Siin nad võitlesid! 1915 – 1918 Suurtel Esimese maailmasõja radadel

Ronides teravatel kivinukkidel, tunned end silmitsevat hüljatud maailma, kus kõlab vaid tuule pehme vilin ja üksiku röövlinnu kraaksumine.

Samm-sammult hakkab aga maapind näitama märke sügavatest kustumatutest haavadest: ümberringi on mahajäetud kaevikud, poolenisti hävinud punkrid ja purunenud mäeservad.

Hinge tungib valu, silmitsedes vedelevate jalanõude jäänuseid, lõhkenud pommide osakesi, šrapnellikilde, padruneid ja siin-seal maapinnal eedelveisside vahel langenud tundmatute sõdurite luid.

Maapind on ehmatavalt jäik ja isegi kõige ligipääsematutel nõlvadel on märke sõjategevusest.

Kõik märgid ja jäänused jutustavad lugusid meestest, kes elasid läbi traagilisi ja ebainimlikke sündmusi, mida ei saa kunagi unustada.

Noored mehed võitlesid erinevatel rinnetel üksteise vastu. Need mehed olid meie vanavanaisad, itaallased, prantslased, austerlased, inglased, sakslased, sloveenlased, ungarlased. Me ei tohi kaotada mälestusi nende tegudest.

Esimene maailmasõda tõi endaga kaasa valu ja kurbuse, traumeerides sõdureid ja nende perekondasid.

Jäädvustatud kohad on konkreetsed ajaloolised paigad, mis pakuvad tõelist kogemust neile, kes juhtuvad sinna minema.

Kaheaastase töö tulemusena on fotonäitusel esitatud 40 must-valget 30×40/45 cm suuruses fotot. Näitus pakub ülevaadet kitsastest ja külmadest paikadest teekonnal Sloveeniast Itaaliasse, mäejalamitele ning 3000 meetri kõrgusel asuvatele mäenõlvadele.

Näituse eesmärk on anda parem arusaam sõdade tagajärgedest, olles ühtlasi hümniks Euroopas ja austusavaldus kõikidele sõduritele, kes kaotasid võitluses oma elu.

Näitus on pühendatud minu vanavanaisadele, nende vendadele ja onudele. Paljud neist ei tulnud enam kunagi tagasi.

Alessio Franconi
Ei tohi unustada.

Emapoolne vanavanaisa
Drago Paolo di Giovanni
† 20. september 1917

“Peame veel kannatama, kuni saabub päev, mil oleme jälle koos,” olid mu vanavanaisa viimased sõnad oma naisele saadetud kirjas.
Mõni nädal hiljem langes Drago Paolo di Giovanni võitluses Isonzo kaldal, jättes maha oma naise ja poja.
Nüüd on ta maetud teiste langenute sekka Oslavia sõja kalmistule.
Hiljem suri Monte Grappal ka tema onu, kellele anti hõbedast aumärk.

Isapoolne vanavanaisa
Gallelli Giovanni Battista
† 17. september 1916

Minu isapoolne vanavanaisa kandis oma käel musta käepaela, mis meenutas talle tema venda, kes langes Monte San Michele lahingus.
Mõni kuu pärast oma venna surma sai ta ise Nova Vasi lahingus vaenlase kuulipilduja tules surmavalt haavata.
Vaatamata haavadele, sundis ta oma kaaslasi edasi liikuma ja teenis nii hõbedast aumärgi. Temast jäid maha naine ja kolm last.