Ajalugu: Kiek in de Kök, Neitsitorn ja bastionikäigud
Suurtükitorn Kiek in de Kök
Läänemeremaade võimsaim kaitsetorn Kiek in de Kök rajati oma esialgsel kujul aastatel 1475-1483.
Torni nimi esines esmakordselt 1577. aastal Tallinna teise piiramise kirjelduses kui “Kyck in de Kaeken”. Hiljem käibis mitu nimevarianti: “Kik (Kyk) in de Kok”, “Kiek in die Küche”, “Kickenbeck”, “Pulffer-Thurm Giecken Köck”. 1696.a. esines aga ka torni tänapäeval kasutusel olev nimevariant “Kiek in de Kök”, mis alamsaksa keeles tähendab “vaata kööki”. Sellest ligi 38 m kõrgusest ehitisest võis tõepoolest vaadata läbi avarate, alt laienevate mantelkorstnate lähedal asetsenud majade köökidesse. Niisama hästi võis siit silmata vaenlase tegevust tema “köögis”, s.t. lähtepositsioonidel.
Ehitusgeoloogiliste määrangute põhjal sisaldab praegune torn mitut ehitusjärku. Juba 15. saj. lõpul asuti esialgset torni ümber ehitama. Välisseinu tugevdati, torni keskmiseks läbimõõduks sai 17,3 meetrit. Müüride paksus ulatus 4 meetrini. Siiski jäi torn madalamaks kui tänapäeval. Väikestest munakividest laotud veetiheda põrandaga ülakorrus oli pealt avatud ja katustamata. Selle sõõrjas rinnatises paiknes 22 laskeava. Arvatavasti oli rinnatis püsivalt kaetud kaitsekatusega, torni keskosa aga jäi vabaks. Sinna võidi üles seada mortiire ja katapulte.
Kiek in de Köki tulejõud oli erinevalt teistest Tallinna tornidest väga võimas. Siin oli vähemalt 27 laskekambrit suurtükkidele ja 30 ava käsirelvade jaoks. Seda kõike täiendas veel heiteplatvorm. Esimene korrus oli ehitatud laoks. Alguses paiknes ka sissepääs torni esimesel korrusel. Siin puudusid laskeavad, oli vaid kitsuke valguse ja õhupilu. Laskemoon vinnati kõrgematele korrustele läbi kuppelvõlvide tippudesse jäetud avade plokiseadeldise abil. Torni ülemised korrused olid ehitatud kaitsekorrusteks. Suurtükid paiknesid laskeavades, mille kõrvale on müüridesse jäetud pesanišid suurtükkide põrkepalkide otste paigutamiseks. Suurtükkide kergemaks käsitsemiseks tehti algselt laskeavade põrandad astmelised.
Korrustel paiknesid kaminad, kust sai süüdet suurtükkidele ja mille paistel sõjamehed võisid end soojendada. Suuresti muutsid Kiek in de Köki ilmet 16. ja 17. sajandil toimunud ümberehitused.
Ingeri bastioni rajamisega torni lõunapoolsele küljele jäid kaks alumist korrust bastioni muldkeha sisse. Pääsuks bastionile raiuti kolmanda korruse lõunaseina endise laskeava kohale uus uks. Ehitati ümber trepistik. Neli ülemist korrust kohandati suurtükkidele, mis asetsesid rataslafettidel. Seetõttu lammutati enamiku laskeavade astmelised põrandad ja asendati tasastega. Rida laskeavade suudmeid muudeti parema tulistamisraadiuse saavutamiseks lehtrikujuliseks. Laskekambrite kohale ehitati püssirohusuitsu äratõmbekanalid. Muutus ka kuuenda korruse ilme. Uuele välisseinale toetati katuslagi, mille paksus kõige õhemas kohas oli 2 meetrit, korruse tipus aga ligi 4 m.
Seoses sõjatehnika arenguga vähenes linna ringmüüri tähtsus. Pärast Eestimaa vallutamist Venemaa poolt Põhjasõja ajal hakkas linna kindlustusküsimustega tegelema selleks loodud Tallinna Insenerikomando. Seda asjaolu püüdis Tallinna raad kasutada ringmüüri korrastamise kohustustest vabanemiseks. 1760. aastal läkski Kiek in de Kök riigi valdusse. Sõjalise tähtsuse kaotanud torni kasutati laona, elukorterina, arhiivihoidlana. 20. sajandi algul olevat siin treeninud esimesed eesti raskejõustiklased.
