Virtuaalnäitus “Eesti: enne ja nüüd”

Virtuaalnäituse “Eesti: enne ja nüüd” on koostanud 2022. aasta sügissemestril Tallinna Ülikooli ELU projektis osalenud 14 eri eriala üliõpilast. Projekti eesmärk oli kasutada Carl Sarapi (1893-1942) ja Peeter Toominga (1939-1997) fotoloomingut Eesti kultuuripärandi uurimisel ja mõtestamisel ning refotograafia abil aidata luua teadlikumat arusaama Eesti loodumaastikest ja linnakeskkonnast. Täpsemalt uurisid üliõpilased, kuidas mõned valitud kohad Eestis on aja jooksul muutunud ja millised on jäänud ajast puutumata. Hariduslik vaade toetab kultuuriliselt tähenduslike maastike ja kohtade pärandi hoidmise protsessi.

Töö teoreetilises (ettevalmistavas) osas tutvusid üliõpilased fotograaf Carl Sarapi eluloo, erialase tegevuse ja mahuka fotopärandiga ning selgitasid välja valitud Eesti kultuuripärandis olulisel kohal olevate paikade ja arhitektuuriobjektide asukohad. Tutvuti ka Peeter Toominga fotomaterjaliga, eriti selle osaga, milles ta ajalooprojekti “55 aastat hiljem” raames taaspildistas Carl Sarapi fotosid. Järgnenud projekti praktilises pooles valis iga osaleja Carl Sarapi piltide hulgast kaks tema jaoks olulist paika ja jäädvustas samad kohad või objektid uuesti.

_______________________________________________________

KAHE FOTOGA SEERIAD

Endla teater-seltsimaja, Pärnu (samal asukohal nüüd Pärnu hotell)

Ülepildistus on tehtud Iseseisvuse väljakult Pärnu hotelli poole. Juugendstiilis Pärnu Endla teater-seltsimaja, mille rõdult kuulutati 23. veebruaril 1918 välja Eesti Vabariik, asus Rüütli tänava alguses. Ajalooline hoone sai 1944. aastal sakslaste süütamise tagajärjel tugevalt kahjustada ning selle varemed õhiti 1961. aastal. Originaalhoone koha peal asub praegu Pärnu hotell, mille ees asus pikalt vaid väike pronksist makett endise Endla teatri hoone mälestuseks. Aastal 2008 avati Pärnu Hotelli vastas  Iseseisvuse väljakul graniidist elusuuruses ajaloolise Endla teatri rõdu kujutav monument. Mälestusmärgi keskmes on klaassein, millele on graveeritud iseseisvusmanifesti tekst. Endla teater-seltsimaja oli üks tähtsamaid hooneid iseseisva Eesti ajaloos. Käisin väiksena tihti selle pronksist monumendi juures ja palusin vanaemal jutustada mulle seda lugu, miks see hoone on tähtis. Nähes nüüd suurt monumenti Iseseisvuse väljakul, mõtlesin, et saan kunagi ka oma lastele selle loo rääkida.”

 

Lõuna tänav, Pärnu

Pilt on tehtud piki Lõuna tänavat Pärnus. Lõuna tänav asub Pärnu südames risti Rüütli tänavaga. Pildil on näha peamiselt Victoria hotelli, mis avati juba aastal 1927. Sarapi fotol on see vaid 10 aastat vana, kuid tänasel päeval on pea 100aastane hoone säilitanud oma esilagse kuju. See Lõuna tänava nurk on mulle väga tuttav, sest kõndisin sellest iga päev 8 aastat mööda, kui hommikul oma kodukooli, Sütevaka humanitaargümnaasiumisse läksin. Tänavanurk ei ole aastast 1937 väga muutunud, kui välja arvata asfalttee ja paar liiklusmärki. Hooned ja vaade on üllatavalt hästi säilinud, kuigi esiplaanil olevas kuppelkatusega majakeses tegutseb kioski asemel nüüd hoopis Victori tänavatoit, mis nii suviseid turiste kui ka Sütevaka õpilasi vahetundide ajal toidab.

