Tarmo Rätsep (1972) on oma fotoloomingus keskendunud vanadele fotograafiatehnikate katsetamisele ja praktiseerimisele. Käesolev näitus on algusest lõpuni valminud analoogprotsessis ja kõige lihtsamal põhimõttel töötava nõelaaugukaamera ehk pinhole-kaamera abil.

Autor oma näitusest:
“Nõelaaugukaameraga tehtud fotod on kõik mingil määral ebareaalsed ja unenäolised. Alguses kasutasin pinhole-kaamerat pigem maastike jäädvustamiseks, aga ühel hetkel soovisin proovida stuudios portreid pildistada. Modellideks valisin fotograafiaga seotud inimesi oma sõprade ja tuttavate hulgast. Palusin neil pildile kaasa võtta oma maailm, olgu selleks mõni hobi või tegevus peale fotograafia või lihtsalt mingi fantaasia. Pimekambri portreed valmisid umbes aasta jooksul Nõmme fotoklubi stuudios ja fotolaboris. Kõik ülesvõtted tegin enda poolt nõelaaugukaameraks ümber ehitatud lihtsa keskformaatkaameraga Lubitel 166B. Et saada paremat tulemust, on täpse läbimõõduga “nõelaauk” siiski Internetist ostetud ja valmistatud laseri abil. Kaameras kasutasin mustvalget negatiivfilmi, mille ilmutasin käsitsi. Pildid kandsin paberile traditsioonilises mustvalges hõbeželatiinfoto protsessis. Nii sündiski seeria “Pimekambri portreed.””

Pimekamber (lad. k. Camera obscura) on pime ruum, mille ühes seinas asuva väikse ava kaudu sisenev valgus tekitab vastasseinale ümberpööratud kujutise väljaspool kambrit asuvatest esemetest või maastikust. Pimekambri tööpõhimõttel rajanevat fotoaparaati nimetatakse nõelaaugukaameraks (ing. k. pinhole camera). Nimetus tulenebki sellest, et sellisel kaameral on objektiivi asemel imepisike auk, justkui nõelaga torgatud. Tulemuseks on pehme joonisega ja veidi udused pildid. Üliväikese ava tõttu venivad säriajad pikaks ja liikuvad objektid jäävad pildile pigem varjude või “udukogudena”.

Fotograafias püüeldakse üldiselt tehnoloogiliselt parima kvaliteedi suunas. Fotoajaloos on olnud ka otsijaid, kes on püüdnud minna teist teed. Selliseks näiteks on pitoreskne fotograafia, mille hiilgeaeg jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusesse. Selle stiili viljelejad ei püüdnud päriselu täpselt dokumenteerida, vaid pigem viia vaataja fantaasiamaailma, nagu nagu see toimib maali või graafika puhul.

Täname: Nõmme fotoklubi, Fotomuuseum, Diesel Arts, ajakiri “Positiiv”, Jana Küppar, Vita Moissejenko, Tiina Muts, Reet Sau, Kristel Schwede, Terje Talts, Erko Aasma, Erkki Arus, Caspar Lootsmann, Olev Luik, Kristian Saks, Toomas Simon, Andres Toodo, Tanel Verk.