Uued valdajad muutsid torni ilmet, osa laskeavasid muudeti akendeks, ehitati vaheseinu, seinakappe jne. Nende torni ilmet rikkuvate ümberehituste kõrvaldamiseks tehti 1958. a. osalisi remontrekonstrueerimistöid ja tornis avati 20. juulil 1958. a. Tallinna Linnamuuseumi filiaal.
1966. a. algasid uued suureulatuslikud restaureerimistööd, mis kestsid 1968. a. sügiseni. Restaureerimistööde käigus püüti luua kompromiss 15.-16. saj. arhitektuuri, 17. saj. ümberehituste ja tänapäeva muuseumi vajadusteks loodud konstruktsioonide vahel. Torni korrustele tehti uued põrandad poolpuhtalt tahutud paeplaatidest. Rajati kütte- ja veesüsteem, korrastati trepistik.
Kiek in de Köki välisküljel kaevati madalamaks bastioni muldkeha tornist lõuna ja lääne pool. Lõunapoolsesse ossa piki Komandandi tänavat jäi tugimüüriga piiratud süvend juurdepääsuks, kuna lääne poole rajati maa-alune juurdeehitus sissepääsu, vestibüüli ja abiruumide paigutamiseks. Koos maa-aluste korrustega on torni kõrgus praeguseks 48,8 m.
NEITSITORN
Neitsitorn on üks kõige ainulaadsem torn keskajal püstitatud kaitseehitiste seas linnamüüris.
Ligi 700 aastat tagasi ehitatud torn on nelinurkne, teised kaitsetornid on ümarad või hobuseraua kujulised, vaid väravatornid on ristkülikukujulised. Torni seljaosa oli avatud, seal puudus sein – praegu asetsevad seal seinaknad.
Neitsitorn on ühes naabertorni Kiek in de Kökiga mänginud tähtsat rolli linna kaitses – Tallinnat ei vallutatud kuni 18. sajandini. Sama sajandi lõpus ehitati kaitsetorn ümber kahekorruseliseks elumajaks, kus elasid mitmed ajaloos tähtsad isikud ja kuulsad kunstnikud.
1970. aastatel torn taastati ja 1980. astaal avati selles Neitsitorni kohvik.
21. sajandi algus haaras Neitsitorni enam kui 10 aastat kesknud omandivaidluste keerisesse ning kasutuseta torn lagunes.
2013 kevadel avati aga Neitsitorn juba muuseumkohvikuna.
Evald Okas Neitsitorn ja Kiek in de Kok
Neitsitorn, keskaegse nimega Megede torn, püstitati arvatavasti 1360.–70. aastatel koos linnamüüri rajamisega nüüdse Taani Kuninga aia piirkonnas. Toompea kaguküljel eristuvat neemikut, mille harjale müür kerkis, kutsuti keskajal nii Suure Linnuse sarveks, aga ka Väikeseks mäeks. Kuid 1362. aastal, kui mäe alla koliti linna töökojad (marstall), siis hakati kutsuma ala Marstallimäeks. Nimi jäi kasutusele kuni maa-ala erastamiseni, 19. sajandi algusest on õueala kandnud eraomanike nimesid. Pikka aega tunti ala Nestleri aiana, seejärel Limanni ja Siversi aiana. Veel 1930. aastatel tunti ala Kuningaaiana ja mõeldi, et läheduses on kunagi peatunud Rootsi kuningas. Taani kuninga aia nimetus läks laiemalt käibele 1960. aastatel.
Pole selge, kas all-linna kaitseperimeeter kulges siinkandis juba varem piki „sarve“, või paiknes see esialgu mõnevõrra lääne pool – ligikaudu praeguse Rüütli tänava joonel –, nagu on arvanud Rein Zobel. Viimasel juhul oleks napilt linna piirest välja jääv kõrgendik pakkunud piirajale ülihea lähteasendi. Seetõttu on mõeldav, et vaadeldav maa-ala oli siiski juba enne hõlmatud kaitserajatistega. Nüüd rajati siia korralik müür, mis esindas Tallinna 14. sajandi linnakindlustustele iseloomulikku kaarniššidega tüüpi..