 

Kuressaare piiskopilinnus, Saaremaa

Vaade idapoolselt vallilt. Piiskopilinnuse ehituslugu algas 13. sajandi lõpus, Pika Hermanni tornist. Osa uurijaid on oletanud, et juba 11. sajandil võis olla seal puidust kindlus. Tegemist on hilisgooti stiilis linnusehitisega. Sajandite jooksul uuendati linnust ning parandati selle kaitsefunktsiooni, kuid relvade arenguga vähenes ka linnuse tähtsus. Ilma olulise funktsioonita kompleksi hakati 20. sajandil restaureerima, et sellest saaks Saaremaa rüütelkonna residents. Tänapäeval on Kuressaare piiskopilinnuses muuseum. Piiskopilinnus ning selle ees asuvad majad pole palju muutunud. Linnusele on lisatud tõstesilla alus konvendihoone kaguküljele, nii Sturvolt kui ka Pikk Hermann on saanud uue katuse ning konvendihoonelt on eemaldatud katus ning nüüd see on pealt lahtine. Suuremad muudatused on toimunud linnuse ümbruses, enam pole nii suuri ja nii palju puid kui varasemalt. Nüüd pole ka aeda valli peal.

 

Suursild, Suuresilla tänav, Kuressaare, Saaremaa

Esimest korda on Põduste jõel olevat silda mainitud aastal 1650, kuid tol ajal oli tegemist puusillaga. See asendati aastal 1820 kivisillaga, mida nüüd kutsutakse nimega “Suursild”. Sild sai II maailmasõjas kannatada ning seda taastati 19481949. Taastamise käigus laoti kinni 5 kaarava. Pärast sõdu tehtud remontidega on sild kaotanud palju oma algsest arhitektuurist. Suursillal puuduvad nüüd tugipunktid, mis olid veel 19301940, need said ilmselt 1990ndatel restaureerimise käigus eemaldatud. Enam pole ka elektriliini postid nähtavad ning silla ümbrus on metsastunud. Tegemist on Eesti ühe pikima, suurima ja vanima kivisillaga. 2001. aastal jäi restaureerimisprojekt pooleli ning seetõttu hakkas sild kiiresti lagunema, kuid 2020. aastal tehti uus restaureerimisprojekt.

 

Kolga mõis. Kolga, Kuusalu vald, Harjumaa

Kolga mõis oli kunagi oma 50 000 hektariga Eesti suurimaid mõisu. Mõisahoone sai oma praeguse välisilme 1820. aastatel, mil eelmine hoone ehitati ümber klassitsistlikuks paleeks. Mõis ei ole hetkel igapäevases kasutuses.
Hoolimata sellest, et mõis pole läbinud täisrenoveerimist ja pole igapäevases kasutuses, võlub ta mind oma oleku ja aimatava uhkustundega suurest minevikust. Mõisa ümbruses on näha palju ka ehitisi ja varemeid endistest kompleksi kuulunud hoonetest.
Kui võrrelda 1937. a Carl Sarapi pilti ja tänapäeva, ELU projekti raames tehtud fotot, võib näha, kuidas siledate sammaste ja kindla krohviga hoonest on saanud käesolevaks hetkeks “romantiline” vanur (vastupidiselt ootusele, kus mõisaid korrastatakse ja tänapäeva pildid on tihti liigilusadki).

 

Haapsalu rannahoone (kuursaal), rannatrepistiku dekoratiivsambad. Haapsalu, Läänemaa

Haapsalu rannahoone (kuursaal) on ainus algupärase kujuga säilinud kuursaal Eestis. Haapsalu promenaad koos uhke puitpitsis rannahoonega ning vahvad dekoratiivsambad rannatrepistikus on ka meie pere üks kindel suvine peatuspaik ja jalutuskäiku nõudev vaatamisväärsus. On õnn, et need on säilinud ja on säilitatud võimalikult muutumatuna.

