Slava, Jane, Marguse ja Siiri käed (vasakult paremale).

SLAVA (74)

Koolis, kolmandas-neljandas klassis, oli vaja kirjutada, kelleks ma tahan saada. Kirjutasin, et tahan LAZi busse kokku panna – mitte juhtida, vaid just kokku panna ja luua. Pärast 10. klassi läksin ülikooli mehaanikateaduskonda. Ma ei teadnud, mis mind ees ootab – palju jooniseid ja kursusetöid, aga mulle meeldis tehniline eriala. Hiljem töötasin mitu aastat tehases, kus tegelesin autode ja tehnoloogilise varustusega. Ka praegu vahetan ma autol rehve ise, huvist, mitte vajadusest.

JANE (48)

Juba lapsena oli minu suurim soov, et maailmas oleks rahu, õiglus ja et kõigil oleks siin hea elada. Suuremaks kasvades tekitas see sama südamesoov minus väga suurt kurbust, kuna sain aru, et rahu hoidmine ei olegi kõigi soov.

Mäletan, kuidas ma kümneaastasena mõistsin, et iga päev toimub midagi, mis on mu käeulatusest väljas. Kitsendasin oma soovi nii, et vähemalt minu sünnipäeval peab maailmas kõigil hea olema. Seda ma kontrollisin uudiseid lugedes, et veenduda, et inimkond suudab vähemalt päeva olla vägivallata.

Ma ei ole unistust maha matnud. Oma väikses maailmaruumis loon, hoian, kuulen, näen, soovin ja jagan head. See on minu panus oma suure unistuse täitmisel! 

MARGUS (56)

Lapsena veetsin suve vanaema juures, kes töötas haiglas. See asus kolmest jõukast Mulgimaa talust koosnevas kompleksis. Sealt on mul täiskasvanuna kujunenud arusaam eestiaegse taluelu järjepidevusest ning katkestusest — jõukas taluhäärber, vaimsus, vanaema ja kõik need lood, mis seal ringlesid …

Miks on kodu inimese nägu? Ta loob just endale sobivat keskkonda, mis on turvaline. Selleks, et areneda, on turvapesa vaja — kas sul on kodu, kas sul on pere … sul peab alati olema keegi. Jonni pärast võib mingi aja ka üksi hakkama saada, aga üksi ei saa kogu aeg olla.

SIIRI (73)

Minu unistus? Lõuna-Prantsusmaa! Kujutan ette, et elan mererannas, mul on klaasist maja, lähen hommikul välja merre, viskan riided ära … Siis maalin oma ateljees. Ja mul on väike punane auto, millega ma sõidan Montmartre’i, viin oma maalid sinna galeriisse … Noh, aga suur maal ei mahu väikese auto peale!

Aga ma ei tee midagi, et see unistus täide läheks. Et unistus täide läheks, tee midagi, astu samm!

Ma sain lapselapse – see unistus on täide läinud! Ja unistus, et saan oma teadmisi teistega jagada. Olen mõelnud, et minu missioon siin elus on aidata nõrgemaid. Kui sul on energiat ja tervist, pead aitama teisi. Nii nagu ma lastekodus või puuetega inimeste tugikeskuses tegin. Nüüd meeldib mulle vanade inimestega töötada. Nii on.