, tuues autorile muuhulgas FIAPi kuldmedali. Eestis jäi segaste aegade tõttu laiemale publikule fotoseeria olemasolu aga sootuks teadmata. Nii on võimalus pärast pikki aastaid taas seda teost galeriis väljapanduna näha.

Tõnu Nooritsa aktiivne näitusetegevus algas 1980. aastatel, ning on toonud autorile mitmeid kõrgeid tunnustusi nagu kolm FIAPi kuldmedalit, Jaapani fotosalongi võitjamedal ja PSA kuldmedal jpm.

Näitus jääb avatuks 5. märtsini. Paralleelselt Fotomuuseumi näitusega on Tõnu Nooritsa retrospektiivnäituse teine osa avatud Fahle galeriis.

GALINA KULJUS

“LÄBI AASTATE”

15.12-15.01.2017

Galina Kuljuse isikunäituse keskseks objektiks on naine. Tema fotodel on naine lummav olevus, kes loodusega on lahutamatult seotud. Nagu maalija annab koos iluga edasi modelli iseloomu, nii püüab ka G. Kuljus  jäädvustada tunnet, meeleolu, mõtet. Seejuures jõuab ta huvitava sünteesini, ühendades foto tõepärasuse fototehniliste võtetega. Tema töödes on varjundirohkust, ekspressiivsust, dünaamilisust.

1970.aastatel hakkasid Eesti fotograafias puhuma uued tuuled ning ka käesoleva näituse autor oli üheks osaliseks selles protsessis.

Ta kuulus fotorühmitusse BEG, mille esilekerkimine neil aastail värskendas suuresti meie fotomaastiku üldpilti. BEG-i laia haaret hindas kõrgelt ka tuntud fotograaf ja fotoajaloolane Peeter Tooming. 1975.aastal on ta kirjutanud BEG-i kohta järgmist: „Head hinnet väärib grupi BEG tegevus: näitus Kiek in de Kökis, osavõtt ülevabariigilistest ja rahvusvahelistest näitustest, esikohad suvelaagris, kirjutised ajakirjanduses, igakuised vahetatavad pisinäitused kohvikus „Pegasus“. Kõige  selle põhjal on BEG /G.Kuljus, J.Klimov,E.Kärema,T.Paalmäe,B.Telitsõn/ praegu innukaim ning huvitavaim ühendus Eestis. Fotolaagris   hinnati Galina Kuljuse komplekti kui kõige terviklikumat, otsivamat ja värskemat, tema üksikfoto võitis aasta parima tiitli“.

Nii algas G. Kuljuse tulek fotograafiasse ja ta tegevus sel alal on jätkunud aastakümneid. Ta on osalenud paljudel grupinäitustel Eestis ja teistes riikides ning teinud ka isiknäitusi. Paljud tööd on saanud preemiaid ja leidnud äramärkimist.

Käesoleval näitusel on eksponeeritud nii originaalid kui ka reproduktsioonid originaalidest.

Fotod on tehtud aastatel 1975 – 1995

“PIIRILKÕNNID” – PRANTSUSE INSTITUUDI JA GOETHE INSTITUUDI ÜHISPROJEKT

19.10 –11.12.2016

Encounter in the old town of Narva, Estonia with Hermann and Ivangorod Castle in the background.
Grenzgänge Goethe Institut Stipendum 2016, Narva Artist Residence, Narva

Moodsas Euroopas on juba pikka aega töötatud piiride tähtsuse vähendamise suunas. See ei kehti vaid riigipiiride, vaid ka piiride kohta hariduses, infrastruktuuris, majanduses ja sotsiaalses kooselamises. Globaliseerumise ja interneti laiaulatusliku leviku tõttu tunnevad inimesed ülemaailmse võrgustumise tulemusi ka oma igapäevaelus. Kuid hoolimata paljudest jõupingutustest on teema ikka veel aktuaalne. Hiljutine põgenikekriis, mis ulatub ka Euroopa äärealadele ja tõus paremäärmusliku liikumise populaarsuses tõestavad just vastupidist. Endiselt tajume nii vanu kui uusi piire.