 

Müürivahe tänav, Tallinn

Vaade põhja poole. Müürivahe tänav Tallinna vanalinnas, mida mööda käisin kooli 12 aastat, seega sadu, kui mitte tuhat või rohkem korda. Müürivahe tänav asub linnamüüri ääres ning pildil on näha mitmeid elemente, mis on aja jooksul muutunud, kuid üldmulje on siiski väga sarnane.

 

Katariina käik, Tallinn

Vaade ida poole. Katariina käik Tallinna vanalinnas. Ka see pilt on seotud 12 aasta pikkuse kooliteega, enamasti küll kodu poole liikudes. Katariina käik on Tallinna vanalinna ikooniline osa, tuntud ka Eesti 1969. aasta väga populaarsest filmist “Viimne reliikvia”. Tänavale lisavad omapära ja ainulaadsust kitsa tänava hoonete vahele ehitatud toestused. Taas on tänav õnneks jäänud 80-90 aasta jooksul muutumatuks ning pole kannatada saanud. Vahe on pisikestes detailides, näiteks on vasemal seinal tänapäeval eksponeeritud suurem hulk keskaegseid hauaplaate. Taamal oleva Hellemanni torni katuse nurk on tänapäeval mõnevõrra teravam. Eluolu poolest tundub 1930.-1940. aastatel olevat tänaval ka rohkem argist tegevust (autod, kaubakastid).

 

Rõuge Suurjärv, Rõuge, Võrumaa

38 meetrit sügav Rõuge Suurjärv, Eesti sügavaim järv, laiub keset Rõuge alevikku 13,5 hektaril. Ühena seitmest “seitsmejärvemaal” on Suurjärv lisaks 18. sajandist pärinevale Rõuge Püha Neitsi Maarja kirikule aleviku peamiseks tõmbenumbriks. See on nii kohalike, ümbruskaudsete kui ka kaugemalt tulnute poolt palavalt armastatud ujumis- paaditamis- ja kalapüügipaik ja peamine kogunemiskoht Haanja kõrgustiku kuumadel suvepäevadel. Ka mina olen suviti, varbad Suurjärves, söönud lugematu arvu jäätiseid. Taamal paistab eelpool mainitud kirik, leerimaja ja endine apteegihoone, millest tänaseks on saanud kohvik; vesiratta- ja paadilaenutus, kus muuseas on ka ebamaiselt kaunis astelpajuistandus.

 

Pirita tee promenaad, Tallinn

Sarapi fotol eksponeeritud Kadrioru ranna supelsild, ehitatud aastal 1825, on osa menukast Benedikt Georg Witte supelasutusest ehk Kadrioru supelsalongist – tegemist oli lausa populaarseima Tallinna külaliste lõbutsemiskohaga 19. sajandi teisel, kolmandal ja viimasel veerandil. Mererand ulatus toona praeguse Narva maanteeni välja, minu kodutänaval asus kõnealuse supelkompleksi peahoone. Maailmasõdade vahelisest ajast saati omandas suurema populaarsuse puhtama veega Pirita rand, antud argument kõneleb viimase kasuks senini. Taustal on kenasti näha ka kilukarbisilueti muundumine aastate möödudes.

 

Nasva jõgi. Nasva, Saaremaa

Nasva jõgi on 3,5 km pikk jõgi, mis voolab läbi Nasva aleviku ning jaotab selle kaheks. Jõgi on kalarikas ning laevatatav, mille tõttu oli see eelmistel sajanditel külarahva jaoks peamiseks elatusallikaks ning andis Nasvale kaluriküla reputatsiooni. Ka tänapäeval omab jõgi tähtsat rolli, kuna jõe kaldal asuvad nii sadam kui ka kultuurikeskus ning kaugel ei ole ka kõrgelt hinnatud laevaehituskompanii AS Baltic Workboats. Seega on jõgi osa Nasva identiteedist nii minevikus kui ka olevikus ning arvatavasti ka tulevikus. Jõe peamine ületuskoht silla näol asub samas kohas, kust käsitletav foto on tehtud.

