Fotomuuseumi salatrepi galeriis oli 15. maini 2024 avatud keskkonnasõbralikul analoogfotograafial põhinev väljapanek kunstnik Léonie Rauchilt.

Fotomuuseumis viibis kaks kuud internina prantslannast Bologna Ülikooli kunstide, museoloogia ja kureerimise magistriõpinguid sooritav kunstnik Léonie Rauch. Ta külastas Eestis olles Lahemaa rahvusparki ning sai inspiratsiooni antotüüpidel ja tsüanotüüpidel põhineva näituse loomiseks, mis on nüüd eksponeeritud Fotomuuseumi salatrepi galeriis. Väljapanek “Ringi rabamas” (Bogging Around) on kunstniku esimene isikunäitus, intiimne ning vahetu peegeldus tema jaoks seni kogemata maastikus viibimisest. Rabad rabasid Léoniet pisarateni. Antotüüpide loomisel kasutas Rauch Lahemaalt korjatud jõhvikate mahla. Meetod annab unikaalse tulemuse: kujutis on antotüüpidel muutumises ja lõpuks kaob, mis viitab kontseptuaalselt meie looduses toimuvatele muutustele liigikao ja maastiku muutustega seoses.

“See oli nii ilus, et ma nutsin vist kolm korda.”

See on sõnum, mille kunstnik saatis pärast soode külastamist Eestis oma lähedastele. Prantslasena ei olnud ta varem sellistest maastikest teadlik. Vaadates juhuslikult dokumentaalfilmi Lahemaa rahvuspargist enne kaheks kuuks Eestisse saabumist, tekkis tal soov sinna minna, et näha seda kõike ise. Jõhvikaid leidus kõikjal laudteede kõrval, mida mööda ta üle raba kõndis. Seega otsustas ta mõned korjata, pressida mahl, mida hiljem akvarellipaberile kanda, et luua antotüübid. Antotüüp on pilt, mis on loodud taimede, puuviljade või köögiviljade valgustundliku mahla abil. Selline meetod loob kujutisi, mis on ajutised, parandamatud ja kaovad aja jooksul. Kuid kõik ei läinud Rauchil plaanipäraselt. Kui ta nägi, et antotüübid ei toimi, tundis ta end esmalt lootusetuna. Kuid jätkas oma katsetusi ja püüdis leppida õppimisprotsessiga, katsetamise ja eksimuste teel olemisega. Lõplik töö ei ole selline, nagu kunstnik ette kujutas, ja ometi õppis tänu vigadele praktika kohta. Sellest sai väärtuslik õppetund aja, materiaalsuse ja ebatäiuslikkuse kohta. Antotüüpia meetodi abil saadud vähestest tulemustest otsustas Rauch lõigata kujutisest mõned detailid  pärast valgustamist ja asetada need tsüanotüüpia meetodil loodud fotodele. Ta valis nende trükkimiseks positiivse läbipaistva foto. Kuigi kunstnik pidi loobuma täielikust antotüüpia meetodist, ei soovinud ta sellest lõplikult loobuda.

“Ma ei oska seletada, miks ma nii emotsionaalselt reageerisin, ometi võin vähemalt püüda mõista, miks valisin sellise keerulise lähenemise. Soid ja rabasid hakati ekspluateerima ja intensiivselt kuivendama, kuni teadlased 70ndatel aastatel ajakirjas Eesti Loodus häirekella lõid. Nad tõstsid teadlikkust soode looduskaitselisest seisundist ja olid vastu nende kuivendamisele. See sündmus, mida nimetati “soosõjaks”, viis 80ndate alguses 30 märgalade kaitseala loomiseni. Kuid teisi sarnaseid alasid hävitatakse iga päev üha enam, kaugel rändaja pilgust, äritegevuse ja ettevõtete tõttu, kes müüvad turvast kogu maailmas kütusena või väetisena. Kapitalotseeni ajastul toimub soosõda endiselt edasi. Antotüübi mittepüsivus annab meile võimaluse olla tunnistajaks hääbumise mõistele, mis on seotud looduse enda lagunemisega, kui me selle eest ei hoolitse. Ajal, mil antotüübid kaovad, võtavad poliitikud ikka veel vastu ökotsiidi otsuseid, kuni punktini, kust pole enam tagasipöördumist, mis on teatud piirkondades juba juhtunud.”

Kunstnikust: Léonie Rauch, Prantsusmaa, 24

Rauch on lõpetamas Bologna Ülikoolis (Itaalia) kunstide, museoloogia ja kuraatorluse magistriõpinguid, ja on alati olnud huvitatud alternatiivsetest fotograafilistest protsessidest. Oma esimese analoogkaamera ostis ta viis aastat tagasi Pariisis kirbuturult. Aeglase fotograafia kaudu õpib ta end lahti siduma võõrandunud praktikast. Kiirete fotograafiliste lähenemistega ei pöörata enam tähelepanu sellele, mis meid ümbritseb, ega ka päästiku nupu vajutamise žestile. Analoogfotograafia seab kahtluse alla piltide materiaalsuse ja tootmise mõiste, kui seisame silmitsi uute kõrgtehnoloogiliste standarditega, ületootmise ja ülestimuleerimisega. Valik töötada sellega, mida loodus pakub, on ka viis, mille kaudu kunstnik otsustas luua kokkupuudet tema jaoks uue keskkonnaga, selle kultuuri, geograafia, taimede ja ajalooga.

Rohkem infot: Fotomuuseumi kuraator Annika Haas