Prantsuse Instituut Eestis ja Tallinna Goethe Instituut kutsusid seetõttu Eestisse kaks erinevat fotokunstnikku. Üks Prantsusmaalt, teine Saksamaalt – mõlemad jäädvustasid piire Tallinnas ja Narvas. Kunstnikke toetas EKA Narva kunstiresidentuur. Oma jäädvustustega dokumenteerisid nad läbi omakunstilise pilgu keelelisi, kultuurilisi, sotsiaalseid ja ka füüsilisi piire igapäevases linnaelus. Fotod puudutavad integratsiooni/eksklusiooni ja nähtavat/nähtamatut.

Eesti idapoolseimas linnas Narvas, mille elanikud on ülekaalukalt venekeelsed, toimusid  Eesti taasiseseisvumise ja Nõukogude Liidu lagunemise järel suured muutused ning pärast uue riigipiiri tekkimist nihkus linn Eesti piirialale. Tallinnaski on Nõukogude aja pärandi jälgi näha tänaseni. Näiteks võib linnapildis tuvastada veel praegugi vanu piire: mööda rannikut kulges sõjaväe keeluala. Projektis ei käsitleta mitte ainult füüsilisi, vaid ka nähtamatuid piire eestlaste ja venelaste vahel.

Louisa Marie Summer, on Saksamaal sündinud ja Rhode Island Kunstiakadeemia kaunite kunstide magistrikraadiga fotograaf, kes jutustab sotsiaalse sisuga visuaalseid lugusid. Ta elab New Yorgis ja Münhenis ja töötab kõikjal maailmas jäädvustades sotsiaalselt tõrjutud inimeste igapäevaelu. Tema töid on  rahvusvaheliselt tunnustatud ning ta on esinenud nii üksik- kui grupinäitustega, mh Luksembourgi Audiovisuaalses keskuses, Münheni kirjastuse Kaamos galeriis, Ober galeriis Kentis USAs, Danziger galeriis New Yorgis, Vene muuseumis Peterburis ja Limlip kunstimuuseumis Lõuna-Koreas.  Summeri töid on nii muuseumide- kui erakogudes ja avaldatud tuntud rahvusvahelistes ajakirjades nagu National Geographic, Süddeutsche Zeitung, Wall Street Journal, Rolling Stone ja Vogue. 2012. avaldati tema raamat Jenniferi perekond  kirjatuses Schilt Amsterdamis.

Fotomuuseumi projektiruumis Jaan Künnap “Gravüürid valgusega”
16.09.2016

Valgusmaaling fotograafias on imelihtne – pime ruum, fotokas, statiiv ja taskulamp. Säri üks kuni viis minutit ja fototöötlus minimaalne. Minu pildid matkivad gravüüre. Fotograafias nimetatakse taolist suunda pitorealismiks.
Selle mõistega tähistatakse nii ajaloolist fotograafiastiili kui ka
rahvusvahelist liikumist, mille kõige aktiivsem periood langeb
ajavahemikku 1860. aastatest kuni
Esimese maailmasõjani. 1920. aastatel püsis Euroopa fotokunstis valitseva fotokoolkonnana impressionistlikule graafikale lähedane käsitluslaad.
Selle voolu esindajatele oli foto pigem võimalus kujutada reaalsust nagu see võis toimida joonistuse, maali või gravüüri kaudu, mitte niivõrd päriselu dokumenteerimisena. Sooviti kujutada ilu, harmooniat, üldistusi, poeetikat, emotsiooni, müstilisust ja sümbolistlikkust.

ANNIKA HAASI “LENNUKIVAATLEJAD”

15.09-16.10.2016

Fotoprojekt Lennukivaatlejad jälgib viimase nõukogude inimese väljasuremist. 1960ndatel hakati militaartehase Dvigatel töötajaile Tallinna äärealal Suur-Sõjamäel jagama tasuta ja piiramatu kasutusajaga maatükikesi – las inimesed müttavad, kasvatagu oma kapsast ja porgandit. Nii hakkas siinse lennuvälja ümbruses Soodevahe mülkapinnasest hoolimata vohama datšakultuur, millele tagasivaatav pilk laskub kui nostalgilisse uduloori, kus pilpaküla kohal hõljuvad sulnid karmoškahelid ja sibulapeenarde vahel välguvad laste paljad päkad. Ent nostalgitsemine pole Lennukivaatlejate projekti idee ega eesmärk.

