Vana-Kalamaja tänava renoveerimisel säilitati Vana-Kalamaja tänaval Kotzebue ja Vana-Kalamaja tänava ristil Kalamaja apteegi ümbruses vanad kaevuluugid. Luukide säilimisele aitas kaasa kaevuluukide huviline Andres Siplane.

Vana-Kalamaja tänava kanalisatsioonikaevu luukide kohta saab lähemalt lisa lugeda siit:

Pärnu luuk

See siin on Pärnu Masinatehase luuk.

Pärnu Masinatehas asus tegelikult sealsamas, kus väike Koidula oli mänginud lillede ja rohuga. Nimelt Pärnus kolme jõe (Pärnu ja Sauga jõe ning Rääma oja) vahelises kvadraadis.

Koidula eakaaslane, Saksamaalt Pärnusse tulnud Carl Sebulke (1845–1928) rajas sinna kvadraati 1870. aastal metallitööstuse. Carl Sebulke laternaposte võib senini leida Pärnus Munamäe juures ja Koidula pargis.

Teises ilmasõjas hävitati endine Carl Sebulke tehas ning sealsamas asunud Carl Sebulke õpipoiste Martin Seileri ja Reinhold Strycki tootmised, kuid peatselt need taastati. Tehased töötasid esialgu eraldi: ühe nimeks sai algselt mootoritehas Proletaar ning teise nimeks Pärnu mehaaniline piimatööstusseadmete tehas. 1958. aastal tehased liideti ning nimeks sai Pärnu Masinatehas

Pärnu Masinatehas tootis kõikvõimalikke tööstus- ja põllumajandusseadmeid ning mootoreid, sealhulgas muidugi ka kanalisatsiooniluuke. Pärnu Masinatehase luugid on levinud kõikjal Eestis. Väga populaarsed olid ka Pärnu Masinatehase saunaahjud.

Kuna tehas allus otseselt Moskvale ja sealt nõuti igal aastal toodangu kasvatamist 10 protsendi võrra, siis tehti tehases hullumoodi ületunde ning tahmasele tööle sunniti ka juhtkonna liikmeid. Palgasüsteem oli aga paindumatu ja tööjõud hakkas tehasest minema voolama. Toodangu kvaliteedis toimus aga allakäik.

Nõukogude aja lõppedes tehas erastati, kuid uutes oludes ei suudetud sellele leida elujõulist nišši. Tehasehoone Rääma 7 (Pärnu) krundil on praeguseks lammutatud.

Nõukogude Liidu ehk NSVL-i standardi luuk

Kuni 1947. aastani valas iga vabrik oma luuke täpselt nii, nagu õigeks pidas. Nii kujunesid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses erinevates linnades välja täiesti erinevad disainid. Ka Eestis võib näiteks täheldada Tallinna, Tartu, Järvakandi ja Narva disaini. Ukrainas on olemas Mariupoli, Krivoi Rihi, Zaporižžja, Donetski jm linnade disain.

Kuna erinevate kommunikatsioonivõrkude (kanalisatsiooni, telefoni, elektri, gaasi jne) teke vajas aga selgemaid reegleid ning kergemini äratuntavaid juurdepääse tehnilistele sõlmedele, kehtestati Nõukogude Liidus 1947. aastal ühtne kanalisatsiooniluukide standard ehk GOST-3634.

Tuleb märkida, et selle standardi omaksvõtt oli üsna inertne. Paljud vabrikud tootsid veel kümmekond aastat hiljem luuke, mis ei vastanud GOST-standardile. Võib hinnata, et kuuekümnendateks juurutati see standard siiski igal pool.

Ehkki luugid hakkasid üle terve Nõukogude Liidu välja nägema üsna ühesugused, ei tähenda see veel seda, et nad oleksid ebahuvitavad. Enamasti on nendel peal ka väike märge tootjatehase kohta ja see teeb luugivaatlemise palju põnevamaks.

Juuresoleval luugil ei ole paraku tootjatehase märget. Võtkem seda siis kui klassikalist näidet NSVL-i standardi kanalisatsiooniluugist.

Aastaarv 1977 tähendab sellel luugil loomulikult tootmisaastat. Kiri GOST-3634 61 tähendab, et tegemist on kanalisatsiooniluugiga, mille disaini modifikatsioon pärineb aastast 1961. Tähed GK tähendavad городская канализация’t ehk linna kanalisatsiooni. Täht T (vene keeles тяжелый) tähendab, et tegemist on suurt raskust (kuni 40 tonni) taluva luugiga. Kõnnitee jaoks olid tegelikult mõeldud luugid tähistusega L, mis tähendas kuni 5 tonni suuruse raskuse talumist. Millegipärast aga sattus siia autodele mõeldud luuk.

Siegeli luuk

Kurt Siegel sündis Leipzigis 1852. aastal (ja suri 1908 Peterburis). Ta tuli tsaaririiki ja avas juba aastal 1877 Peterburis ettevõtte. Loomulikult tootis ta ka luuke, kuid peamiselt ehitas sidevõrke (olles sellega näiteks Werner von Siemensile konkurendiks), gaasiseadmeid, küttesüsteeme ja palju muud.

