Fotomuuseumis Anna Kudriavtseva “Vaikuse ruum” 18.04-26.05.19

18.04 kell 18.00 avatakse Fotomuuseumis Anna Kudriavtseva näitus “Vaikuse ruum”. Näitus jääb avatuks kuni 26. maini.
Venemaal Pihkva oblastis tegutseva ikoonikunstniku ja fotograafi Anna Kudriavtseva  fotodelt vaatab vastu muinasjutuliselt müstiline mets, mille lähedusse on tekkinud aegade jooksul ka inimasustus. Ehedalt argine külalelu, kus vaatajale võib jääda mulje, et fotodele talletunud inimesed tegelevad jätkuvalt oma igapäevaste toimetustega ega märkagi, et nad on mähkunud pehmesse hapnikurikkasse udusse, mida hingab välja neid ümbritsev põlislaantega kaetud maastik. Näitus räägib metsast ja metsamaastikust, mille mets on ise oma äranägemise järgi kujundanud, ning igapäevaselt juhuslikest inimese ja metsa vahelistest kohtumistest.
Kunstnik tutvustab lähemalt oma loomeprotsessi:

“Olen elukutselt ikoonikunstnik. Fotograafia vastu hakkasin tõsisemalt huvi tundma 2013. aastast. Fotokunst on mulle ennekõike loomisvahend ja võimalus end kunsti kaudu väljendada. Minu meelest on kõige tähtsam anda iga fotokompositsiooniga edasi kujund, mõte ja hingeseisund, seda olenemata žanrist – olgu tegemist portree või loodusvaatega, lihtsalt kellegi poolt maha jäetud ja unustatud esemega või närbunud ja kuivanud lillega. Pildistamise protsess on omamoodi vaatlemise viis, püüe leida tavalises midagi kaunist, ning samal ajal võimalus eemalduda argiaskeldustest ja süüvida iseendasse.

Soovin anda oma töös edasi tunnet, et meid ümbritsevas maailmas peitub kõrgem, hingestatud alge, mis täidab meie universumi iga millimeetri elu ja iluga, ning samas tuletada meelde, et kõiksus on habras, haavatav ja saab hävitavate jõududega kokku puutudes haiget.

Ma näen elu hingust nii looduse olekute hämmastavas muutumises, mis ilmub kord uduse hommiku salapärases vaikuses, kord loojuva päikese viimase kiire pehmes valguses, aja kulgemises, mis viib kaasa vana ja toob endaga uue, ning valguse ja varju järjepidevuses ja vastandumises. Kõik elab ja hingab, sillerdab muinasjutulistes kujutistes – tähtis on vaid mitte lihtsalt mööda kõndida.

Eriliselt tähtsaks pean portreesid, inimeste pildistamist. Inimese sisemaailma ning tema sisemise ja vaimse ilu näitamine, rõhutades samal ajal tema individuaalseid omadusi, on väga keeruline, kuid hämmastavalt põnev ülesanne, mis inspireerib otsima uusi lähenemisi ning uusi väljendusvorme fotokunstis.

Üks minu viimaseid töid on portreesarjad ja žanrifotod, mille pildistasin, külastades festivali „Setomaa. Perridõ kokkotulõk“ Sigovo külas (Pihkva oblasti Petseri rajoon). Lähem tutvus tillukese seto rahvaga ning nende rahvuslike folklooritraditsioonide ilu äratas minus huvi teha etnilisi fotosid, millele sooviksin edaspidi palju tähelepanu pöörata.”