LAURENE BOIS-MARIAGE “RECOLLAGES”

10.08 – 13.09.2016

ReCOLLAGES on seeria kujutistest arvutiekraanil, kus internetiaknad on seatud tuntud modernistlike ja postmodernistlike kunstnike Karel Teige’i, Herbert Bayeri, Kurt Schwittersi ja Jiří Koláři kollaažide ja fotokollaažide järgi.

Ove Maidla on fotograaf, kes on juba aastaid eksperimenteerinud fotograafia eritehnikatega, mänginud oma loomingus graafika ja fotograafia piiril. Ikka otsides maalilisi lahendusi, mis oleksid sammukese kaugemal meile juba nii igapäevaseks saanud kaamerast tulevast pildikeelest. Maidla on ka üks vähestest eestlastest, kes valdab fotograafias broomõlitehnikat. Autor kirjeldab fotogravüüride saamisprotsessi järgnevalt: Fotopolümeerprotsess on sügavtrükimeetodi võimalus, mille kasutamine hoogustus 1990ndatel aastatel. Selle käigus prinditakse fotokujutis kilele, seejärel paigutatakse kile koos polümeerplaadiga vaakumraami, plaati valgustatakse ultraviolettvalguses ning kantakse peale raster. Kogu ülejäänud protsess toimub vees – kujutist ei söövitata nagu traditsioonilises gravüüris, vaid see saavutatakse veega töödeldes. Tulemuseks on trükiplaat, millele kantakse värv. Seejärel trükitakse pilt paberile nagu sügavtrükitehnikatele omane. Polümeerfotogravüür paigutub fotograafia ja graafika vahepeale ja lõpptulemus on sarnane akvatinta, ofordi, metsotinto ja teiste sügavtrüki kujutistega.

Aastanäitus „Kaherattalised Eestimaa teedel“
09.06.2016

Näitusel tutvustatakse 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi esimese pooleni Eestimaal sõitnud jalg- ja mootorrattaid, mis lihtsustasid fotograafide igapäevatööd. Samu sõiduvahendeid, millega fotograafid mööda Eestimaad ringi sõitsid, kasutasid nad ka töövahendite transpordiks ja laatadel pildistamise rekvisiidina. Näitusel on eksponeeritud palju huvitavaid fotosid, kus inimesed jalg- ja mootorratastega poseerivad. Lisaks on välja pandud nii tolleaegne jalgratas kui ka mootorratas ning nendega seotud esemed ja aurahad.

Kuraatorid: Taavi Veiler, Merili Reinpalu
Kunstnik: Anne Järvpõld
Tänud: Mall Parmas, Sander-Ott Eelmaa, Jalgrattamuuseum (Valdo Praust), Heiki Muda, Elo Selirand, Meelis Kütt, Aivar Rääk, Annely Miil, Tanel Verk

Näitus on Fotomuuseumi teisel korrusel avatud kuni mai 2017.

Kaido Haagen “Mandala +”
24.03.2016

Märtsis 50-ndat sünnipäeva tähistav Kaido Haagen toob vaatajate ette kaks iseseisvat pildikomplekti, mille seob tervikuks autorile aastaid huvi pakkunud vormi temaatika. Näitusekomplet “Mandala” kujutab ebatraditsioonilisel moel mandala vormis Eesti tuulikuid. “Ferrum” koosneb Atlandi ookeanis paikneva Roheneeme saarte vanane soolalaevade mustritest.

Arhitektuurifotograafina kuulsust kogunud Haagenile on viimased aastad ka kunstiliselt väga viljakad olnud. Mitmed auhinnad ja tunnustused nimekatelt võistlustelt ja aktiivne näitusetegevus. Nii on ka “Mandala+” autorile selle aasta juba teine isikunäitus.

Lisaks arhitektuurifotole tegeleb Kaido Haagen allveefotograafiaga.