Rein Zobeli rekonstruktsioon Neitsitornist keskajal. A – II korruse plaan koos I ja III korruse kontuuridega; B – vaade tornile linna poolt. Allikas: R. Zobel, Tallinn (Reval): Keskaegsed kindlustused. Tallinn, 2011.
Algne Neitsitorn oli kolmekordne, põhiplaanilt nelinurkne ehitis, mille linnapoolne külg ehk selg oli avatud. Sellisena sarnanes ta Visbys 14. sajandi algupoolel levinud tornitüübiga. Korruseid eraldasid puitvahelaed, mis toetusid järk-järgult õheneva seina astmetele. Rae arveraamatutest selgub, et aastail 1455–1456 on Neitsitorni tugevdatud – arvatavasti lisati siis ehitisele kaks korrust. 1456 sai torn ka katuse. Samal aastal märgib üks arve „suurt nuppu Megede tornile“, teine aga tasu vasesepp Benthele kolme tuulelipu nupu ja lipulehe tegemise eest tornidele, mille seas nimetatakse ka Megede torni.
Alates 14. sajandist tuli linnakindlustuste täiustamisel üha enam arvestada tulirelvade arengu ja levikuga. 1470.–80. aastail, kui Neitsitorni naabrusse rajati võimas Kiek in de Köki suurtükitorn, sai linnamüür Neitsitorni ja Lühikese Jala värava vahel tubli täienduse nn paksendmüüri näol. Vana müüri kaitsekäigult kerkides kasvatas see müüri üldkõrguse tänapäeval näha olevani. Uus, katusega kaitserõdu oli mõeldud juba ainult tulirelvadele. Sellele osutavad laskeavade põhja müüritud lühikesed põikprussid – palklafetid, kuhu sai toetada suurekaliibrilise käsirelva, näiteks arkebuusi jalgtoe.
Tallinna 1577. aasta piiramine võis omajagu räsida ka Neitsitorni. Liivi sõja järgsel muldkindlustuste ajastul selliste vanemat tüüpi tornide kaitseotstarve nii või teisiti taandus. 18. sajandi algul oli torn säilinud nelja, sajand hiljem kahe ja poole korruse kõrgusena.
18. sajandi lõpul läksid torn ja ümbritsev ala eraomandusse, esimene kinnistu omanik oli püssitegija ehk relvasepp Johann Friedrich Kühnlenz.
1820 koostatud Toompea plaanil, samuti Tallinna ülesmõõtmisjoonistel aastaist 1820–25 näeb Neitsitorni juba elamuks ümber ehitatuna.
1842. aastast pärit teade kinnitab, et surnud kellassepp Nestleri aia (st Taani Kuninga aia) ja Toompea vahel on korda seatud täiesti lagunenud, lameda pultkatusega kahekorruseline torn ning et selle mõlemal korrusel asuvad eluruumid. Kellerdatud hoone vanalinna-poolset, omal ajal lahtist külge ilmestas suurte akendega klassitsistlik fassaad, mis nähtavasti ruumi juurdesaamiseks oli tehtud kumeralt eenduv.
Fassaadi krohvviimistlus jäljendas alumise korruse osas kvaaderladu, ülakorruse seina liigendasid korintose kapiteelidega pilastrid.
Neitsitorn elukohana
Neitsitorni elamu enne lammutamist 1967.aastal
Lühike jalg 9 kinnistu omanike seas on olnud kellasepp Nestler, kammerhärra Alexander von der Pahlen, kaupmees Julius Liemann, Georgi Sievers, maalermeister Otto Arrong ja suurettevõtja August Kimberg.
Maja teist korrust on ateljeena üürinud akvarellist Carl Alexander von Winkler.
Esimesel iseseisvusajal töötasid Neitsitornis kunstnikest kaksikvennad Kristjan ( aastatel 1918-1920) ja Paul Raud ( 1914-1930). 1945 asus torni elama oma Kadrioru kodu kaotanud tipparhitekt Karl Burman vanem, kes jäi siia surmani 1965. aastal.
Arhitekti eluasemeks sai teine korrus, kus ligi 50-ruutmeetrise kööktoa juurde kuulusid paksude müüride sisse raiutud panipaik ja vannituba. Korterisse pääses torni kaguküljele lisatud trepikoja kaudu. 1955. aasta mõõdistusjoonistel on näha ka loodeseinas asunud müüritrepp, mis viis teiselt korruselt pööningule. Justkui trotsides kasinaid olusid, kuhu saatus ta oli paisanud, koostas K. Burman suurejoonelisi, ent teostamata jäänud eskiise Neitsitorni ümberehitamiseks rõdude ja katuseaedadaga villaks.