 

Kivisild / Kaarsild. Tartu linn, Tartumaa

“Carl Sarapi pildistatud Kivisild eksisteeris Tartus aastatel 17841941. Sild oli teeks üle Emajõe ning ühendas tänapäeva Tartu kesklinna Ülejõe linnaosaga. Kivisild oli piisavalt suur, et lisaks jalakäijatele said seda kasutada ka hobuvankrid koos hobustega. Tänasel päeval Kivisilda enam ei eksisteeri, kuna see hävis teise maailmasõja ajal nii Nõukogude kui ka Saksa vägede hävitustöö tõttu. Kivisilla asemel asub tänapäeval samas kohas Kaarsild, mis ehitati aastatel 19571959 vana Kivisilla kaldasammaste vundamentidele. Lisaks uuele kujundusele ja nimele erineb Kaarsild Kivisillast ka selle poolest, et see on mõeldud ainult jalakäijatele ning kergliiklusele. Kaarsild omab üliõpilaste seas olulist tähtsust, kuna traditsioonide kohaselt peab iga Tartu Ülikooli tudeng vähemalt ühel eksamil läbi kukkuma ning üle kaarsilla jalutama, et end tõeliseks üliõpilaseks nimetada.”

 

Hara saar, Kuusalu vald

Hara saar on väike, tänaseks inimasustuseta saar Hara lahes, Juminda poolsaarel. Suuremas osas katab saart mets, kus on ka mõni üksik lagunev maja. Minevikus elasid saarel inimesed ning see on olnud ka eduka kiluäri asupaigaks. Kogu rannajoon, mis pildilt paistab, on tänaseks pillirooga kaetud, samamoodi ka Hara saare ümbrus, kuid ühtegi drastilist muutust pole toimunud ning loodus on jäänud inimtegevusest puutumata.
Saar asub minu maakodu lähedal ning lapsest saadik olen mererannas viibides Hara saart näinud. Teatud aastaaegadel, kui veetase on meres madal, saab saarele ka jalgsi minna, kuid seda retke pole ma siiani jõudnud ette võtta.

 

Toompark, Tallinn

Toompark on Snelli tiigi ümber moodustatud park. See asub Tallinna Kesklinna linnaosas linnamüüri all ning on umbes kaks sajandit vana. Alates Carl Sarapi pildistamise hetkest pole park ja vaade Toompeale palju muutunud, vaid puud on suuremaks ja kõrgemaks kasvanud ning hooned on heledamaks värvitud. Samuti on tiigi ümbruses olevad pingid teises suunas ning purskkaevu ei kaunista enam dekoratiivtaimed.
Toompark on juba pikalt olnud üks mu lemmikkohti Tallinnas, selle imeilusa unikaalse looduse, vaate ja asukoha poolest. Suvel kõnnin sealt tihti läbi või ootan rongi. Eriti suurt rõõmu pakub parki minek suve alguses, kui loodus õitseb ja kõik on erkroheline.”

_________________________________________________________

KOLME FOTOGA SEERIAD

Borgmani maja. Võsu, Haljala vald, Lääne-Virumaa

Võsu “prohvet” Borgman, kes rätsepana meremeestele nõutud veekindlat rõivast õmbles, ehitas Võsule kaks suurt maja, millest üks kirik ja teisest pidi tulema vannimaja. Ehitised jäänud aga raha otsa lõppemise tõttu pooleli. Borgman puhus Võsu rahvale oma kirikutornist viimsepäeva pasunaga äratust ja käis ka rannas puhkajatele puhumas, ennustades viimset päeva, kuna prouad ilma häbita julgevad tulla rahva hulka rannapükstes. Pooleli jäänud majad on aegade jooksul kaduvikku laskunud. Tänapäeval on suvituspiirkond tiheasustatud. Borgmani lugu on üle aegade pärimuskultuuriks saanud ja lähemalt tutvuda saab sellega koduloo tahvlikeselt, mis fotol ka kenasti näha on.