Vivian Ainsalu “Terra incognita”
07.03.2016

“Terra incognita”

Näitus koondab Vivan Ainsalu viimastel aastatel valminud portreesid ja aktifotosid. Suures osas mustvalgele filmile pildistatud näituse seob suurepäraseks tervikuks autori lummav ja salapärane pildikeel. Kord kaldudes fantastikasse, kord vaadates tagasi justkui fotograafia algusaegadesse uitab autor koos modellidega salapärastel maastikel, kus lugu ja keskkond on sama olulised kui modelli isik.
…”Terra incognita”
End mu kaamera ette usaldanud inimene on minu jaoks terra incognita – tundmatu maa. Valgete kaardistamata aladega salapärane tundmatus, kus võivad laiutada kardetavad lohed või hoopis midagi eriliselt õrna ja kaunist. Kuigi avastusretk mööda näojooni ja kehakumerusi on tundmatuse tõttu esiti heidutav, jääb alati peale lootus näha selle erakordset ilu…

Vivan Ainsalu on pälvinud oma töödega korduvaid tunnustusi erinevatelt fotovõistlustelt. Aasta Portreefoto esikoht, Fotokunstiühingu aasta näitus-konkursi esikoht, lisaks Peeter Toominga fotopreemia ja mitmed tunnustused välismaalt rahvusvahelistelt konkurssitelt.

Martin Lazarev “Tira Seu Tempo / Take Your Time”
15.01.2016

Fotokunstnik ise ütleb näituse kohta nii: “Näitus on kokkuvõte minu seitse aastat väldanud pildiotsingust Brasiilias.Vaatan üle leitud momente, valmistun uuteks käikudeks ning õpin tehtust.”

Martini loomingut on kaaneloona avaldanud Digital Photographer Brasil, FotoGrafia Magazine, Cheese, Positiiv ja teised fotoajakirjad.

Näitus kureeritakse Fotomuuseumi ja Tam Galerii koostöös, kuraator Meelis Tammemägi.

Ain Kimberi fotonäitus „Mees nagu orkester“
10.12.2015

12.detsembril oleks Ain Kimber saanud 90 aastaseks. Tema loominguline tegevus langeb 20. sajandi teise poolde.See oli lootuste tekkimise ja samas nende kustumise aeg.
Ain Kimber oli mees nagu orkester : fotograaf ja kunstnik, organisaator ja pedagoog, teoreetik ja fotoajaloolane.
Fotograafina oli ta iseõppija, kes 1978. aastaks jõudis oma tehniliste ja loominguliste võimete poolest fotomeistri austava staatuseni.
Näituse väljapanek toob vaatajani autori lemmikteema – naise ilu. Eksponeeritud on üle 30 foto.

Anita Anti näitus „The Magical Fairy Tale“
18.06.2015

Inspireerituna muinasjuttudest üle maailma teeb Ukraina fotograaf Anita Anti kauneid portreesid naistest ja loomadest metsas. Pildid lausa pulbitsevad maagilisest energiast ja melanhooliast .
Anita Anti on iseõppinud fotoartist Ukrainast, kes hiljuti kolis elama New Yorki. Ta on fotograafiaga tegelenud alates 2009. aastast. Kirg fotograafia vastu algas ootamatult, kui ta asus ümbritsevat maailma pildistama. Kõik oskused ja inspiratsiooni omandas ta sotsiaalmeediast ja fotograafia foorumitest. Poolteist aastat hiljem hakkas ta looma kunstilisi naisportreesid, mis on senini jäänud tema põhisuunaks. Anita pildid on muinasjutulised, müstilised, naiselikud, haprad ja mõtlema panevad. Tema fotod jutustavad alati mõne huvitava loo. Installatsioonid, kostüümid ja photoshop’i manipulatsioonid aitavad tema fantaasiad kunstiteostes ellu.

Fotomuuseum tänab: Ukraina Kultuurikeskus, Andres Toodo, Reelika Ränk

Aastanäitus “Varjust välja. Esimesed naisfotograafid Eestis”
04.06.2015

Näitus „Varjust välja. Esimesed naisfotograafid Eestis“ seab ritta neli naisfotograafi, kelle tegevus jäi XX sajandi esimesse poolde. Anna Kukk (1885-1960), Lydia Tarem (1904-1979), Hilja Riet (1905-2006) ja Evi Lemberg (1904-1999) on naised, kelle ühiseks nimetajaks on fotograafia. Kõik neli naist tegelesid pildistamisega terve elu.

