Fotomuuseumis on avatud Saksamaal Hamburgis elava vene dokumentaalfotograafi Jekaterina Solovjova näitus “Tiir ümber päikese. Kolodozero”, mis jutustab raju loo Tallinnast pärit punk-preestrist Arkadist. Fotograaf jälgis oma kaameraga tema elu ja tegemisi Karjalas Kolodozero külakeses aastatel 2009–2018, kuni Arkadi traagilise surmani.

Sügavale Puudosi metsade vahele peidetud Kolodozero küla asub Arhangelski oblasti ja Karjala piiril Venemaal. Viisteist aastat tagasi võlusid need paigad kolme põhjamaal ringi uitavat ning elu mõtet ja suure tõenäosusega ka iseennast otsivat sõpra Moskvast. 2000. aastal koguti ühiselt raha ja hakati 1977. aastal maha põlenud vana kiriku asemele ehitama uut. Leiti ka tulevane vaimulik: ordinatsiooni võttis vastu üks sõpradest, punapeast mässaja ja punkar Arkadi Šlõkov (1973-2018), kes lõpetas Moskva vaimuliku seminari aastal 2005. 

See dokumentaalne fotolugu on punkpreester Arkadist. Arkadi oli oma lühikese elu jooksul seotud Tallinnaga, kus ta kasvas 1973. aastast ja elas Eesti taasiseseisvumiseni 1991. Koolis oli ta terane, luges palju ja jumaldas jalgpalli. Tema koolivorm oli seepärast alati määrdunud ja tolmune. Kui Nõukogude Liit hakkas lagunema, pöördus Arkadi religiooni poole. Noorukina  hakkas ta käima õigeusu jumalateenistustel. Arkadi tervitas soojalt Eesti iseseisvumist, käis meeleavaldustel ja jäädvustas neid sündmusi oma kaameraga. Loo peategelase unikaalsed fotod üleminekuaja Eesti meeleoludest on esitatud ka näitusel. 

Arkadi oli osa ka sellest, mida saab nimetada Tallinna boheemlikuks undergroundiks. Ta tundis kõiki Eesti punkmuusikuid, käis nende kontsertidel, kandis neetidega nahktagi ja punkatribuute, süvenes punkfilosoofiasse. Nooruses veetis Arkadi palju suvesid Petseris, kus elasid tema vanavanemad ja kus oli tekkinud side sealse kloostriga. Küllap andis see Arkadile tõuke saada preestriks. Tema pungi-vaim säilis ja seetõttu hakatigi teda usumehena pidama punkpreestriks. 

Kui Arkadi koos sõpradega Kolodozeros 40 aastat pärast kiriku põlengut seda taastama asus, suhtusid kohalikud tema pungilikku hoiakusse algul suure kahtlusega. Kuid nähes Arkadi ambitsioonikust ja teotahet, jõudis ta lõpuks kõigi südamesse.
Lisaks külaelanikele oli kirik avatud eluheidikutele, et ka nemad leiaks taas üles oma elu mõtte ja tee. Kõik nad aktsepteerisid tema sisemist ja välimist vabadusetunnet, leppides ta rokkstaariliku hoiakuga, mille taga oli tegelikult rahuarmastav ja õrn natuur. 

Kuid maailmaparandamine ei käi kunagi lihtsalt. Arkadi ja tema sõprade soov oli külaelu muuta, sellele uus jõud sisse puhuda. Venemaa põhjapoolse sisemaa ükskõiksus osutus aga tugevamaks kui uustulnuka siirad vaimsed püüdlused. Kolodozero kohalikest elanikest täisväärtuslikku kogudust luua ei õnnestunud. Vaatamata tohutule hulgale preestri maja külastanud sõpradele kogu riigist ja välismaalt, oli Arkadi oma püüdlustega üksi. Kohalikud küll armastasid teda, palusid abi ja ka said, kuid kirikusse teenima ei läinud. 

12. veebruaril 2018 tuli Kolodozerost kurb sõnum. Preester Arkadi Šlõkov suri ootamatult pärast südameatakki. Ta oli kõigest 45-aastane. Kolodozeros elatud aastate jooksul võttis ta kõigi külaelanike probleeme ja muresid väga isiklikult, aitas inimesi ennastsalgavalt. Ta käis tagasihoidlikult, autodele hääletades ka kaugemates kogukondades, et ristida, lugeda matusetalitust või lihtsalt templis teenida. Ja ühel hetkel, kui ta enda majas Kolodozeros toimus tema äraoleku ajal julm mõrv, andis Arkadi süda alla. 

Pärast preestri surma tundub küla tühi. Kirik on suletud, jumalateenistusi ei peeta. Inimesed elavad oma elu edasi, saamata päriselt aru, millise hinge nad kaotasid. See lugu räägib Põhja-Venemaa külmusest ja soojusest ning mehest, kes lihtsalt tahtis tuua inimesteni valgust ja usku. 

Kogu fotoprojekt on pildistatud analoogkaameraga ja kasutades must-valget negatiivfilmi. Näitusel on esitatud pimikus käsitsi hõbeželatiinmeetodil valminud originaalteosed. Fotograaf kavatseb projekti “Tiir ümber päikese. Kolodozero” jätkata ja dokumenteerida sealse elu kulgemist ka pärast punkpreester Arkadi surma.

Fotograafist

Dokumentaalfotograaf Jekaterina Solovjova (s 1977) on sündinud Moskvas, lõpetanud seal ülikooli ajakirjanduse erialal, kuid elab ja töötab alates 2006. aastast Saksamaal Hamburgis. Tema loominguline töö keskendub peamiselt endise Nõukogude Liidu maades elava maarahva elule. Eriliselt võtab ta fookusesse religioossete traditsioonide ja tavadega seotud inimesed, näidates nende vaimseid püüdlusi, elu ja saatusi. Solovjovalt on ilmunud kaks dokumentaalset fotoraamatut: “Palverännak” (2014, kirjastus Bad Weather Press, Amsterdam) ja “Tiir ümber päikese. Kolodozero” (2018, kirjastus Schilt, Madrid). Tal on toimunud isikunäitused Saksamaal, Venemaal, Itaalias, ta on osalenud paljudel rahvusvahelistel grupinäitustel USAs, Venemaal, Saksamaal jm. Oma projektidega on kunstnik pälvinud mitmeid rahvusvahelisi auhindu – ta on näiteks Helsingi Fotofestival 2018 võitja, Critical Mass Awards 2018 äramärgitu, 2017 Landskruna Photofestival äramärgitu, 2017 Moscow Photobookfest kolmas koht jne. 

Fotograafi kodulehekülg: ekaterinasolovieva.com 

Näituse kureeris Annika Haas, kujundasid Anne Järvpõld ja Annika Haas.

Näitus on avatud 17.12.2021–05.06.2022

Rohkem infot:

Fotomuuseum tänab südamest! Jelena Kuprina-Ljahovitš, Anne Järvpõld, Andres Lall, Eve Veigel, Madis Reemann, Merle Tank, Alisa Kišenja, Julia Kornejeva, Milena Gamzina, Keiti Männama