 

Sagadi mõis, Haljala vald, Lääne-Virumaa

Sagadi mõisa peahoone vaade kellatorni väravast. Von Fockidele (1740–1919) kuulunud mõisa peahoones asus peale võõrandamist algkool 1929–1974. 1977–1992 taastas Sagadi mõisa seda oma elutööks nimetanud Simo Nõmme (Rakvere Metsamajandi direktor, Sagadi koolituskeskuse ja muuseumi direktor). Tänapäeval haldab Sagadi mõisakeskust 1999. aastal loodud Riigi Metsamajandamise Keskus. Aastal 2022 asuvad siin mõisa peahoone saalidega, hotell, hostel, restoran, muuseum, looduskool ja kaunis park. Sagadi mõisa hooned on nii väliselt kui sisult uuenenud. Hiljuti sai peahoone uue katuse ja Metsamuuseum uue kaasaegse põneva sisu. Fotodel võib märgata muutust – ajastu ja hool on kujundanud, erinevate aegade fotode autorid on selle jäädvustanud.

 

Vabaduse väljak, Tallinn

Hooned Vabaduse väljaku ümber on praktiliselt muutumatud, kuid ümbrust on kohandatud, mõeldes jalakäijatele ning parkimisplats on kaotatud. Kuigi esmapilgul tunduvad muutused väiksed, on olustiku vaates justkui ring täis saanud. Toominga ajal vaba Eesti on 2022. aastal taaskord mõjutatud Venemaa sõjalisest käitumisest, mida on pildil näha toetusavaldusega Ukrainale. Põhiline muutus, mis oli ajendiks just selle fotoseeria ülepildistamistele, seisneb miljöös ja olustikus.

 

Draamateater, Tallinn

Tegemist on Eesti vanima teatrihoonega, mis valmis aastal 1910. Kuigi paljud Eesti teatrihooned hävisid II maailmasõjas, on Draamateatri hoonet suudetud arhitektuuriliselt peaaegu muutumatuna hoida ja seda üle saja aasta. Lisaks maja fassaadile on muutumatuna püsinud ka hoone kasutamise eesmärk. Kuigi nimi on olnud aja jooksul erinev, on hoone alati kasutusel olnud teatrimajana ja on seda tänini.

 

Vaade Harjumäelt, Tallinn

Vaade, mis avaneb Harjumäelt Vabaduse väljaku suunas, kajastab kümnendite jooksul toimunud muutusi eri kihistustes. Esiplaanil tuleb ilmekalt välja Vabaduse platsi kasutuse ja väljanägemise kujunemine. Uue elemendina tuleb selgelt esile Vabadussõja võidusammas. Ümber on tehtud ka Harjumäe haljastus. Samuti paistavad erinevused tagaplaanil ehk üldises linnapildis. Kesklinna kerkinud kõrghooned on märgatavalt muutnud pealinna siluetti. Väliselt muutumatutena on antud kohast vaadatuna säilinud üksnes Jaani kirik ning Vabaduse väljak 10 hoone.

 

Pärnu maantee, Tallinn

Fotol kajastub Pärnu maantee lõigu võrdlemisi muutumatu ilme. Sarnasus väljendub vasakpoolses teeääres nähtavates kauplustega eluhoonetes, mis on säilitanud oma välisilme ning on ühtlasi arvel ehitismälestistena. Samuti on piirkonnas säilinud trammiliiklus, andes märku selle väärikast ajaloost Tallinnas. 3. liinil sõitvad retrotrammid on omamoodi tagasivaade eelmise sajandi esimesse poolde. Vaatamata mitmekesistunud ning suurenenud liiklusele võib tänaval näha valdavalt samu sõiduvahendeid ja liiklejaid nagu 83 aastat varem.