Evi Lemberg töötas abikaasa kõrval ning hiljem iseseisvalt Tallinnas. Anna Kukk pildistas tsaariaegset kullakaevandamist ja sai esimese naisena erialase kutsetunnistuse. Hilja Riet kasvas iseseisvaks fotograafiks isa Jaani ateljeest. Haapsalus elanud ja töötanud Lydia Taremil oli isiklik ateljee.

Näitusel saab tutvuda kõikide fotograafide elulugude- ning loominguga. Lisaks saab näha nende isiklikke kaameraid, albumeid ja fotosid.

Esineb muusik Karet Kõverjalg.

Kuraatorid: Betty Ester-Väljaots, Merili Reinpalu
Kunstnik: Lilian Juhkam

Fotomuuseum tänab: Merike Naaber, Paul Naaber, Tiina Parre, Kristjan-Henn Riet, Monika Suursoho, Haapsalu muuseum, Okupatsioonide muuseum, Tallinna Linnateater, Teatri-ja Muusikamuuseum, Viljandi muuseum, Mall Parmas.

Elu trammis. Tallinn-Helsingi
22.04.2015

Soome autorite spetsiaalselt Fotomuuseumi galeriile Lee tehtud näitusel eksponeeritakse kahe pealinna, Helsingi ja Tallinna, trammikultuuri.

Soome fotograafid Tuula Heikkinen (Espo) ja Aija Lehtonen (Helsingi) on pildistanud tramme seest ja väljast ning püüdnud talletada ühistranspordis sõitvate inimeste emotsioone. Piltidele on jäädvustatud trammis sõitvad inimesed ja trammid erinevatel aastaaegadel. Piltidel on trammireisijate argised tegevused ja linnamiljöö rööbastes kulgevates trammides. Näitus pakub huvitava sisekaemuse kahe linna argipäeva Soome lahe kummalgi poolel.

Stina Kase “Eesti balleti portreed”
13.02.2015 – 16.03.2015

12. veebruarist on Fotomuuseumi galeriis avatud Stina Kase fotonäitus Eesti balletilegendidest. Seeria moodustavad kooslused, milles üks on fotograafi kaasajas loodud portree, teine baleriini ajalooline rollifoto.

Näitust „Eesti balleti portreed“ võib vaadelda kui tänuavaldust inimestele, kes on siinse tantsukunsti arengus ja eksistentsis võtmeisikuteks. Portreteeritavad on palutud osalema nõnda, et moodustuks mitmekülgne läbilõige nii geograafilisel (Tallinn-Tartu-maailm) kui stiililisel suunal (klassika-nüüdisballett). Möödunu ja praeguse kõrvutamine ei juhi tähelepanu üksnes baleriini eriala spetsiifikale, mis lubab laval olla piiratud hulga aastaid. Pildiseeriaga näidatakse, et kõigel silmale nähtaval on avarad tagamaad.

Stina Kase ütleb, et on fotograafiat armastanud kogu elu, alaga tõsisemalt hakkas ta tegelema aastal 2006. Tartu Kõrgemas Kunstikoolis omandas ta alustuseks mustvalge analoogfoto tehnoloogiad ning suundus 2007. aastast digitaalpildi maailma. Oma lähenemist iseloomustab fotograaf kui loomulikku ja märkamatut, tema siht on dokumenteerida loovalt elu tõelist olemust. Stina jaoks on hindamatud kõik need väikesed hetked, mis välgusähvatustesse suubudes minevikku kaovad: naer ja nukrus, tulevikuootus ja nostalgia. Seisundid, mida on fotodele püütuna ka aastate pärast nauditav vaadata.

Näituse koostaja on Maris Kerge.

Näitusel „Eesti balleti portreed“ portreteeritud balletilegendid: Age Oks, Aime Leis, Elita Erkina, Endrik Kerge, Inge Arro, Elena Poznjak-Kõlar, Tatjana Laid, Juta Lehiste, Kaie Kõrb, Priit Kripson, Rufina Noor, Tatjana Voronina, Tiit Härm, Tiiu Randviir, Toomas Edur, Viesturs Jansons, Viktor Fedortšenko, Ülle Ulla, Ülo Vilimaa.

Seeria valmimist toetas Eesti Kultuurkapital, sisulises ja teostuslikus osas olid abiks Age Oks ja Toomas Edur, Lea Tormis, Mari Kõiv, Aune Aasoja, Kirsten Simmo ja Mart Laul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist, Kadri Kerge ning Anke Oks.

