Tegemist oli hubase vanaema toaga, kus võis kohata muinasjutte erineval kujul – seda kuulata, lugeda, mängida, vaadata, kirjutada ning ka ise jutustada.

Pealtnäha tavaline riidekapp võib hakata kõnelema ning peita endas muinasjutumetsa, tegelased raamatulehekülgedel aga ühtäkki ellu ärgata ning liikuma hakata. Vanaema juurest ei puudu ka pannkoogid – sedapuhku on tegemist jutu-pannkookidega, millega mängides saab ise ühe uue muinasloo veerema panna.
Näitus sündis tänu muuseumi jõudnud tekstiilist lamenukkudele, mille autoriks oli muinasjutu-vanaemaks kutsutud Leelo Vau (1921-2010), kes 1980ndatel aastatel nendega mööda Eestimaad ringi rändas ja nii lastele kui täiskasvanutele muinasjutte vestis. Tähelepanu väärib ka fakt, et elades Tallinnas Niidi tänaval, viljeles ta keerulist ja aeganõudvat tehnikat – nõelmaali – niitidega maalimist. Leelo Vau nõelmaale, muuhulgas ka meisterlikke portreid leidub mitme Eesti muuseumi kogudes. Näitusel sai näha paari originaali ja valikut töödest fotodel.

Enamikul meist on lapseeamälestusi hetkedest koos oma vanaemaga. Vanaemad on olnud need, kel aega lapsega koos toimetada, ringi käia ja sinna juurde lugusid jutustada. Need lood saadavad inimest tihtipeale kogu ülejäänud elu – niivõrd tähtis on see, mida kogetakse lapsena.
Käesolev näitus oli pühendatud kõigile vanavanematele, kes armastavad lastele lugusid rääkida ning püüdis tuletada meelde, et kiirel ja pealiskaudsel ajal on ülioluline leida aega silmast-silma kohtumisteks, et päriselt üksteist kuulata ja lugusid rääkida.

Täname: ERR heliarhiiv, Rahvusarhiivi filmiarhiiv, Ants Vau erakogu

Näituse koostas: Tuuli Silber
Kujundasid: Anneliis Aunapuu ja Tuuli Silber
Kaastekstid: Risto Järv, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, Piret Päär
Animatsioon: Animailm OÜ

Toetas Kultuurkapital

Jutu-pannkoogimäng
Foto: J. Künnap