Hirohisa Koike (sündinud 1979) on lõpetanud Musashino kunstiülikooli Tokyos (MA) ja praegu Tallinna Ülikooli doktorant.
Olulisemad näitused: “Desiderium” (2015, Riias), “Retardance” (2011, Nantes’is Prantsusmaal), “minimissing” (2010, Vilniuses).

Autor kirjeldab oma näituse sünnilugu järgmiselt:
Kui ma ühel hommikul ärkasin ja aknalt kardinad eest lükkasin, avanes mu silme ees ühtäkki valge ja puutumatu maailm.

25. oktoobril 2016 sadas maha tolle talve esimene lumi. Haarasin riiulilt oma väikese kaamera, avasin akna ning vajutasin päästikut. Sellest päevast peale otsustasin jäädvustada oma Nõmmel elatud päevad.

Olin kolinud Tallinna, et lõpetada oma doktoritöö fotograafiast ja prantsuse 20. sajandi filosoofiast; täiemahuline kunstiline tegevus oli jäänud ajapiirangute tõttu tahaplaanile. Samas ei tüdinud ma kunagi jälgimast maastikku, mida nägin oma väikese toa aknast, kus veetsin kirjutades suurema osa oma ajast. Iga päev samast aknast välja vaadates hakkasin tunnetama mitte ainult aastaaegade ja ilmade vaheldumist, vaid märkama muutusi ka valguses. Jälgides oma potilille aeglast kasvamist hakkasin tajuma aja möödumist. See lill oli olnud kingitus mulle kallilt inimeselt.

Kui ma seda maja kümme aastat tagasi esimest korda külastasin, elas mu sõber oma perega siin siis kõigest ühes väikeses korteris. See maja oli ehitatud kunagi tema vana-vanaisa poolt, kuid Nõukogude okupatsiooni aegu olid maja õigused neilt käest võetud. Mäletan siiani, kuidas juhtusin pildistama valgust ühes toas, kus oli tollal asetsenud klaver. Hiljem, pärast maja renoveerimist, ühendati väiksemad korterid kokku üheks suuremaks. Mu sõbrad otsustasid kolida ära välismaale, kuid minu soov oli jääda sinna majja edasi elama.

Olenemata sellest, et olin tulnud siia kaheksa tuhande kilomeetri kauguselt Tõusva Päikese Maalt, jalutasin siin tihti majast kõigest kilomeetri raadiuses. Mulle meeldis kuulata sammude kaja lumes, kissitada silmi talve karmivõitu päikeses ja vahel metsa minnes sügavalt hinge tõmmata. Peatusin tihti, et neid väikeseid hetki ka oma kaamerasse jäädvustada. Selline teistmoodi lähenemine aitas mul paremini näha ja märgata elu väikseid “mikromuutusi”, ja seeläbi nende ilu ja olulisust veelgi rohkem hinnata.

Hirohisa Koike