5. novembrist on Fotomuuseumi projektiruumis avatud Soome fotokunstniku Sanni Saarineni näituse “Kohti: suunas”.

Kohti on soome sõna, mis tähendab “suunas”, kuid Saarinen tõlgib ja tõlgendab seda kui püüdu millenigi jõuda. Tema looming on autofiktsionaalne, kus tegelikkus eksisteerib koos fantaasiaga, ja see puudutab hetki, kus näiliselt ei juhtu midagi, kuid mingis mõttes juhtub kogu elu. Ta tahab neid hetki ankurdada, neist kinni hoida. Saarineni huvitavad aja möödumise, ühiste mälestuste, perekonna, kasvamise ning kujuteldava ja reaalse vahelised küsimused. Tema uurimuse keskseks küsimuseks on, kuidas me iseendaks saame.

Saarineni fotosid saab vaadata kui kihilisi hetkede üleminekuid, mis on leidnud ühes elus aset vaid korra, kuid mis korduvad kui lõpmatuse reprodutseering põlvkonnast põlvkonda üha uuesti ja uuesti. 

Päike tõmbab inimese nahale joone ja joon kestab seni, kuni kõik rakud on uuenenud.

Kui laine tabab kallast, on ta pehme, isegi kui see kannab enda sees kogu ookeani. Selle päritolu on kadunud ja sel pole enam tähtsust.

Pärast sauna tiirutasime mina ja mu õde ratastel meie suvila õuel ja värskelt niidetud rohi muutis meie paljad kehad tähniliseks. Nüüd klammerdub rohi meie tütarde varvaste külge.

Elemendid sulanduvad üksteisesse: puit mustuseks, vesi jääks. On võimatu öelda, millal muutus toimub, millal üks asi lõpeb ja teine ​​algab.

Ma tunnetan elu sarnaselt teistega. Kõnedes tuuakse esile verstapostid ja selgelt nähtavad pöördepunktid, kuid ma arvan, et me muutume iseendaks nendel igapäevastel hetkedel, kus näiliselt midagi ei juhtu.

Mälestused ulatuvad olevikku nagu juured mustusse. Eilsed unistused on aurustunud õhku, mida me täna hingame. Ammu öeldud sõnad kajavad mu meeles, takistades mul täna kuuldut kuulmast.

Mingil hetkel on mu tütar õppinud oma mõtteid lugema ja mõtestama. Minu mõtted on tütre mõtete hulgas nagu minu ema mõtted minu mõtete osa, nagu jagatud dna läheb ühelt põlvkonnalt teisele.

Kõik piirid on haprad ja poorsed.

Sanni Saarinen (s 1979) on dokumentaalfotograaf ja visuaalkunstnik, kultuuriantropoloog ja kirjanik, kes elab Soomes Espoos. Teda huvitavad identiteedi, kogukonna ja kuuluvuse küsimused ning ta töötab sageli ühiskondlike projektidega, eksperimenteerides autofiktsionaalsete elementidega. LensCulture tunnustas Saarineni 2018. aasta Emerging Talents auhinnaga.

Saarinen on omandanud Turu ülikoolis magistrikraadi religiooniteaduse alal ning ta on õppinud fotograafiat Hispaanias Madridi rahvusvahelises fotokoolis (EFTI). Praegu õpib ta Aalto ülikoolis fotograafia magistriõppes. Tema töid on eksponeeritud laialdaselt Soomes, lisaks ka New Yorgis Klompching galeriis LensCulture näitusel ning 2019. aastal Prantsusmaa Rencontres d’Arles näitusel „Open Walls“.  

Kunstniku kodulehekülg: https://www.sannisaarinen.com/ 

Näitus on avatud 5.11.2021 – 27.02.2022