Näitus Birgit Püve “Elada mitmuses/Double matters”
15.01.2015

Esimest korda Eestis uuris autor sellises mahus mitmike fenomeni siinses fotograafias. Üles pildistati 82 kaksikut ja kolmikut üle Eesti. Näituse väljapanekul on väljas umbes pooled pildistatutest. Identseid mitmikke jäädvustavad fotod pakuvad ebatavalist perspektiivi modellidele, kes end lõputult peegeldavad, samas ärgitavad need vaatajat ka sisemisele monoloogile. Projekt uurib unikaalsuse mõistet ning tähendust ajal, mis väärtustab individualismi, ning analüüsib teise enda, copy of me mõistet. Visuaalne uurimus „Elada mitmuses / Double Matters“ on pälvinud juba tähelepanu ja tunnustust nii Eestis kui ka välismaal. 2014. aasta novembris valiti töö nimega „Braian ja Ryan“ (ürituse kaanefotol) Londoni National Portrait Gallery poolt korraldataval konkursil The Taylor Wessing Photographic Portrait Prize’il 4193 töö seast 3. kohale. Samal aastal võitis seeria Eesti aasta pressifotode konkursil esimese koha portreede kategoorias.
Birgit Püve (s. 1978) on Eesti fotograaf, kes elab ja töötab Tallinnas. Tema töid on auhinnatud rahvusvaheliselt ning näidatud näitustel Prantsusmaal, Saksamaal, USAs, Austrias, Suurbritannias, Venemaal ja mujal. Autori töid on avaldatud väljaannetes The Washington Post, The Guardian, Ryanair Magazine, Der Spiegel, The Sunday Times Magazine, Newsweek Polska jne.
Näituse tööd on tuttavad raamatust „Elada mitmuses“ (2013, Hea Lugu). Järgmisest nädalast on võimalik raamatut ka Fotomuuseumist osta.

Yana Feldman “St-Peterburg. Lapsepõlve mitu nägu”
05.12.2014-06.01.2015

“St-Peterburg. Lapsepõlve mitu nägu” on Venemaa modernse fotokunstniku Yana Feldmani esimene isikunäitus Eestis. Näitus on jätkuks samalaadsetele fotoprojektidele, mille autor on läbi viinud Peterburis
ja Minskis. Oma teemale on Feldmanil ebatavaline lähenemine. Tema eesmärgiks on leida Peterburist perekondi, kes on erinevatest rahvustest ja hoiavad elus oma kultuuri eripära. Tema modellideks ongi nende perede lapsed. “Tundub nagu oleks minu kangelasteks tavalised eri vanustes lapsed.” räägib Yana. “Tegelikult ei ole see tõsi. Tahtsin avada ust iga perekonna väiksesse sisemaailma, uurida iga pereliikme iseloomu, mis paistab välja ainult omadele. Perekond, elustiil, religioon – need on lapse kasvamise alustalad, mille järgi saame vaid fantaseerida, milliseks kujuneb lapse tulevik.” Fotograafi jaoks on laste maailm väga lummav, kuna see on täiskasvanute omast nii erinev. Emana on Yanal ka kodus võimalik jälgida tütre arengut läbi isikliku prisma.

St. Peterburgi on jäänud liiga vähe neid perekondi, kellel on alles traditsioonid – nagu ühised lõunad, vanavanemate retseptid ja suguvõsast pärinevad kombed. Suurimaks põhjuseks on siin kindlasti Peterburi kui suurlinna eklektiline rütm, mis surub peale oma teistsuguse elutempo ega jäta enam ruumi traditsioonidele. Yana Feldman

Haavaliim plekitükil – suurim ferrotüüpide kollektsioon Eestis
05.06.2014

Pärast Joseph Nicéphore Niépce asfaltpildi leiutamist algas fotograafias nn alkeemia periood. Lühikese aja vältel leiutati erinevaid tehnikaid ja menetlusi, mis võimaldasid “päris elu” jäädvustada. Ehkki selleks ajaks kui Frederick Scott Archer oma märgkolloodiummenetlusega välja tuli, oli fotograafiline alkeemia väldanud juba paarkümmend aastat, seadis see pildistamise uuele tasemele.