Restaureerimine, 20. sajand
20. sajandi keskel sai ajalooliste linnakindlustuste korrastamine, mis varem oli juhuslik ja eeskätt praktilistest vajadustest lähtuv, süstemaatilisema, teaduspõhise iseloomu. Tallinnas aitas sellele kaasa kogu keskaegse linnakindlustusvööndi kui unikaalse ehitusmälestise riikliku kaitse alla võtmine.
Restaureerimis- ja konserveerimistöödega linnamüüri lõigus, mis hõlmab Neitsi- ja Tallitorni, alustati 1951. aastal. 1973 valmis arhitekt Tiina Talviku (Linna) projekt Neitsitorni restaureerimiseks. Tuginedes arhiiviandmetele ja Villem Raami põhjalikele väliuuringutele, seati eesmärgiks taastada torn tema hiliskeskaegses hiilguses. Selleks kõrgendati säilinud kehandit kahe korruse jagu ja krooniti torn telkkiivriga. Torni kavandatud kohviku jaoks rajati maa alla ulatuslikud tehnoruumid ja köök, (taas)avatud linnakülg aga lahendati kolme ülakorruse osas suurte seinakendega.
19. sajandil oli Neitsitornile lisatud kergeid puidust juurdeehitisi. Koos klassitsistliku fassaadiga lammutati ka need ja torni Kiek in de Köki poolsele küljele vastu linnamüüri kerkis kitsaste vahekorrusega abiruumide korpus (eeskoda, tualetid). See säästis torniruumid tükeldamisest. Abiruumide plokk sai krooniks galerii, mis oma pultkatuse ja vahvärk-sõrestikuga markeeris kunagist linnamüüri kaitsekäiku, pakkudes välitrepi abil ühtlasi varuväljapääsu torni teiselt korruselt. Tornikorrused ühendati massiivsete puittreppidega, interjöörile andis rustikaalse näo Aala Buldase sisekujundus.
Vabariiklik Restaureerimisvalitsus jõudis töödega valmis 1980.–81. aasta vahetuseks. Ainulaadse õhustikuga Neitsitorni kohvikust koos kaitsekäigul avatud suveterrassiga sai peagi masse ligi tõmbav menukoht, seda enam, et avalikke meelelahutusasutusi polnud nõukogude aja lõpukümnendi Tallinnas just jalaga segada.
Neitsitorn kui 80. aastate menukohvik
Keskaega ulatuva ajalooga Neitsitornis avati kohvik Tallinna olümpiaregati aastal, pärast pikki renoveerimistöid 1980. a lõpus. Arhitektuuriajaloolase Villem Raami, arhitekt Tiina Linna ja sisearhitekt Aala Buldase töö tulemusel oli sündinud ainulaadne kohvik, mis ühendas arhitektuuris ühe Tallinna vanima müüritorni moodsa interjööriga.
21. sajandi omandivaidlused
21. sajandi algus haaras Neitsitorni lõputuna näivate omandivaidluste keerisesse. Oma huvid olid esindada nii riigil (tollal Riigi Kinnisvara ASi kaudu torni omanik), linnal, hoone rentnikel kui ka sõjaeelse omaniku õigusjärglasel. Samal ajal lagunes 2004. aastast kasutuseta seisnud torn hirmuäratava kiirusega.
Lahendus hakkas paistma 2010. aasta suvel, kui Tallinna linn ostis õigusjärgse omaniku pärijalt nõudeõiguse Neitsitornile ja lähialale. Sama aasta lõpus andis RKAS torni linna omandisse. Nüüd said alata ettevalmistused Neitsitorni, Tallitorni ja nendega piirneva linnamüüri taasavamiseks. Aluseks AS Restori projekt, tegi ehitushanke võitnud Tarrest LT OÜ 2012. aasta kevadel algust ulatuslike korrastustöödega.