Juba 1882. aastal asutas Siegel vabriku Tallinnas. Samasugused vabrikud asutas ta veel Kiievis, Moskvas, Odessas, Jekaterinoslavis (praeguse nimega Dnipro) ja Riias. Kuna tema täisnimi oli Gottfried Kurt Siegel, siis kutsuti teda Peterburi äriringkondades Kurt Bogdanovitšiks.

1887. aastal ehitas Siegel Tallinna telefonivõrgu ja hakkas ühtlasi ise selle operaatoriks. Keskjaam asus vanalinnas Pikal tänaval ühes korteris, kus oli „neli tuba ja köök“. Võrgus oli algselt 50 numbrit. Telefonivõrgu ehitamisega ületas Siegel uudisekünnise, kuna kõik ootasid, et ta kasutaks Belli tehnoloogiat. Siegel aga kasutas Erikssoni tehnoloogiat, kuna „see pidi paremini kohalikku kliimasse sobima“.

On küsitud, et miks on tema luugil eesnimi C-tähega. Saksapärane oleks ju K-tähega, nagu Kurt. Tollastes ajalehtedes esines ta nii C-ga kui ka K-ga. Samas tema Peterburi maja tornis olev insiignia on CS ehk C-ga Curt.

Revolutsiooni ajal lagunes ka Siegeli tootmisimpeerium. Poeg Adam tuli koos oma emaga revolutsiooni eest pakku Tallinnasse. Adam puhus siin ettevõttele elu sisse ja jätkas tootmist. Seetõttu on ka pildil oleval luugil firma nimeks AS C. Siegel Tallinn. Nimi viitas sellele, et peale Tallinna on olnud teisigi kohti, kus Siegelil oli ettevõtteid.

Peale valutoodete hakkas Adam Siegel maale tooma ka näiteks BMW ja Dodge’i autosid. Kolmekümnendate lõpus tõi Siegel Tallinna tellimusel maale Büssing-NAG busse, mis läksid kasutusse ühistranspordis. Vapside liikumise ajal süüdistati Siegelit, et ta vahendab nendele Hitleri raha. Kalle Muuli hinnangul oli see süüdistus siiski lihtsalt üks katse vapse diskrediteerida. Muide, seesama Artur Sirk, kellest Kalle Muuli raamatu kirjutas, elas siinsamas Kesk-Kalamaja tänaval.

1939. aastal tuleb lehte uudis, et direktor Adam Siegel on haigestunud veremürgitusse ja et tema ravimiseks tuuakse kohale maailma parim haavatohter Königsbergist. Teise maailmasõja ajal Adam Siegeli jäljed kaovad. On teada, et tema ema Jenny ehk Jevgenia suri Dresdenis 1940. aastal.

Juuresolev luuk on toodetud iseseisva Eesti ajal umbes sadakond aastat tagasi. Tallinnas Kopli tänaval on tegelikult säilinud ka üks tsaariaegne Siegeli luuk.

L.E.O. luuk

Sellel luugil olev lühend L.E.O. tähendab Linnaehituse Osakonda. Täht T osutab aga linnale, Tallinnale. Taolisi luuke on Tallinnas siin-seal veel säilinud, näiteks on üks niisugune Graniidi ja Tööstuse nurga peal.

Kolmekümnendatel soovis Tallinna linn tellida kanalisatsiooniluuke omaenda tähistusega. Hanke võitis Karl Graudin.

Karl Graudin (snd 1881 – surmaaeg teadmata) sündis Riias. Tema nimi oli algselt Karlis Graudinš. Eestisse tulles muutis ta oma nime Graudiniks. 1912. aastal ostis ta Johannes Kullilt väidetavalt viletsalt juhitud tööstuse, mis asus praeguses Paldiski maantee ja Mustamäe tee ristis.

Võibolla ei juhtinud ka Graudin oma tehast kõige paremini, sest 1922. aastast on teada, et Graudini töölised hakkasid streikima. Graudin lisas töölistele palka, mispeale nad nõustusid pärast seda edasi töötama. Seoses sama sündmusega tegi tollane tööinspektsioon visiidi Graudini käitisesse ning tuvastas, et töölistel puudusid ruumid riietumiseks, söömiseks ja pesemiseks. Ilmselt oli aga kõrgendatud palk niivõrd motiveeriv, et töölisi see ei seganud.

Graudin keskendus muuhulgas emaileerimise tehnoloogiale. Tema ajalehereklaamid palusid Tallinna kodanikel mitte osta importpäritolu lauanõusid. Palju targem olevat osta Graudini emaileeritud kopsikuid ja kruuse, sest need ei purunevat ka kukkudes mitte.

1933. aastal saab ajalehest Sõnumid teada, et härrasmehed kogunesid Mustamäele, et lasta püstolist savist tuvi, ning täpseim laskja, 23 tabamusega 25-st, oli härra Graudin. See ettevõtmine oli toona justkui kunagise keskaegse kombe taaselustamine, kus praeguse Kanuti trammipeatuse juures vibuga kirjut papagoikuju lasti.