Archeri leiutis võimaldas valmistada mitte ainult kvaliteetseid klaasnegatiive ja positiivkujutisi klaasil, vaid teha fotosid teistelegi alusmaterjalidele. Erakordselt laia leviku omandas foto metallil.

Momendil oskame Eestis kokku lugeda sadakond ferrotüüpi, millest 63 asuvad Fotomuuseumi kollektsioonis. Kõik need on aastanäitusel eksponeeritud.

Kylli Sparre “Keset aeglast saladust”
29.05.2014

Kylli Sparre: “Mulle avanes üks hiiglaslik uks, kui ühel hetkel jõudis minuni teadmine, et pole olemas kindlat reeglit või ainuõiget viisi, kuidas pilti teha. Sellest hetkest algas minu jaoks uus aeg.

Kummaliste, unenäoliste piltide aeg, kus kõik ei peagi olema üdini loogiline ja teemad võivad vabalt kiikuda unenägude ja sõgeduse piirimail.”

“Kalju Suur-retrospektiiv”
13.03-03.04.2014

2013.  aastal meie hulgast lahkunud Eesti enim tunnustust kogunud fotograafiameistri näitusel on väljas 35 eriilmelist tööd autori erinevatest loomeperioodidest. Näha saab Suure tuntumaid portreefotosid Arvo Pärdist ja Lennart Merist, aga ka seni sisuliselt avalikkusele tundmatuid töid Lepo Sumerast, Mihkel Mutist jt. Suurele palju tuntust toonud portreede kõrval on aga väljapaneku suurimaks osaks autori noorepõlve tänavafotod ja hetketabamused 1950-1960 aastatest, mis on võrreldavad Prantsuse suurte meistrite töödega.
Näitusel on väljas ka esimene tollases Nõukogude Eestis avalikult ilmunud aktifoto ning Suure enda sõnul tema loomingu tipuks jäänud aktifotot “Liivakell”. Tööd on pärit Fotomuuseumi ja Tallinna Fotoklubi kogudest ning valdavas enamuses autori originaalid. Näitus pakub Kalju Suure loomingule erinevaid vaatenurki, sidudes kokku autorile enim tunnustust toonud parimad palad ning seni saladuses olnud suurepärased nooruspõlve ülesvõtted.

„Müstiline mees – Eesti fotokunstnik Johannes Mülber
(1889-1938)“
10.05.2013

Näitus portreteerib 1920. aastate Eesti fotograafia suurkuju ja elupõlist Tallinna linnaametnikku Johannes Mülberi.

Johannes Mülber asus kubermanguvalitsusse tööle 16. aastasena. Aastatel 1912–1920 oli ta Tallinna Linnavalitsuse kantselei ametnik, seejärel tegutses ta iseseisvunud Eesti Vabariigi Linnade Liidu sekretärina. 1932. aastal siirdus ta Tallinna linnavalitsusse, kus töötas kuni varase surmani 1938.

Fotograafias oli Johannes Mülberi hiilgeaeg 1920. aastatel, kui ta ametnikukarjääri kõrvalt tegeles fotograafiaga. Johannes Mülber oli fotoelus aktiivne 10 aastat ja kadus. Kuhu ja miks kadus see mõistatuslik mees, sellest näitus räägibki. Kogu lugu on paljuski oletuslik, aga toetub originaalmaterjalile, mis Fotomuuseumis on hoiul ühe Eesti fotoloo põnevaima kultuuripärandina.

Johannes Mülberi loomingut tunnustati Kanada, Hispaania, Hollandi ja Poola nimekates näitusegaleriides. Tema edukas esinemine Eesti – Soome maavõistlustel (1927 – 1930) tõi jäädavalt Eestisse “Heade lootuste karika”. Teadaolevalt on see Eesti fotoajaloo kõige väärtuslikum võit. Johannes Mülber oli Eesti Fotoklubi juhatuse liige ja ka üks põhikirja väljatöötajatest.