 

“Vana” (Rahu tn) ja “uus” (Viru tn 20) Narva

Kontrastne ja ajalookihistuste poolt rikas Narva on tänuväärne materjal Eesti ajaloo jutustamiseks ja mõtestamiseks. Nii on ka Sarapi jäädvustustega. Narval on tema mitmekesises loomingus eriline koht – ainus täismahus fotoalbum Vana Narva (1939) jõudis ilmuda enne II ms. See esinduslik teos omab tähtsust ka täna kvaliteetse algallikana sõjas hävitatud Narva vanalinna dokumenteerimisel.
Esimeses seerias võib näha totaalset muutumist. Pildil on barokne vanalinn (Jaani kiriku lääneportaal). Ilma tausta teadmata võiks arvata, et fotol on Tallinna vanalinna Rüütli tänav Vabaduse väljaku poolt tulles ning vaadates Niguliste poole. Toominga suviselt pildilt (1992) vaatab samalt kohalt vastu üsna trööstitu postsovetlik olme (pesu ja nõelutud sukkpüksid) 1956. a. ehitatud Nõukogude kortermaja hoovis. Taamal jalutab naisterahvas, kes võib-olla töötas veel Kreenholmis. Järgmisel kümnendil suleti ka see suurtööstus. Võime mõelda, et tänaseks on ehk tegu tüüpilise identiteedikriisis Narva pensionäriga… ja mineviku viimse pidepunktina viidi sel suvel ära ka ’kangelastank’. Tänane ühistu on saanud jõukamaks, aed ja Viru 20 ümbrus on korrastatud. Olulise detailina, mis võimaldas konkreetset maja identifitseerida, turritab keldrist endiselt välja spetsiifilise kujuga ventilatsioonitoru. Naaberhoovis on Nõukogude aja jäänukina veel tegutsev Narva Noorte Meremeeste Klubi. Alles on ka pesunöörid. Ilusa ilmaga pesupäeval kuivavad seal narvalaste uued linad ja särgid, mis on toodetud juba Bangladeshis või mõnes muus ’konkurentsivõimelise tekstiilitööstusega’ (loe: poolorjandusliku masstootmisega) riigis.

 

Nähtamatud piirid. Vaade Pimeaiast Narva jõele, sillale ja kindlustele. Narva

Narva puhul ei saa üle ega ümber piiridest, mis on sealkandis ida ja lääne vahel olnud sajandeid. Teine seeria on mõnes mõttes täiesti muutumatu – jõgi voolab endiselt samas kohas, ka kindlused ja sillakoht on alles. Samas on kontekst hoopis teine ja toimunud on ka olulisi, silmale nähtamatuid muutusi.
Sarapi ajast näeme teisel pool jõge Jaanilinna ja esiplaanil tegutsevat pumbajaama. Piire siin pole, sest kõik see on Eesti Vabariik (idapoole jäid veel Narva, Piiri ja Raja vallad). Toominga (1992) fotol on siinpool jõge alles vaid liivane-kruusane jalgtee… Valitseb üleminekuaeg ja teatav anoomia, vanad reeglid ja normid enam ei kehti ja uued on veel kujunemas. Eesti-Vene piiriläbirääkimised olid alles alanud, de facto oli sellest siiski saamas Eesti (uus) riigipiir. Mõned aastad hiljem ilmus USA poliitikateadlase Samuel Huntingtoni tuntud raamat “Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine”, mis paigutab Lääne ja slaavi-õigeusu piiri Narva jõele, meie idapiirile. Tänaseks on Eesti poolel mitu kilomeetrit pikk korrastatud jõepromenaad (Ivangorodis valdavalt porine kallasrada). Samuti on see kõva piir juurdunud: pildil on kaks tsivilisatsiooni ja eri maailma. Keset jõevoogusid jookseb aga EL, NATO, Eurotsooni, Schengeni ala ja Eesti Vabariigi idapiir.