Tehnovõrkude kaasajastamise, amortiseerunud osade asendamise ja muu hädavajaliku kõrval saadi maha mitmete ehitusarhitektuursete uuendustega. Vanalinnale avanevate seinakende ja galerii tihe ruudujaotus asendus suuremate klaaspindadega, samuti tõsteti akende rõhtprussi, mis varem poolitas linnavaate täpselt silmakõrguselt. Tallinna Linnamuuseumi koosseisu arvatud torni kasutusvõimalusi laiendas oluliselt Neitsitorni ühendamine Kiek in de Kökiga katustatud müürikäigu abil. Maa-alusel korrusel võideti laoruumide arvelt juurde ligikaudu 70 ruutmeetrit külastuspinda seminarisaali näol. Viimasele annab päevavalgust kolm katuselaternat, mis klaaspüramiididena ilmestavad torniesist terrassi.
Suurima silmnähtava muudatuse läbis Neitsitorni sisemus. Kui eelmise ajajärgu sisekujundust iseloomustas range minimalism, siis praegune, Maile Grünbergi loodud interjöör püüab pilku eri stiiliajastute motiivide julge ja erksavärvilise sulamina. Omalt poolt vääristavad interjööri tornikeldris väljapuhastatud laemaalingud. Tegemist on 1920. aastail jäädvustatud vappide ja loosungitega, mis annavad tunnistust tollase Tallinna Tehnikumi vene üliõpilaskorporatsiooni Boeteia ettevõtmistest.
KUIDAS SAI NEITSITORN NIME?
Neitsitorni tänane nimi on tunduvalt noorem kui torn ise. Alates esmamainimisest 1373. a tornipealike nimistus kasutavad keskaegsed allikad järjekindlalt nime Meg(h)ede t(h)orn(e). Nime algupära on seletatud ühelt poolt eestikeelse laenuga Mägede torn, teisalt samas linnajaos elanud Tallinna kodaniku Hinse Meghe nimega. Viimane polnud nimistu andmeil küll torni pealik, kuid võis jõuka linlasena toimida ehitusisandana, kelle ülesanne oli leida meistrid ja korraldada raega vajalikke rahalisi tehinguid. Tornide nimetamine nende ehitushärrade järgi oli keskaegses Tallinnas suhteliselt levinud pruuk.
Seose teenijaneiu või (toa)neitsiga võlgneb Neitsitorn juba 19. saj baltisaksa rahvaetümoloogiale, mis tõi käibele keskaegse nime luulelised mugandused Mägdeturm ja Mädchenthurm. Siit tuletatud eesti Neitsitorn näib olevat laiemalt juurdunud alles maailmasõdade vahelisel ajal, kusjuures veel kahekümnendail kohtab reisijuhtides ka kuju Neiutorn.
BASTIONIKÄIGUD
Tulirelvad tõid uued kindlustussüsteemid
Sissepääs Bastionikäikudesse Kiek in de Kökist
Tulirelvade areng 16.–17. sajandil nõudis kindlustussüsteemide uuendamist, sest jäigad kivimüürid ei pannud suurtükitulele vastu ega täitnud enam piisavalt oma kaitsefunktsiooni. Palju efektiivsem oli muldkindlustuste süsteem, kus kivi- või puitvoodriga kaetud muldkeha võttis kahurikuuli või mürsu vastu pehmemalt ning linnale tekitatud kahjustused olid paiksemad ja ulatuselt väiksemad.
Tallinna bastionaalsed kindlustused, mille kavandas Rootsi kuulus militaararhitekt Erik Jonsson Dahlberg, rajati põhiosas Rootsi ülemvõimu ajal, aktiivseim ehitusperiood jäi 17. sajandisse. Vanimad Tallinna muldkindlustuse projektid on pärit 1634. aastast, mil hakati rajama nn Vana Wismari raveliini. 1671. aastal alustati kindlustuste ulatuslikumat korrastamist, järgmisel aastal algas Ingeri poolbastioni ja veidi hiljem Rootsi bastioni rajamine. Tallinna bastionaalset kindlustussüsteemi ei jõudnud rootslased ega ka neilt 18. sajandi alguses võimu üle võtnud venelased lõpuni ehitada.
18. sajandi lõpuks – 19. sajandi alguseks kaotasid bastionid seoses sõjapidamisviiside muutumise ja relvastuse arenguga oma tähtsuse ja jäid aktiivsest kasutusest kõrvale. 1858 kustutati Tallinn kindluslinnade nimekirjast.