Fotokelder Lee 20
17.01.2013

Koondnäitus tähistab sõjajärgse Eesti vanima fotogalerii 20. tegutsemisaastat. 1992. aastal rajas fotograaf Peeter Tooming Raevanglas asuva Fotomuuseumi keldrisse galerii, mis on jätkusuutlikult tegutsenud tänaseni. Galeriile pani Tooming nime oma tütre Lee järgi. Aastate jooksul on keldrigaleriisse leidnud tee nii fotograafia meistrid, sellid kui ka õpipoisid.
Tagasivaatenäitusel on originaalfotod erinevatelt autoritelt, kes 20. aasta jooksul Lees fotokunsti ilmestanud.

Näitusel esindatud autorid: Arvo Iho, Toomas Kaasik, Toomas Kalve, Arne Kiin, Ain Kimber, Tiiu Kimber, Kaupo Kikkas, Peeter Kraas, Andrei Kulpin, Jaan Künnap, Peeter Langovits, Peeter Laurits, Kristel Lukats, Ove Maidla, Herkki Erich Merila, Anton Novožilov, Madis Palm, Erik Prozes, Peep Puks, Eino Pärnamets, Ago Ruus, Hermes Sarapuu, Peeter Sirge, Kalju Suur, Andres Tarto, Ann Tenno, Peeter Tooming, Rein Urbel, Väino Valdmann, Tanel Verk, Tarmo Virves, Toomas Volkmann, Mats Õun

Maris Karjatse fotonäitus “Vaikus on kuldne” Fotomuuseumi galeriis “Lee”
13.09.2012

Maris Karjatse (s. 1976) on inglise filoloog ja vabakutseline tõlkija, fotograafias iseõppija.

Fotograafia ehk valgusega kirjutamine on minu jaoks meedium, mille kaudu edastan seisundeid, milles aeg tundub seisvat ja kus kõik vaigistub, kus kaob konkreetse aja ja ruumi tähendus. Müra voolab läbi visuaalse filtri minema, jättes sõelale ehk pildile vaid vaikuse ja selle lõputud tõlgendamisvõimalused.

Käesolevale näitusele valitud fotod liiguvad vastuvett tänapäeva info- ja tarbimisühiskonna jões müravaba, pühaliku ja pealtnäha mittemidagiütleva seisundi suunas. See on seisund, mis tähistab ühteaegu nii algust kui ka lõppu; kõike ja mitte midagi. Piltidel kujutatu on visuaalne värav ja mälusild, mis ei pruugi esmapilgul näida kutsuv, ent mille läbimise ja ületamise varjus toimub enese ettevalmistamine tundmatusse sisenemisel. Olen läbi nende seisundite otsinud ja leidnud äratundmist ning läbi teinud hüvastijätmisi. Vaikus pole enamasti tühi, kõle, sünge ja eemalepeletav. See on pidev meeleseisund, mida nii sees- kui välispidiselt üritatakse
häirida, ent millel tasub lubada oma lugusid rääkida.

Fotonäitus “Aegade side” Fotomuuseumi galeriis “LEE”
28.06.2012

Näituse läbivaks teemaks on Tallinn – iidne linn täis minevikuvarje ning tänapäevase elu helke ja kajasid. Kolm tunnustatud nais-fotokunstnikku Lada Tazetdinova, Marina Kravchenko ja Viktoriia Sergienia (Lyaskovskaya) St. Peterburist on vanu fotograafilisi eritehnikaid kasutades tunginud sügavale selle linna hinge, püüdes avada tema olemust kunstiliste vahenditega.

„Fotograafia on minu jaoks võtmeks imede aeda“ kirjutab üks autoritest – Lada Tazedtinova, kelle pinhole ja gumprint tehnikas pastelsed värvilised pildid ka vaatajale tee sinna avavad.

Marina Kravchenko leiab Tallinna tõelise olemuse lumiseid talvepilte meenutavatel tsüanotüüpitel.

Victoria Serienya kasutatud temperaprint tehnika on võimaldanud autoril luua linnas kihavast elust unenäolisi miniatuurseid panoraame.

Nende pildid on erinevad, kuid kõnelevad vaatajaga samas keeles – tunnete ja visioonide, värvide ja vaikuse keeles. Linn – see on majad, tänavad, tema inimesed, linn on elav organism, tal on oma
nägu, palju nägusid, palju erinevaid ilmeid, ta on pidevas muutumises ja ometi jääb milleski alati samaks – temas peegeldub meie ajalugu ja meie aja lugu.