 

Gildihoone, Tallinn

Tallinna Gildihoone ehitas 1417. aastal Tallinna Suurgild, mille liikmeteks olid linna võimsaimad ja rikkaimad kaupmehed. Hilisgooti stiilis kõrgest viilkatusega hoonest sai aastasadadeks Tallinna kõrgkihi pidutsemise koht. Selle kõige silmatorkavam osa on tammepuidust uksed koos pronksist lõvipeakujuliste koputitega, mida peetakse keskaegse Tallinna pronksivalu parimateks näideteks. Suurgildi hoonel on läbi aja olnud mitmeid funktsioone: rongkäikude alg- ja lõpp-punkt, pulmapidude, jumalateenistuste, teatrietenduste ja kohtuistungite  tegevuspaik.
1872. aastal läks hoone Tallinna Börsikomitee käsutusse ning seda hakati kutsuma Börsihooneks. 1950. aastal anti Gildihoone üle Ajaloomuuseumile ning 2011. aastal avati ruumid pärast põhjalikku restaureerimist külastajatele. Kogu hiilguses saab imetleda pidulikke saale ja seni suletud olnud keldriruume. Majas on nüüdisaegne muusemikeskkond, mille kaudu saab tutvuda Eesti ajaloo ning Suurgildi kui hansakaupmeeste hoone looga. 2014. aastal pälvis Suurgildi hoone Euroopa Kultuuripärandi märgise. Hoonet on säilitatud ajas muutumatuna, et anda au Eesti ajaloole ning pärandile.”

 

Linnamüür, Tallinn

Tallinna linnamüür ehitati 13. sajandi teisel poolel ning esialgu kutsuti seda Margareti müüriks, sest 1265. aastal kirjutas ehitamise käsule alla Sambori kuninganna Margaret. Linnamüüri hakati tugevdama 1310. aastal ning lõplikult valmis see 1355. aastal. Ehitist hakati nimetama Kanne müüriks, mis oli 6.5 meetrit kõrge ning 2.3 meetrit paks. 15. sajandi esimesel poolel rekonstrueeriti müüri taas, mille tulemusel sai see paksemaks, siseküljele ehitati tugimüürid ning 11–16 meetri kõrguseks.
16. sajandiks oli müür 2,35 kilomeetrit pikk ning sellel asetses 27 kaitsetorni. Enamus tornid said oma nime asukoha järgi: Sauna torn, Nunnadetagune torn, Tallitorn, Köismäe torn jne. Kiek in de Kök oli 16. sajandil Põhja-Euroopa võimsaim suurtükitorn, mille läbimõõt oli 17 meetrit. Legendi järgi sai Kiek in de Kök “kiika kööki” nime oma kõrguse tõttu. Kuuekorruseline torn oli nii kõrge, et selle otsast said sõdurid vaadata, kuidas koduperenaised mantelahjuga köökides süüa tegid. Tallinna Linnamüür on säilinud omas hiilguses ning sümboliseerib kodumaa kaitsmist ning isamaalisust.

 

Jakobi kirik, Tapa, Lääne-Virumaa

Eesti iseseisvuse alguses, kui Tapa omandas alevi õigused, tekkis terav vajadus oma koguduse järele. Korjanduste ja annetuste abil remonditi palvemaja. Koguduse asutamisajaks loetakse 19. juunit 1921, mil piiskop Jakob Kukk uue koguduse palvemaja sisse õnnistas. Tekkis vaidlus selle üle, kuhu kirik ehitada – kas raudteest põhja või lõuna poole. Lõpuks otsustati kirik ehitada siiski keset linna, milleks osteti linnalt osa iluplatsist. Kirik ehitati valmis koguduse liikmete annetatud rahaga. Projekti järgi on kiriku pikkus 31 meetrit, laius 14 meetrit ning kõrgus seest 12,12 meetrit. Torni kõrgus kiviosal on 19,8 meetrit. Ehitustöid jätkusid sujuvalt ning 27. novembril 1932 oli kirik avamiseks valmis. Tolleaegne kogudus oli aktiivne. Toimusid vaimulikud kontserdid ja kõnekoosolekud, leerid. Kirik tuli sõja-aastatest tervene välja, kuid okupatsiooniaeg ei olnud kogudusele kerge. 1994. aastal valmis kiriku tornikiiver. Kirik muutus ja täienes aastast aastasse ning selle ajalugu kestab siiani. See on endiselt avatud ja ootab koguduseliikmeid.