Bastionidele leiti uus rakendus
Bastionide peale rajati pargid, kuhu kerkisid muusikapaviljonid, restoranihooned ja palju muud. Need kaunid puitehitised on praeguseks hävinud, säilinud on vaid Harjumäe kõlakoda. Alles on aga toona istutatud puud, millest praeguseks saanud tõeliselt vägev põlishaljastus.
Rahvasuust kadusid ka vanad nimetused, bastione hakati nimetama «mägedeks»: Harjuväravamägi, Lindamägi, Rannaväravamägi (Skone bastion), Musumägi (Viruvärava bastion). Kõige paremini on neist säilinud Ingeri ja Rootsi bastion.
Vallikraav bastionide ees täideti 19. sajandi lõpuks, piirkonnast kujunes puhke- ja spordiala (Hirvepark ja praegune tenniseväljakute ala koos 20. sajandi esimesel kümnendil ehitatud Harjuoru võimlaga). Bastionide käigud varisesid aja jooksul osaliselt sisse, osaliselt täideti ja müüriti kinni, kuid ei vajunud päris unustusse. Väiksemaid osi neist kasutati 19. sajandil ja 20. sajandi algul näiteks ladudena, II maailmasõja ajal oli osa käike kasutusel varjenditena.
Tsiviilkaitse varjendid
Ka hiljem, Nõukogude ajal, jäid neisse nn tsiviilkaitsevarjendid koos vastava sisustusega (raudvoodid, ventilatsiooniseadmed, paksud vaheuksed). Siis rajati käikudesse uued sissepääsud endisest vallikraavi põhjast, varem pääses käikudesse vaid bastioni laelt treppi mööda alla laskudes. Nõukogude perioodi lõpus korrastati bastionide tugimüürid, kuid käikude korrastamiseni ei jõutud ja üldsus neist ei teadnud. 1990. aastate algul hõivasid osa bastionikäike kodutud.
Bastionikäikude arheoloogilised uuringuid viis läbi Agu OÜ, peaprojekteerija on Uuetalu OÜ ning ehitaja Facio Ehitus.
Kiek in de Köki tulejõud oli erinevalt teistest Tallinna tornidest väga võimas. Siin oli vähemalt 27 laskekambrit suurtükkidele ja 30 ava käsirelvade jaoks. Seda kõike täiendas veel heiteplatvorm. Esimene korrus oli ehitatud laoks. Alguses paiknes ka sissepääs torni esimesel korrusel. Siin puudusid laskeavad, oli vaid kitsuke valguse ja õhupilu. Laskemoon vinnati kõrgematele korrustele läbi kuppelvõlvide tippudesse jäetud avade plokiseadeldise abil. Torni ülemised korrused olid ehitatud kaitsekorrusteks. Suurtükid paiknesid laskeavades, mille kõrvale on müüridesse jäetud pesanišid suurtükkide põrkepalkide otste paigutamiseks. Suurtükkide kergemaks käsitsemiseks tehti algselt laskeavade põrandad astmelised.
Ingeri bastioni rajamisega torni lõunapoolsele küljele jäid kaks alumist korrust bastioni muldkeha sisse. Pääsuks bastionile raiuti kolmanda korruse lõunaseina endise laskeava kohale uus uks. Ehitati ümber trepistik. Neli ülemist korrust kohandati suurtükkidele, mis asetsesid rataslafettidel. Seetõttu lammutati enamiku laskeavade astmelised põrandad ja asendati tasastega. Rida laskeavade suudmeid muudeti parema tulistamisraadiuse saavutamiseks lehtrikujuliseks. Laskekambrite kohale ehitati püssirohusuitsu äratõmbekanalid. Muutus ka kuuenda korruse ilme. Uuele välisseinale toetati katuslagi, mille paksus kõige õhemas kohas oli 2 meetrit, korruse tipus aga ligi 4 m.
1966. a. algasid uued suureulatuslikud restaureerimistööd, mis kestsid 1968. a. sügiseni. Restaureerimistööde käigus püüti luua kompromiss 15.-16. saj. arhitektuuri, 17. saj. ümberehituste ja tänapäeva muuseumi vajadusteks loodud konstruktsioonide vahel. Torni korrustele tehti uued põrandad poolpuhtalt tahutud paeplaatidest. Rajati kütte- ja veesüsteem, korrastati trepistik.