Kolmekümnendatel töötas Graudin välja emailiga kaetud metallpliidi mudeli. Erinevalt kivist laotud pliitidest oli see teisaldatav ning osutus väga elujõuliseks lahenduseks. Kui tulid juunikommunistid, natsionaliseerisid nad kõik eraomanduses olnud vabrikud ning nimetasid need ümber nõukogudepäraste nimedega. Graudini vabriku töölised olevat siis esitanud harda palvekirja, et nemad tahavad oma tehasele panna nimeks Pioneer. Nii ka läks. Nüüd saite siis teada, kust pioneeri pliit oma nime sai.

Lietuvase luuk

Nagu kirjadest näha, on tegemist 1992. aastal Leedus valatud luugiga.

Luugi teeb huvitavaks asjaolu, et kasutuses on nõukogudeaegne disain, aga kirjad on leedukeelsed ning ka aastaarv viitab ajale, mil Nõukogude Liitu enam ei olnud. See on nii-öelda üleminekuperioodi luuk.

On täiesti arusaadav, et kui suur riik kukub kokku, siis tekib tohutult palju segadust. Iseseisval Leedu riigil oli ilmselgelt 1992. aastal vaja palju tähtsamaid seadusi valmis kirjutada, kui mõelda välja kanalisatsiooniluukide standardeid.

Nii jätkasidki leedulased vähemalt esialgu vana disaini kasutamist ning tõlkisid lihtsalt kogu märgistuse leedu keelde. Nõukogude ajal oli sõna lietuvas asemel kirillitsas лйт сср, mis tähendas Leedu Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki.

Tähe S asemel oli T, mis tähendas rasket. See omakorda tähendas, et luuk kannatab maksimaalselt 40 tonni raskust. Sõna raske on leedu keeles sunkus, vene keeles тяжелый.

Tähed TS tähendavad tehnilisi tingimusi ehk leedu keeles technines salygas. Nõukogude ajal oli selle koha peal TY ehk siis otsetõlkes технические условия.

Keskel olev täht K tähendab loomulikult kanalisatsiooni. Nii vene kui ka leedu keeles.

Täpselt sama disainiga aga venekeelsete tähtedega luuke on Leedus ja Lätis veel võimalik kohata. Niisamuti ka neidsamu üleminekuperioodi luuke. Peagi aga lõppes üleminekuperiood ära ja leedulased töötasid välja omaenda luugidisainid, kuhu hakkasid peale panema kas oma ratsutavaid vürste või hirvepilte.

Tallinn TMZ

Tegemist on Tallinna Masinatehase luugiga. Lühend TMZ tähendab Таллинский машиностроительный завод (Tallinna Masinatehas). See tehas asus siinsamas lähedal Kopli ja Volta ristmikul. Tallinna Masinatehas on tegelikult endine Franz Krulli tehas, mis asutati juba 1875. aastal.

Hakkaja noor sakslane Franz Joachim Heinrich Krull ehk Franz Krull I (1836–1901) tuli Saksamaalt Holsteinist Vene tsaaririiki õnne otsima. Kõigepealt hakkas ta 1865. aastal tootma Narvas viinadestilleerimise aparaate. Krulli seadmed osutusid nii kvaliteetseks, et need levisid üle terve tsaaririigi. Ta sai püstirikkaks ja tuli oma varandusega 1875. aastal Tallinna, kus rajas suure masinaehitustehase. Tehas kujunes Eesti üheks suuremaks tehaseks.

Kuigi Krull kaotas oma tehase üle kontrolli 1917. aastal, oli tema nimi piisavalt tuntud ja maine nii hea, et tehase nimena säilitati jätkuvalt AS Franz Krull. Krulli nimi oli isegi nii juurdunud, et kui juunikommunistid tehase 1940. aastal natsionaliseerisid, siis ei julgenud nad tehase nime rohkem muuta, kui et panid sellele nimeks Punane Krull. Veel enam, ka punased agitaatorid ei osanud tehase töölisi 1940. ja 1941. aasta kihutuskõnedes teisiti nimetada kui „Krulli töölisteks“. 1949. aastal kaotati lõpuks viide Krullile ning vabrik nimetati Tallinna Masinatehaseks.

Tehase rajaja Franz Krulli lapselaps samuti Franz Krull oli 1939. aastal sakslaste ümberasumise raames kolinud Baden-Badenisse. On aga tähelepanuväärne, et Franz Krull III käis vana mehena 1976. aastal Tallinnas ning muuhulgas ka endises Krulli vabrikus. Umbes samast ajast pärineb ka juuresolev luuk.

Franz Krulli aegset toodangut on siinseal võimalik veel leida. Näiteks on Põhja puiestee ja Kotzebue ristmikul alles üks trammiliini post, Katariina kai pollarid Paljassaares on Krulli tsaariaegne toodang, Kunda kiriku kell on samuti Krulli valatud. Kui keegi aga satub nägema Kadriorus Kreutzwaldi monumenti, siis seegi on valatud samas vabrikus, kuid juba Tallinna Masinatehase ajastul.