 

Toompea loss, Tallinn

Hilisbarokse fassadiga Toompea loss on ehitatud Kubermanguvalitsuse hooneks aastatel 1767–1773. Toompea ajalugu on alati olnud seotud riigivõimu ja valitsejatega. Tänapäeval on Toompea loss Eesti Vabariigi parlamendi käsutuses, ekspressionistlik Riigikogu hoone asub lossikompleksi hoovis. Eesti üks olulisemaid hooneid pole sajandites oluliselt muutunud – küll aga on vahetunud riigivõimu sümbolid.

 

Laiuse lossivaremed, Laiusevälja küla, Jõgeva vald, Jõgeva maakond

Laiuse ordulinnuse ehitamist alustas Liivi ordu 14. sajandi lõpul Liivimaa idapiiride kaitseks. Pärst Liivi sõda jäi linnus Poola-Leedu võimu alla. 1700-1701 asus linnuses Karl XII koos oma vägedega. Pärast Põhjasõda jäi linnus varemetesse. Fotodel on näha põhjapoolse ümmarguse suurtükitorni varemeid ja loodemüüri. Tänapäeval on Laiuse lossivaremed tuntud väljasõitude koht – tean omast kogemusest, kuna olen Jõgevalt pärit. Lisaks on sinna juurde rajatud korralik parkla ja teabetahvlid. Ordulinnust ümbritsesid vallikraavid ning ka tänavu pilti tegemas käies tuli ronida üle kraavi, et saada kätte õige nurk – see lisas pildistamisprotsessile seikluslikku ajaloolist hõngu. Koht on pigem sarnane, mis näitab, et kultuurimälestisi hoitakse.

 

Võidu tänav, Kallaste linn, Peipsiääre vald, Tartumaa

Kallaste on vallasisene linn Tartu maakonnas, rannalõigul Peipsi järve ja Tartu-Mustvee maantee vahel. Kõigest 2,3 km² pindalaga ja ligikaudu 700 elanikuga koht sai endale kolmanda astme linnastaatuse samal ajal, kui Carl Sarap seal pildistamas käis. Paik on võrreldes varasemaga oluliselt palju muutunud – Ivan Pavlovi kaupluse asemel on tekkinud elumaja ning Kallastele on ehitatud hoopiski suurem kauplus Coop. Õige koha üles leidmiseks tuli abi paluda kohalikelt, kes meile vastu jalutasid. Õnneks selgus, et vanapaar elab tagaotsitud tänaval. Muuhulgas asub kujutatud tänaval trepp, millest alla jalutades jõuab randa, kus avaneb kaunis vaade Devoni liivakivipaljandile ning Peipsi järvele.

____________________________________________________________________

ELU (Erialasid Lõimiv Uuendus) 2022 projektis osalejad ja autorid:
Kristina Avakimyan (Kultuuriteadus), Katrin Freyberg (Andragoogika), Moonica Kaljund (Eesti filoloogia), Juhani Kokamägi (Riigiteadused), Triin Koris (Psühholoogia), Lisanna-Lee Leiman (Ajalugu), Marit Lillenberg (Käsitöötehnoloogiad ja disain), Gertrud Luks (Pedagoogika), Agnete Markus (Ajalugu), Mart Murusalu (Politoloogia), Sander Truu (Õigusteadus), Kertu Reinsalu (Organisatsioonikäitumine), Kristina Sidorovich (Vene filoloogia), Maria Sootla (Reklaam ja suhtekorraldus). Juhendajad: Kati Sarapik ja Tarmo Pikner.

Täname koostöö eest:
Tallinna Linnamuuseum, Fotomuuseum, SA Virumaa Muuseumid ja Tallinna Ülikool.